25-04-2021, 13:45 PM
Vahepeal on kõvasti vett merre voolanud ning olen natuke veel jõudnud bussi kallal nokitseda.
Olen teda viimasel ajal üsna sihtotstarbeliselt kasutanud - esialgne mõte matkabussist on väga tore ja plaan on endine, kuid kodu remondi kõrvale kulub üks kaubik ka hädasti ära. Tagumine kong mahutab üllatavalt palju kraami ning vana Nissan on aidanud koostöös vana Zubrjonokiga nii vanametalli, aiajäätmeid, ehitussegu kui igasugust muud kola vedada:
Puhastasin vahepeal mootoriruumi ning leidsin kütusepumbale hea koha ja vedasin uue kaabelduse. Regullisin klapid, sain klaasipesurid tööle ja olen muidu siit-sealt asju timminud.
40 pikka aastat on jätnud oma jälje ning visuaalselt nägi buss ikka paras peletis välja. Kuna koroona tõttu on töö kõrvalt veidi rohkem aega, siis võtsin välimuse parandamise ette.
*Siinkohal hoiatus automaalritele ja osavatele keevitajatele - järgnevad lõigud võivad teile paanikahoo tekitada, nii et ettevaatust.*
Käisin Tartu Devori autovärvide poes uurimas, mis hinnaga ühe bussijagu 2k värvi omanikku vahetaks. Sain letihinnast -60% soodukaga korraliku kompoti erinevate punaste värvipõhjade jääke, ehituspoest juurde liitri Pentaprimi, natuke krunti, pahtlit, klaasriiet ja vaiku, garaažist laadisin peale oma 80€ maksva kompressori ja kõige odavama värvipüstoli, vana ekstsentriklihvija ning kimasin maale.
Vana mõraneva pahtli alt tuli välja omajagu roostet ja tundub, et esimene kaassõitja poolne nurk on kunagi mingi matsu saanud. Seal oli seis üsna nutune ja kruvikeerajaga surkides õnnestus üks täiendav salongiventilatsiooni auk juurde saada. Kuna mul on ainult üks sõbra käest laenatud elektroodkeevitus ning kaks vasakut kätt, siis sellega Vanni külge ei läinud. Nühkisin vana roostet võimalikult palju ära, töötlesin roostemuunduriga ja lappisin hullemad kohad klaasriide ja vaiguga. Veel viimasete sääsevabade õhtute ning tuulevaba hetke koostöös sai uus värv kuuri taga selga lastud. Tulemuseks julm orange peel ja paar voolavat kohta, kuid tagaluugi juures on üks hästi tilluke koht, kus on päris ilus läige. Kui veel poleerkettaga üle käia, siis kannatab ehk ka natuke lähemalt kui 10 meetrit vaadata. Nii et olen kokkuvõttes ülirahul.
"Keretööde" ja "värvitööde" peale läks 2 päeva hullu nühkimist ja 100€. Võrreldes eelmise seisuga läks asi minu meelest oluliselt paremaks ja vast peab paar aastat ikka vastu. Kui buss vahepeal tükkideks ei lagune ja plekkpurkideks ei pressita, siis saab keretöödega ehk kunagi tulevikus korralikumalt tegeleda.
Olen teda viimasel ajal üsna sihtotstarbeliselt kasutanud - esialgne mõte matkabussist on väga tore ja plaan on endine, kuid kodu remondi kõrvale kulub üks kaubik ka hädasti ära. Tagumine kong mahutab üllatavalt palju kraami ning vana Nissan on aidanud koostöös vana Zubrjonokiga nii vanametalli, aiajäätmeid, ehitussegu kui igasugust muud kola vedada:
Puhastasin vahepeal mootoriruumi ning leidsin kütusepumbale hea koha ja vedasin uue kaabelduse. Regullisin klapid, sain klaasipesurid tööle ja olen muidu siit-sealt asju timminud.
40 pikka aastat on jätnud oma jälje ning visuaalselt nägi buss ikka paras peletis välja. Kuna koroona tõttu on töö kõrvalt veidi rohkem aega, siis võtsin välimuse parandamise ette.
*Siinkohal hoiatus automaalritele ja osavatele keevitajatele - järgnevad lõigud võivad teile paanikahoo tekitada, nii et ettevaatust.*
Käisin Tartu Devori autovärvide poes uurimas, mis hinnaga ühe bussijagu 2k värvi omanikku vahetaks. Sain letihinnast -60% soodukaga korraliku kompoti erinevate punaste värvipõhjade jääke, ehituspoest juurde liitri Pentaprimi, natuke krunti, pahtlit, klaasriiet ja vaiku, garaažist laadisin peale oma 80€ maksva kompressori ja kõige odavama värvipüstoli, vana ekstsentriklihvija ning kimasin maale.
Vana mõraneva pahtli alt tuli välja omajagu roostet ja tundub, et esimene kaassõitja poolne nurk on kunagi mingi matsu saanud. Seal oli seis üsna nutune ja kruvikeerajaga surkides õnnestus üks täiendav salongiventilatsiooni auk juurde saada. Kuna mul on ainult üks sõbra käest laenatud elektroodkeevitus ning kaks vasakut kätt, siis sellega Vanni külge ei läinud. Nühkisin vana roostet võimalikult palju ära, töötlesin roostemuunduriga ja lappisin hullemad kohad klaasriide ja vaiguga. Veel viimasete sääsevabade õhtute ning tuulevaba hetke koostöös sai uus värv kuuri taga selga lastud. Tulemuseks julm orange peel ja paar voolavat kohta, kuid tagaluugi juures on üks hästi tilluke koht, kus on päris ilus läige. Kui veel poleerkettaga üle käia, siis kannatab ehk ka natuke lähemalt kui 10 meetrit vaadata. Nii et olen kokkuvõttes ülirahul.
"Keretööde" ja "värvitööde" peale läks 2 päeva hullu nühkimist ja 100€. Võrreldes eelmise seisuga läks asi minu meelest oluliselt paremaks ja vast peab paar aastat ikka vastu. Kui buss vahepeal tükkideks ei lagune ja plekkpurkideks ei pressita, siis saab keretöödega ehk kunagi tulevikus korralikumalt tegeleda.
.
