[IIIFFFAR]

Lugu tuleb meelde, kuidas kunagi, aastal vist 1978 hirmus sademeterikas suvi olnud. Põllud igalpool vee all ja pehmed mis kole. Poolroomiku komplekte kohalikus agrovarustuses netu. Polnd fonde ja polnd limiite jne. aga vili vaja kätte saada. Saadeti siis Pärnu rajooni ühest eesrindlikust kolhoosist varustaja Venemaa reisule, Taganrogi. Kahe veoautoga läinud, ühel pullmanhaagis, teisel külmik poolhaakes järel. Külmikusse laoti hunnik \"värsket\" kaasa. Mõned noored pullid ja sigu kah. Lisaks õite mitu kasti kohalikku \"valutsi\", mis ääretul kodumaal hinnas, ehk \"Vana Tallinna\". Suur rahapakk ka ühes. Igasugu tsentraalsetest fondidest ja limiitidest oli ju võimalik otse tehasega suheldes mööda pääseda, ent tehasel polnud taas mingit kohustust tahtjale tavaari müüa. Pidi siis sm. varustaja paar nädalit suure tehase juhtkonda kõvasti määrima, saunatama ja tüdrikuid välja tegema. Nädala-poolteise järel tulnud telegramm: \"Saatke veel raha!\" Saadetigi. Kulunud veel nädalijagu, siis saadud hinnaline koorem küüti ja enam polnud aega raisata, muudkui padavai kodu poole ajama. Sõidetud ühe jutiga Taganrogist Pärnumaale, pandi autud töökoja õuele ja mindi tuttu. Järgmine päe kamandati kõik tehnikamehed platsi, laaditi koorem maha ja krutiti kombainidele külge. Viljasaak tuli päästetud ja ümberkaudsed agronoomid saivad vesistades pealt vaadata, kuidas eesrindlik veelgi eesrindlikumaks muutus. Eks kui omad viljad koristet, eks aidati teisi ka.
Vat nisuke lugu tuli nende roomikutega meelde. Tänavunegi suvi õite vihmane olnud...