[Formika]

Kui tahta asi lõpuks käima saada, siis kas tuletegemise asemel suruõhk ei oleks turvalisem? Aurumasinaid keerutatakse sellega ringi küll.

 Mõned jupid puudu ja ei ole aimugi, millised need välja päevad nägema või mis veel hullem, mis funktsioon nendel oli.

[honkomees]

Kui tahta asi lõpuks käima saada, siis kas tuletegemise asemel suruõhk ei oleks turvalisem? Aurumasinaid keerutatakse sellega ringi küll.

 Mõned jupid puudu ja ei ole aimugi, millised need välja päevad nägema või mis veel hullem, mis funktsioon nendel oli.

Sa võta mõni kogemustega aurumasina taastajast konsultant appi. Aitab seletada mida otsida. Ma kunagi olin muuseumiga ühel üritusel ja seal oli töötav aurumasin väljas. Enam ei mäleta ei kohta ega omaniku nime aga äkki tema oligi.

[Walter]

Mujal maailmas nii taastatud või uuena ehitatud masinatele tehakse surveproov ning väljastatakse vastav ohutussertifikaat et masinat on turvaline ekspluateerida - õige ka kui potentsiaalset pommi käitatakse kuskil avalikus ja rahvarohkes kohas. Sama kehtib ka mudelite kohta. Sertifikaadiga masinate väärtus on turul tunduvalt kõrgem, kes ei taha asja nii peensusteni viia lepivad masina käitamisega suruõhu abil.
Kes Eestis kateldele surveproove ja sertifikaate väljastab ei oska öelda - viimase dobroo annab ilmselt TTJA?

[Kert]

Tervist

Mul peaks olema ka pilte. Mulle kuulub Rakvere TÜ muuseum, hoidsin seda masinat ka oma laos, kahjuks omanikud müüsid selle minu selja taga ära ja kadunud ta oligi. Tegemist igati väärt asjaga.

[Formika]

Tervist

Mul peaks olema ka pilte. Mulle kuulub Rakvere TÜ muuseum, hoidsin seda masinat ka oma laos, kahjuks omanikud müüsid selle minu selja taga ära ja kadunud ta oligi. Tegemist igati väärt asjaga.

Kui vähegi võimalik saada mulle neid pilte, sest nendelt on vahel võimalik tuvastada, mis puudu. Masin pole kadunud kuhugi ja luban, et jääb Eestimaale.

[Mossemees]

Kas selle pritsi eluloost midagi täpsemat on ka teada? Arvata võib, et aktiivsest kasutusest võeti ta maha hiljemalt kolmekümnendatel aastatel. Võibolla leidis kasutust veel sõja ajal ja järel, lihtsalt sel põhjusel, et neil aegadel oli tuletõrjetehnikast suur puudus. Aga kuidas ta hiljem utiili viimisest pääses?

[Formika]

Kas selle pritsi eluloost midagi täpsemat on ka teada? Arvata võib, et aktiivsest kasutusest võeti ta maha hiljemalt kolmekümnendatel aastatel. Võibolla leidis kasutust veel sõja ajal ja järel, lihtsalt sel põhjusel, et neil aegadel oli tuletõrjetehnikast suur puudus. Aga kuidas ta hiljem utiili viimisest pääses?

 Võibolla kaasfoorumlane Kert teab seda, mina kahjuks mitte.

[Formika]

Nüüd olen 2 nädalat selle aurutõllaga jantinud. 2 nädalat WD-ga leotatud, proovitud, jälle leotatud - tänaseks on 3/4 poltidest lahti. Täna sain 4. Eriti kangekaelsed on jäänud. Proovin mitte midagi ära murda, kuigi ühe olen ka murdnud. Kõige hullem, keerata saab ainult lehtvõtmetega. Ei silmus, ei padrun kaela ei mahu. Lehtvõti ei taha kuidagi kaelas püsida, eriti kui ta pole täpne ja sellega pole ka võimalik max. jõudu rakendada. Tol ammusel ajal neid silmuseid ja padruneid tõenäoliselt polnudki. Polnud ka standard võtmeid. Ühe kraani lahtivõtuks võib vabalt olla vaja kolme eraldi võtit. Näiteks 16, 17, 18. Kuigi poldi läbimõõt üks. Võibolla tuleb gaas appi võtta ja kuumaks ajada. Katla kallal on roosteuss kõvasti tööd teinud. Kas ka see auruprits kunagi töövõimeliseks saab, kahtlen siiralt. Aga püüan sinna poole. Panen ka mõne pildi, mis näitab rooste ulatust.
   
