28-03-2022, 15:28 PM
Talv sai läbi ja aeg ka talveunes viibivaid tehnika huvilisi tasapisi äratada tegudele, kuigi aeg selleks segase võitu. Pole teada, mis selle postituse peategelasestki saab. Momendi seisuga ta veel hea tervise juures ja ühes tükis aga olusid arvestades on kogu see värk savijalgadel. Võibolla jääbki see kogu jutt ainult " IN MEMORIUM". Aga parem nii kui mitte midagi. Huvilistele vähemalt mingigi ülevaade kadunud impeeriumi ühest salajasemast autost - autost, mida valmistati ühe mehe kapriiside rahuldamiseks. Tehti neid erinevatel andmetel 5-6 tükki aastal 1973 - 1974 ja mudeliks siis GAZ 24-95.
Ma arvan, et kõik 45+ aastased tundsid pildil ära meie kunagi "palavalt armastatud" seltsimehe ära. Just nimelt selle seltsimehe jahi kire rahuldamiseks see auto tehtigi. Uhkus vist ei lubanud seltsmehel istuda UAZ või NIVA autosse ja nii tuligi käsk Gorki autotehasesse valmistada sm-le 4x4 Volga. Muidugi tehase konstruktorid asusid suure vaimustusega asja kallale ja nagu Nõuka maal kombeks järgnes varsti kainenemine. Ülesanna osutus keerulisemaks kui loodeti. Kuna nõuded olid küllaltki ranged (mugavus, läbivus, kliirens) siis inseneridel oli mida kratsida. Tasapisi saadi kõigega hakkama, ainult vibratsioon oli tugevam kui seltsimees oleks soovinud. Lõpuks saadi see ka kontrolli alla ainult kiirus 80+ andis tunda aga metsa vahel sellist kiirust polnudki vaja arendada.
Tegelikult on sellest autost säilinud ainult üks eksemplar ja asub see Gorki tehases. On ka teine, kuid see on erakätes ja omanik otsustas selle ümber ehitada, paigaldades sellele GAZ 24-10 kere. Üks auto on ka Moskva tehnikamuuseumis aga see on hiljem kellegi poolt ehitatud replika, mis osutus sõidu võimetuks, sest mööda pandi nii vedrustuse kui roolisüsteemiga. Nii ta sinna muuseumisse maandus. Käisime teda seal vaatamas ja vastutulelikud tädikesed tõid meile isegi vaiba alla panemiseks kui tahtsime alt pilte teha. Kommikarbil ja Vanakese pudeil oli ikka tädikestele suur mõju. Pärast selgus, et see kõik asjata. Pilt siis ka Moskva muuseumis olevast autost.
.
Nüüd ka peategelasest. Jõudis see auto minuni vist 6 aastat tagasi Moskvast. Vene ärimees oli kuskilt ta endale saanud. Pass oli veel Nõuka oma ja auto ise ümber ehitatud tavaliseks aga kaasas olid originaal sillad, käigukast ja vahekast. Tahtis teda restaureerida jälle originaalseks. Kuna Venemaalt ta usaldatavat restaureerijat normaalse hinna eest ei leidnud, siis tahtis ta minu kaudu seda autot Ukrainasse saata tegemisele. Otse ta seda Ukrainasse viia ei saanud, sõda juba käis. Tõi ta siis selle auto tagavara osadena Eestisse, maksin tolli ja puha aga lähemal ülevaatusel selgus, et kere ikka nii läbi, et seda enam taastada ei tasu. Otsustasin 24-95 spetsiifilised jubinad ja mootori viia Ukrainasse ja osta doonor ning auto ümber ehitada. Doonori leidmine oli ka paras pähkel. Korraliku 1973 a. Volga leidmine osutus raskemaks kui arvata ja selliste autode hinnad olid seal ka päris krõbedad. Lõpuks ikka leidsime. Siis oli see auto vaja Ukrainas arvele saada. Selleks värviti auto roheliseks, pandi need sillad kuidagi alla. Aga nad ta registrisse said. Nõuka passi ikka aktsepteeriti. Siit algas juba tõsisem töö. Doonor võeti koost lahti, liivapritsiti. Selgus, et keevitust ikka omajagu. Sellest perioodist mul pilte suurt ei ole, polnud ju auto minu oma. Suurt ei salvestanud vaid saatsin Venemaale edasi. See 10K € mis idanaaber mulle andis oli kõik juba kulunud transpordi, doonori ja arvele võtmise peale ära ja uut makset peale ei tulnud. Jätsin töö seisma, kere oli keevitatud, krunditud. Siis tuli omanik uue plaaniga. Tehku mina oma kulu ja kirjadega auto valmis ja kui valmis ostab ta selle minult ära ja annab ka kopsaka preemia mulle. Muidu ei saa ta raha kanda, polevat alust. Noh, ütlesin OK. 24 veebruar 2022 muutis kõik. Lähemalt selle auto juurde järgmises postituses.
