[Mahno]

Mina arvan, et lapsi tuleb kasvatada. Laps peab oskama erinevates olukordades (sh muuseumis) käituda ja loomulikult ta seda teha ei oska - seda tuleb õpetada. Ja vanemate eeskuju sõidab kõikidest ükskõik kui õigetest õpetussõnadest üle (Ja ega see lapse nutt ka nüüd nii hull asi ei ole, et selle pärast peab laskma tal kõike teha). Kodus kehtestab endale igaüks ise reeglid, aga külas (sh muuseumis) käitutakse küla reeglite järgi. Ja see, kui need reeglid tunduvad ebatavalised või lihtsalt ei meeldi, ei tähenda, et külla ei oodata.

Teiseks, kui vanamatel endal ei ole respekti vanatehnika ja selle taastamise/korrashoiu tarvis tehtava töö vastu, siis ei suuda ta seda edasi anda ka oma lastele. Ja selline respekt tekib kas isikliku kogemuse või (vähestel) empaatiavõime kaudu. Ja mida vähem on inimestel kokkupuudet oma kätega ja suure vaevaga valmistatavate asjade vastu, seda vähemaks respekti jääb. Kõik tuleb kätte kergelt ja suhteliselt odavalt. Tänapäevane eluviis ju igati soosib niisugust mõtteviisi, et võtan, kasutan, viskan ära ja võtan järgmise.

Mul endal päris vanatehnikat ei ole - on 98 aasta passat ja 73 aasta põrra, milles kolmeaastastane saab käia, kui ta hästi käitub. Aga autos käimiseks on teatud reeglid - istmete peal ei käida jalgupidi, hoobade küljes ei riputa nagu hullunud makaak jne. Alguses oli päris raske ja kodupolitsei pidi kõrval olema. Seletama, suunama õpetama, vajadusel ka tegema ultimaatumi - kas käitud korralikult, või paneme auto ukse väljastpoolt kinni (ja eks sai ka ust kinni pandud). Nüüd ma enam väga ei muretse, justkui on õpitud autos mängima.

Aga see on laps oma kodus ja üksi. Harjumatus keskkonnas ja kambakesi nad käituvadki teistmoodi.