   
   

[Marko]

 Kõige hullem, keerata saab ainult lehtvõtmetega. Ei silmus, ei padrun kaela ei mahu. 

Tegelikult jaguneb 12-kant silmusvõti ka neljaks ja mõnikord õnnestub kasutadagi, aga eeltingimuseks on ruudukujuline mutter Sepa tehtud mutikad ei pruugi nõudmistele vastata muidugi. Edu üritamisel!

[aavu]

   
Oli mul taoline võti. Keeramisel pigistab ise mutri kinni. Käepideme kummaski otsas oli võti, muidugi erineva suurusega olid. Sinna mahtus ikka mitu mõõtu ühele poole ja veidi väiksemad teisele poole. Kas olid 19-17-16 ühes otsas ja 15-14-13 teises otsas. Võin praegu eksida. Ka tollidega mõõdud said lahti, sest asi oli mutri mahtumises avasse.

[zazik]

Oli mul taoline võti. Keeramisel pigistab ise mutri kinni. Käepideme kummaski otsas oli võti, muidugi erineva suurusega olid. Sinna mahtus ikka mitu mõõtu ühele poole ja veidi väiksemad teisele poole. Kas olid 19-17-16 ühes otsas ja 15-14-13 teises otsas. Võin praegu eksida. Ka tollidega mõõdud said lahti, sest asi oli mutri mahtumises avasse.

See võti oli hea küll, aga antud juhul kasutu kui isegi padrun pähe ei mahu.

[Marko]

Aavu viidatud võti on tõesti hea, aga ainult kuuskandile, nelikandile toodetut ei ole kohanud miskipärast. Mõtsin oma 12-kant silmuste jutu läbi veel korra, ehk saab ebatäpseid mutikaid veidi viiliga kohendada vajadusel? Ajaloolist väärtust selline tegevus häirida ei tohiks.

[DevilDeVille]

Mingite asjade keeramiseks on ka teleturu legendidest abi:

[mlsluik]

Kujutan ette et kui sääne ratastel mõistatus teepeal vurast siis isegi füüsikaseadused vaatasid kõrvale. Huvitav mitu tulekahju omal ajal sellised liikuvad kunstiprojektid ise põhjustasid? 

[Mossemees]

Mõnes mõttes on sellise pritsi restaureerimine ehk lihtsamgi kui mõne vana auto tegemine. Auto puhul ikka üritad originaalvaruosa kuskilt leida, selle puhul on juba teada, et ühtki originaaljuppi kuskilt võtta pole ja tuleb kas olemasolev korda teha või siis selle põhjal replica valmistada. Või kui on jubinas üldse puudu, siis pole ka dokumentatsiooni, mille põhjal uut valmistada ja saab lihtsalt fantaasial lennata lasta. Peaasi, et materjalid ja välimus ajastule iseloomulikud oleksid.

[aavu]

Siinkohal oleks huvitav, kuidas toimus väljasõit sündmusele? Kas hobune oli kaugel koplis ja tuli kinni püüda või oli pritsi kõrval valves? Palju keskmiselt läks väljakutsest kuni väljasõidu alguseni aega? Kas tuli tehti ahju enne väljasõitu või alles kohapeal? Kuidas saadi teada tulekahjust? Olid ju 60-ndatel mingid triangulatsiooni tornid. Ehk oli ka vanasti kusagil kirikutornis valve. 70-ndatel olen veel oma silmaga näinud metsatulekahju avastamise torni, mis oli juba rauast ferm ja mingi nööriga või trossiga sai korvi üles tõmmata. 

