[IIIFFFAR]

Sihuke lits lugu!!
Selle jutu subjektobjekt on minu tahte ja teadmise vasta oma rada läind.Kui keegi nägema trehvab ,on "luba tappa".
Seitse aastat samas kohas, nüid hakkasin tasapisi torkima....
Kurat, isegi säde oli juba tagasi.............
Pärnu- Sindi lähistel...


Siin nüid lugulaul sellest, kuidas paarkümmend aastat seisnud JänkuJafkin uuesti ellu ärkas. Läks aega, mis läks aga aega läks, seisis see aparaat juba varsti aastakese minugi käes aga pidi ootama kuniks püsivalt kodumaale jään ja aega leian jnejne.... Eila õhta oli siis käes see kaunis hetk kui Ivar-poiss oma kallikese kallale pääses. Sattus olema selline kena juhtum, kus oli nii aega, raha tarvikute ostmiseks ja võimalus ratta manu päästa, kõik ühtaegu. Pistsin reisukotti kaasa Valvoline kahetaktiõli, kimbu võtmeid-keerajaid, pumba, hunniku kaltsu, WD-40pihusti ja vanad püksid. Bensukast juurde 5l 95eur benssu, käimariõli, suure limsapudeli jagu diiselkütet, 1,5l Tartu ginipudel (hambas oli põletik ja õlutit ei võind võtta) ja pakk tubakit. Sedamoodi varustet, viis suur venna mind autoga pärale.
Kohale jõudes oli kena nähe, et ratas alles, polndki vargapoisse käinud. Pumpasin tal siis kummid täis, oli kohe hõlpsam õuele lükata. Edasi otsisin kausi alla ja kruttisin karteripõhjast punni lahti aga ei tulnudki säält miskit. Punni küljes oli küll natuke rohelist seepi meenutavat ollust. Punn tagasi, valasin poole pudeli jagu diislit sisse, plõksisin miski käigu ja lükkisin ratast paar tuuri ümber õue. See mis nüüd karterist välja voolas, erines küll tunduvalt sellest vedelikust, mis ma ennist sinna sisse olin valanud. Punn jälle kinni ja sedakorda juba õli karterisse, TAD-17 oma tuntud hääduses, oli teine bensukas kõige odavam. Järgmine etapp oli siis küünal. Olin rattaga paar tükki kaasa saanud A-17, üks paistis päris uus olema. Pistsin sellele kübara pähe, lülitasin süüte ja ansin vänta - sädemega oleks võinud sauna põlema panna. Küünal paika kruvitud, kiskusin korgi maha ja piilusin paaki. Ämblikuvõrke polnud näha, sisse puhudes miskit ei krõbisend ja keegi ei piiksunud ka, niisiis kallasin paar liitrit kaasavõetud eluvett sinna sisse. Kraan lahti ja benss nõrgumas, tuli suitsupaus. Sinnamaani olin nii õhinaga tegevuses olnud, et “meelemürgid” ei tulnd meeldegi. Soe õhtu kui oli ja higi voolas, tundus lonks külma “ginni” ja tubak täitsa asja ette värskendus olevat. Meele “mürgitamist” küll ei tundnud, olid vast meeled ise nõnna elevil.
Suits tehtud, ujutasin karbussi, lõin vändast paar korda “ette”, lülitasin süüte, väntasin – pörrpörrpörrpörpörprörpörr – käis kurivaim . Sel hetkel oli küll nii lai naeratus näos, et kiitsin mõttes loojat, kes inimesele kõrvad on andnud kuhu suunurgad pidama jäivad, muidu oleks pää pooleks läind. Tühikäiku tal muidugi polnd, välja suri aga vändast käivitus taas matsust, nigu midagist. Üsna “uus” masin ka, kilomeetrilugeja näitas vast 3800 millegiga. Sedasi siis, asjad tuppa, uksed lukku ja proovisõitu. Külavahe kruusateel muidugi kiirust ei arenda, amordid ka kuival ja vähegi suurema augu korral käisid põhjas ära. Paar kilomeetrit käisin ikka asfaldil ka testimas, ei andnud rahu. Oma spidomeetri järgi 80km/h jooksis vaevata välja aga ega seegi maantee nii hirmsile olnud. Päris inimeste ilma ei huvitand ilma kiivri, numbrite, paberiteta sõitma minna. Uudishimu rahuldatud, siirdusin külateele tagasi, sääl nii 45km/h töristades oli täitsa kena kulgeda, niimoodi neljanda käiguga madalatel tuuridel kostis torudest ka sihuke vaikne armas pödin, mis ehk külarahvalegi närvidele ei käinud. Paarkümmend kilomeetrit töristasin niiviisi külavahel ära kuniks õhtu niikaugele sai, et aeg ratas ära panna ja vaikselt “ginni” libistades paar kilomeetrit bussi peale kõndida.
Ilus õhta oli!

Terv. Ivar

PS. Tänud kõigile talvistele nõuandjatele!