Ma arvan, et kõik 45+ aastased tundsid pildil ära meie kunagi "palavalt armastatud" seltsimehe ära. Just nimelt selle seltsimehe jahi kire rahuldamiseks see auto tehtigi. Uhkus vist ei lubanud seltsmehel istuda UAZ või NIVA autosse ja nii tuligi käsk Gorki autotehasesse valmistada sm-le 4x4 Volga. Muidugi tehase konstruktorid asusid suure vaimustusega asja kallale ja nagu Nõuka maal kombeks järgnes varsti kainenemine. Ülesanna osutus keerulisemaks kui loodeti. Kuna nõuded olid küllaltki ranged (mugavus, läbivus, kliirens) siis inseneridel oli mida kratsida. Tasapisi saadi kõigega hakkama, ainult vibratsioon oli tugevam kui seltsimees oleks soovinud. Lõpuks saadi see ka kontrolli alla ainult kiirus 80+ andis tunda aga metsa vahel sellist kiirust polnudki vaja arendada.
Tegelikult on sellest autost säilinud ainult üks eksemplar ja asub see Gorki tehases. On ka teine, kuid see on erakätes ja omanik otsustas selle ümber ehitada, paigaldades sellele GAZ 24-10 kere. Üks auto on ka Moskva tehnikamuuseumis aga see on hiljem kellegi poolt ehitatud replika, mis osutus sõidu võimetuks, sest mööda pandi nii vedrustuse kui roolisüsteemiga. Nii ta sinna muuseumisse maandus. Käisime teda seal vaatamas ja vastutulelikud tädikesed tõid meile isegi vaiba alla panemiseks kui tahtsime alt pilte teha. Kommikarbil ja Vanakese pudeil oli ikka tädikestele suur mõju. Pärast selgus, et see kõik asjata. Pilt siis ka Moskva muuseumis olevast autost.
Nüüd ka peategelasest. Jõudis see auto minuni vist 6 aastat tagasi Moskvast. Vene ärimees oli kuskilt ta endale saanud. Pass oli veel Nõuka oma ja auto ise ümber ehitatud tavaliseks aga kaasas olid originaal sillad, käigukast ja vahekast. Tahtis teda restaureerida jälle originaalseks. Kuna Venemaalt ta usaldatavat restaureerijat normaalse hinna eest ei leidnud, siis tahtis ta minu kaudu seda autot Ukrainasse saata tegemisele. Otse ta seda Ukrainasse viia ei saanud, sõda juba käis. Tõi ta siis selle auto tagavara osadena Eestisse, maksin tolli ja puha aga lähemal ülevaatusel selgus, et kere ikka nii läbi, et seda enam taastada ei tasu. Otsustasin 24-95 spetsiifilised jubinad ja mootori viia Ukrainasse ja osta doonor ning auto ümber ehitada. Doonori leidmine oli ka paras pähkel. Korraliku 1973 a. Volga leidmine osutus raskemaks kui arvata ja selliste autode hinnad olid seal ka päris krõbedad. Lõpuks ikka leidsime. Siis oli see auto vaja Ukrainas arvele saada. Selleks värviti auto roheliseks, pandi need sillad kuidagi alla. Aga nad ta registrisse said. Nõuka passi ikka aktsepteeriti. Siit algas juba tõsisem töö. Doonor võeti koost lahti, liivapritsiti. Selgus, et keevitust ikka omajagu. Sellest perioodist mul pilte suurt ei ole, polnud ju auto minu oma. Suurt ei salvestanud vaid saatsin Venemaale edasi. See 10K € mis idanaaber mulle andis oli kõik juba kulunud transpordi, doonori ja arvele võtmise peale ära ja uut makset peale ei tulnud. Jätsin töö seisma, kere oli keevitatud, krunditud. Siis tuli omanik uue plaaniga. Tehku mina oma kulu ja kirjadega auto valmis ja kui valmis ostab ta selle minult ära ja annab ka kopsaka preemia mulle. Muidu ei saa ta raha kanda, polevat alust. Noh, ütlesin OK. 24 veebruar 2022 muutis kõik. Lähemalt selle auto juurde järgmises postituses.