 Huvitav mitu tulekahju omal ajal sellised liikuvad kunstiprojektid ise põhjustasid?  

Pigem on ATV turbapinnasel see tulekahjude (kahjutule) põhjustaja. Raske vedu tulikuumale leegitorule kogunenud turbatolm ja....

[koterman]

Äge projekt, edu eestvedajale piikide murdmisel.
PS Kui peaks olema vaja mõnd tehn-kirjanduse väljaannet, mis aurukatelde teemat detailsemalt lahkaks,
siis mul seisab riiulil täiesti vaba A.Irak'u ja H.Veide koostatud 1961a väljaanne 'Aurukatlad'.
Tõsi, tegu pole tsaariaegse käsitlusega, a arvata võib, et füüsika on ikka sama 
Kaunist pühadeaega,
K

[Lauri_L]

Õnntlused uuele omanikule...

Aurumasinat ei maksa karta. On ohutum, kasutajasõbralikum ja lihtsam kui mistahes sisepõlemismootor. Parandage kui eksin, aga siin on tegemist lihtsa aurutoitel kolbpumbaga, mida käitab vertikaalne leektorukatel. Ma ei taha uskuda, et seal sees on veetoru katel... võtaks rohkem ruumi ja oleks tõepoolest pisut ohtlikum. Sellise väikese leektorukatla saab hädaolukorras kütta minimaalse töörõhuni 10-15 minutiga, eriti kivisütt kasutades. Kas katlal ei ole küljes näiteks ventiile, millega oli võimalik seda ooterežiimis hoida? See tähendab, et kui tuletõrjujad olid depoos, siis juhiti läbi katla pidevalt kas sooja või kuuma vett. Minuteada vanadel aurukateldel nii oli (isegi tänapäevastel on nn kuumkast või hotwell olemas). Sellega vähendati katla ettevalmistusaega väljakutsel ning metallile kiirel kuumutamisel tekkivat stressi. Ma ei tahaks uskuda, et päris külm katel väljakutseks üles köeti.

Palju rohkem pakub mulle huvi see, kuidas sellisel vanal katlal suudeti paagist vett rõhu all katlasse juurde lisada? Mis meetod kasutusel oli? Injektor ehk aurujoa vedelikpump? Taseme vaateklaas tundub kenasti katlal alles olevat. Huvitav oleks ka teada, kas täitmine oli täielikult manuaalne ehk selleks oli eraldi operaator või oli juba sellel ajal lahendatud mingi primitiivse mehaanilise automaatikaga? 

Märkuseks veel niipalju, et aurukatlad ei plahvata, kui nende torud või veesärk nö "muutuvad pehmeks". Sellisel juhul tekib esimesena leke, mitte plahvatus, sest kogu katel ei vanane ühtlaselt. Plahvatus toimub siis, kui korralik ja uueväärne katel ülerõhule kütta ning kaitseklapp (vm kaitseaparatuur, nt vile) ei avane või ei sekku. Kui metall enam ülerõhust tungitud stressi ei talu, toimub kiire korpuse rebenemine ja suure hulga kuuma vee (sellel katlal vast ca 160-200 kraadi C) kiire väljumine väliskeskkonda. Vee kiiret aurustumist madala rõhu keskkonda jõudes käsitletaksegi plahvatusena. Meeldetuletus et ühest liitrist veest saab ca 1,6m3 auru. Sellesse katlasse mahub korraga silma järgi ca 60 liitrit. Seega tekiks murdosa sekundiga ca 100 kuumpeetrit auru. Seega aurukatelde puhul on A ja O kaitseklapid. Kaitseklapid on need, mida testitakse, sertifitseeritakse ja plommitakse. Kui seade on töös, siis kaitseklappe testitakse pidevalt juba avanemise kontrolliks ning klapi sulgpindadele tekkinud võõriste eemaldamiseks. Käesoleva vahendi puhul ilmselt enne iga kustutustööd või testkäivitust.

