[Raudpats]

Oli kunagi juhus näha pealt ühe V8 mootori remonti, kui nii võib öelda. 30 aastat tagasi ostis üks mu tuttav endale Seebivanni , vist oli 5,7 mootoriga, bensukas. Muidu tore buss, aga õlirõhk oli suhteliselt olematu. Poiss õppis TEMT-is ja seal mingi tark tegelane uuris väntvõlli ja peale põhjalikke mõõtmisi tegi otsuse - võll maha ja lihvimisse, remontmõõdus raam- ja kepsusaaled vaja panna. Vändal suuremaid defekte ei olnud, lihtsalt ühtlane kulumine. Poisil raha ei olnud selle töö jaoks. Meil siis üks vanakoolimees uuris ka seda mootorit ja nii suurt remonti ette ei võtnud. Raamsaaled läksid sisse uued nominaalmõõdus ja need vahetati ilma vänta välja võtmata, see ei ole mingi raketiteadus. Uusi kepsusaalesid aga ei olnud kusagilt võtta. Kepsukaelad lihviti kuigipalju nahkrihmaga ja saaledele pandi alla üks kiht rasvapaberit ja nii see mootor kokku pandi. Tühikäigul enam õlirõhu tuli põlema ei hakanud ja võis rahulikult edasi sõita. Ja sõidetigi umbes aasta, siis müüdi auto maha. Jutu mõte on selles, et vaatamata täpsele mõõtmisele ei olnud remondi osas tehtud otsus pädev. Ametlikus esinduses jällegi sellist remonti ei oleks keegi teinud. Mõnikord on kogemustest rohkem kasu, kui täpsest mõõteriistast. Ja oma õpingute ajast mäletan õpetaja selgitusi vea otsimise teemadel: on olemas kaks meetodit -  katse-eksituse meetod ja teaduslik katse-eksituse meetod (метод тыка, метод научного тыка). Nende meetodite erinevus seisneb selles, et ühel juhul on katse läbiviija tudeng ja teisel juhul pedagoog. Donn kasutab katse-eksituse meetodit ja M.R. eelistab teaduslikku varianti.