27-01-2021, 15:22 PM
Sai siin aastavahetusel kaasfoorumlastele lubatud, et uuel aastal tulen välja natuke kõvema ja tõsisema projektiga kui senised. Kardan, et veel raskemaga kui senised M1-d ja ZIL. Muud KGB-lased ja Zis 110 selle kõrval ikka kukepea. Võrreldav võibolla Hr. Indrek Sirk-i ennesõja aegse Audiga. Kunagi sai siin mingis teemas isegi mainitud esimesest Vene limusiinist L-1-st, mida tookordsed ajalehed häbenemata kutsusid ka Sovetskii Buick-s. Sellest ka minu postituse pealkiri. Lihtsalt konspiratsiooni mõttes selline pealkiri pandud, sest lihtsalt ei soovi idanaabrite kõrgendatud tähelepanu alla sattuda.
Kõigepealt siis autost L1 üldiselt, selle saamisloost ja õnnetust lõpust niipalju, kui mul on õnnestunud teada saada nende aastate jooksul. 1930-ndate alguses tuli Moskva isakestel idee hakata tootma kodumaist limusiini partei ja valitsuse kõrgematele tegelinskitele. Pilgud pöörati ookeani taha ja valiti välja 1932 a Buick mudel 32-90. Ja nüüd hakkab pihta nõukogude süsteemile omane vassimine ja valetamine. Etalon. komplektne Buick saabus Leningradi Krasnõi Putilovets-i tehasesse 1932 a septembris. Nüüd järgneb kiidulaul, kuidas Putilovlased võtsid selle auto koost lahti, tegid üle 5000-st detailist joonised ja ja tootsid kõik need jupid ülimalt lühikese ajaga ja valmistasid esimese partii 6 autot 1 mai 1933a paraadiks. So. 6 kuuga tegi tehas, kus polnud varem ühtegi autot toodetud, tolle aja kohta väga keerulise auto valmis ülilühikese ajaga. Pilt siis nendest esimesest 6-st autost, mis tõesti valmisid õigeks ajaks.
Noh tegelikkus palju proosalisem. Ameerikast osteti vajaminevad jupid ja Putilovi tehases pandi need autod lihtsalt kokku. Ja ega see kokkupanek ka teab mis kvaliteetne polnud, sest peale Mai paraadi sõitsid need autod Moskvasse isakestele ettenäitamiseks. Moskvasse nad jõudsid, Stalin sai rahulduse aga sellega kogu pidu ka lõppes. Tagasiteel Leningradi andsid kõik 6 autot otsad erinevate probleemide tõttu. Kuidagi veeti need autod tehasesse tagasi ja putitati elule. Aga Stalin, kes kõike kuulis ja nägi kaotas huvi ja tühistas riikliku tellimuse 20 000-le autole ja Putilovi tehas jätkas tavapärase traktori ja tanki tootmisega. Enne jõuti veel 4 autot olemasolevatest juppidest kokku panna aga need kingite sõbralikule Mongooliale. Nende autode saatusest pole õnnestunud midagi teada saada. Vaevalt neil pikka eluiga oli. Kogu dokumentatsioon anti üle Moskva Stalini nimelisele tehasele, kellel läks nüüd 3 aastat ZIS 101 tootmisse rakendamiseks. Tehti see selle sama Buick 32-90 baasil, ainult lihtsustatud kujul. Eks nende erinevuste juurde tuleme tulevikus tagasi kui konkreetsete asjade juurde jõuame. Siis saab ka ZIS 101 ja Buiki sarnasutest pajatada. Kere muidugi neil täiest erinev. ZIS 101 oma lasti hiljem Ameerika firmal BUDD disainida ja selleks valmistati ka vastavad stantsid USA-s.
Kuidas mul õnnestus selle essu sisse jälle astuda ja endale võibolla vesi peale tõmmata, proovin õhtul kirja panna. Alguse sai see umbes 5 aastat tagasi ja vaja natuke vanu märkmeid sirvida, et järjestus õige saaks ja poleks vaja aja kulgu segi ajada.
Kõigepealt siis autost L1 üldiselt, selle saamisloost ja õnnetust lõpust niipalju, kui mul on õnnestunud teada saada nende aastate jooksul. 1930-ndate alguses tuli Moskva isakestel idee hakata tootma kodumaist limusiini partei ja valitsuse kõrgematele tegelinskitele. Pilgud pöörati ookeani taha ja valiti välja 1932 a Buick mudel 32-90. Ja nüüd hakkab pihta nõukogude süsteemile omane vassimine ja valetamine. Etalon. komplektne Buick saabus Leningradi Krasnõi Putilovets-i tehasesse 1932 a septembris. Nüüd järgneb kiidulaul, kuidas Putilovlased võtsid selle auto koost lahti, tegid üle 5000-st detailist joonised ja ja tootsid kõik need jupid ülimalt lühikese ajaga ja valmistasid esimese partii 6 autot 1 mai 1933a paraadiks. So. 6 kuuga tegi tehas, kus polnud varem ühtegi autot toodetud, tolle aja kohta väga keerulise auto valmis ülilühikese ajaga. Pilt siis nendest esimesest 6-st autost, mis tõesti valmisid õigeks ajaks.
Noh tegelikkus palju proosalisem. Ameerikast osteti vajaminevad jupid ja Putilovi tehases pandi need autod lihtsalt kokku. Ja ega see kokkupanek ka teab mis kvaliteetne polnud, sest peale Mai paraadi sõitsid need autod Moskvasse isakestele ettenäitamiseks. Moskvasse nad jõudsid, Stalin sai rahulduse aga sellega kogu pidu ka lõppes. Tagasiteel Leningradi andsid kõik 6 autot otsad erinevate probleemide tõttu. Kuidagi veeti need autod tehasesse tagasi ja putitati elule. Aga Stalin, kes kõike kuulis ja nägi kaotas huvi ja tühistas riikliku tellimuse 20 000-le autole ja Putilovi tehas jätkas tavapärase traktori ja tanki tootmisega. Enne jõuti veel 4 autot olemasolevatest juppidest kokku panna aga need kingite sõbralikule Mongooliale. Nende autode saatusest pole õnnestunud midagi teada saada. Vaevalt neil pikka eluiga oli. Kogu dokumentatsioon anti üle Moskva Stalini nimelisele tehasele, kellel läks nüüd 3 aastat ZIS 101 tootmisse rakendamiseks. Tehti see selle sama Buick 32-90 baasil, ainult lihtsustatud kujul. Eks nende erinevuste juurde tuleme tulevikus tagasi kui konkreetsete asjade juurde jõuame. Siis saab ka ZIS 101 ja Buiki sarnasutest pajatada. Kere muidugi neil täiest erinev. ZIS 101 oma lasti hiljem Ameerika firmal BUDD disainida ja selleks valmistati ka vastavad stantsid USA-s.
Kuidas mul õnnestus selle essu sisse jälle astuda ja endale võibolla vesi peale tõmmata, proovin õhtul kirja panna. Alguse sai see umbes 5 aastat tagasi ja vaja natuke vanu märkmeid sirvida, et järjestus õige saaks ja poleks vaja aja kulgu segi ajada.