Selliste vanade katelde puhul oli määravaks kasutatava vee kvaliteet ja seda pidi ilmselt mingi paagi või kanistritega objektile ka kaasa vedama. Katlas kasutatakse siis teadupärast destillaati, enamasti töödeldud destillaati. Kas ja kust seda tol ajal saadi? Tehti ise depoos? Kui sinna katlasse sööta näiteks tavalist naturaalseid soolasid sisaldavat puhast vett, siis mõne aja möödudes kasvavad leektorud veesärgi poolt katlakivi täis. Tekib paha olukord, kus piisavalt ruttu ei ole enam võimalik vett üles kütta, sest katlakivi töötab isoleeriva elemendina. Aga kui katel saab ikkagi üles köetud, siis piisavalt paks katlakivi kiht võib tööle hakata vastupidiselt - kivine mass kuumeneb kolde temperatuurini ja tekib teatav ahelreaktsioon. Võtad tule alt, aga katel kuumeneb edasi, katiseklapid-viled undavad ning lõpuks saab ka vesi otsa ja edasi on juba pahasti. Muidugi ei meeldi ka õhukesele metallile, kui leegi ja jahutava veesärgi vahel on katlakivist "isolatsioon". Leek- ja suitsutorukatla puhul on selline katlakivist tingitud olukord küll vähem ohtlik võrreldes veetorukatlaga. 

Kui raha probleemiks ei ole, siis Eestis on kindlasti mehi, kes sellise katla võiksid olla suutelised üles. Originaalsust see ei taga, sest igal meistril on oma käekiri. Kindlasti on kogenud omanik sellest hästi teadlik. Samas kui seda aparaati töötava museaalina pidada, siis tuletan meelde, et aurukatel ei armasta "kord kasutan, kord ei kasuta" ülalpidamist. Töösoe peab pidevalt sees olema, muidu ei säili ning mädaneb kiirelt kätte ära. Aurukatla sissekütmine, mahakütmine ja kasutusvahelisteks perioodideks konserveerimine on säilivuse osas kriitilise tähtsusega ning nõuab palju vaeva ja tähelepanu. 

Igatahes suur-suur kummardus omanikule kogu panuse eest vanatehnikasse. See auruprits on kirsiks tordil ning tuleb tunnistada, et kadedaks teeb.

[Raudpats]

Selliste vanade katelde puhul oli määravaks kasutatava vee kvaliteet ja seda pidi ilmselt mingi paagi või kanistritega objektile ka kaasa vedama. Katlas kasutatakse siis teadupärast destillaati, enamasti töödeldud destillaati. Kas ja kust seda tol ajal saadi? Tehti ise depoos? Kui sinna katlasse sööta näiteks tavalist naturaalseid soolasid sisaldavat puhast vett, siis mõne aja möödudes kasvavad leektorud veesärgi poolt katlakivi täis. 

 Natuke OT, ma ei tea aurukatlast mitte midagi. Auruvedurile pandi küll vett tavalisest kaevust põhimõtteliselt ja destillaadi kasutamine seal ei olnud võimalik - vett oli vaja palju ja ruttu. Katlakivi oleks ju pidanud tekkima? Kas auruveduri katel on väga teise töö-põhimõttega? Minu vanaisal oli 100 aastat tagasi saeveskis aurumasin ja sellesse vee saamiseks oli masina kõrval pumbakaev, kust vesi otse katla vahepaaki pumbati. Seal ka destillaati ei kasutatud. Lihtsalt tehnilisest huvist lähtuvalt oleks huvitav teada, miks mõnes aurumootoris kasutatakse destillaati ja mõnes mitte?

[tcumen]

Katlakivi tekitavad magneesiumi ja kaltsiumi soolad. Tööstuslikes aurukäitistes kasutatakse vee pehmendamist, destilleerimine on liiga energiamahukas ja destillaatori katlakivi probleem jääb ikka.
Vee pehmendamiseks kasutatakse kationiitfiltreid, milles eelmainitud soolade ioonid asendatakse naatriumi omadega. Filtri töövõime taastamine käibki tavalise keedusoolaga.