5 tundi tagasi
Lükkaks ümber mõned väited.
1. Kui kiiruskaamerast sõita pedaal põhjas, siis midagi ei tehta.
Kui mõõdetud kiirus on üle hoiatustrahvi määra, siis saadetakse rikkumine üldmenetlusse, mille käigus otsustatakse karistus. Järgi kohe ei sõideta, sest tööd teeb spetsialist, mitte politseiametnik ja tegemist ei ole operatiivautoga. Küll annab ta sellisest kihutajast teada juhtimiskeskusele, mis võimalusel lähetab patrulli teele.
2. Kiirust mõõdetakse raha korjamise eesmärgil.
Numbrid on ülal toodud, need räägivad iseenda eest nii tulu kui ka rikkumiste arvu osas. Minnes ajalukku, siis tõesti noore vabariigi aegu oli raha liikumine mõnevõrra teine. Nimelt laekusid trahvirahad kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Sealt ka MTÜ-de ja preemiate näol osaliselt tagasi politseinikele. Konstaablile osteti suusad ja jalgratas :-), maksti kinni munitsipaalkorteri kulud. Riigi väiksuse tõttu on mõistlik, kui riiklik järelevalve on suurtes valdkondades samasugune üle riigi ja raha laekub riigi eelarvesse. Tõsi ta on, et trahviraha on planeeritud. Suures osas on see eelnevate perioodide pealt, kuid arvestatakse ka arendusi ja teisi laekumist suurendavaid või vähendavaid tegevusi. No lihtsalt oleks rumal see kümmekond miljonit ära unustada, kui see ei kõla kenasti. Kas see raha on piisav? Kindlasti mitte, sest liikluses toimunud õnnetuste tagajärjel saavad viga liiga paljud inimesed, kes ravitakse ära riigieelarveliste vahendite ja kindlustusrahadega. Kui me ei mõjuta rikkujat rahaliselt, on ju ka teisi mõjutusvahendeid, siis tuleb see puuduolev kümmekond miljonit võtta ka õiguskuulekate liiklejate käest. Kindlustusel on seda lihtsam teha, riik peaks uue maksu välja töötama. Täna liikluses rakendatavates "rahatrahvidest" on parkimistasu see, mis koguneb KOV eelarvesse, kuid millegi tõttu ei usu, et keegi arvab, et seda tehakse raha ko(e)rjamise eesmärgil.
3. Tänapäeva autode puhul on suurem kiirus OK.
Kahjuks on see nõnda lai mõiste, et seda ühiskondliku kokkuleppena rakendada on võimatu. Kui tahame kõik erandeid, siis peame kiiruse lubamise puhul andma võimaluse vanuse, kogemuse, väljaõppe, tervise, sõiduki vanuse parameetrite jne, jne kohaselt. Ilmselgelt saame aru, et see ei ole võimalik. Ja ainuüksi enda ohutus ei taga teiste liiklejate ootusi. Näiteks soovid teha pööret peateele ja tead, et kui näed teist autot teatud maamärgi juures, siis on see ohutu manööver. Kui nüüd üks võib tulla 90, teine 120 ja kolmas 150, siis saame aru, et ohutust liiklusest oleme kaugemale läinud.
Seega, sõbrad, rohkem sallivust, mõistmist ja andestamist. Kui kusagil king pigistab, siis tegelege kingaga, mitte võimu, meie oma riigi, kirumisega.
1. Kui kiiruskaamerast sõita pedaal põhjas, siis midagi ei tehta.
Kui mõõdetud kiirus on üle hoiatustrahvi määra, siis saadetakse rikkumine üldmenetlusse, mille käigus otsustatakse karistus. Järgi kohe ei sõideta, sest tööd teeb spetsialist, mitte politseiametnik ja tegemist ei ole operatiivautoga. Küll annab ta sellisest kihutajast teada juhtimiskeskusele, mis võimalusel lähetab patrulli teele.
2. Kiirust mõõdetakse raha korjamise eesmärgil.
Numbrid on ülal toodud, need räägivad iseenda eest nii tulu kui ka rikkumiste arvu osas. Minnes ajalukku, siis tõesti noore vabariigi aegu oli raha liikumine mõnevõrra teine. Nimelt laekusid trahvirahad kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Sealt ka MTÜ-de ja preemiate näol osaliselt tagasi politseinikele. Konstaablile osteti suusad ja jalgratas :-), maksti kinni munitsipaalkorteri kulud. Riigi väiksuse tõttu on mõistlik, kui riiklik järelevalve on suurtes valdkondades samasugune üle riigi ja raha laekub riigi eelarvesse. Tõsi ta on, et trahviraha on planeeritud. Suures osas on see eelnevate perioodide pealt, kuid arvestatakse ka arendusi ja teisi laekumist suurendavaid või vähendavaid tegevusi. No lihtsalt oleks rumal see kümmekond miljonit ära unustada, kui see ei kõla kenasti. Kas see raha on piisav? Kindlasti mitte, sest liikluses toimunud õnnetuste tagajärjel saavad viga liiga paljud inimesed, kes ravitakse ära riigieelarveliste vahendite ja kindlustusrahadega. Kui me ei mõjuta rikkujat rahaliselt, on ju ka teisi mõjutusvahendeid, siis tuleb see puuduolev kümmekond miljonit võtta ka õiguskuulekate liiklejate käest. Kindlustusel on seda lihtsam teha, riik peaks uue maksu välja töötama. Täna liikluses rakendatavates "rahatrahvidest" on parkimistasu see, mis koguneb KOV eelarvesse, kuid millegi tõttu ei usu, et keegi arvab, et seda tehakse raha ko(e)rjamise eesmärgil.
3. Tänapäeva autode puhul on suurem kiirus OK.
Kahjuks on see nõnda lai mõiste, et seda ühiskondliku kokkuleppena rakendada on võimatu. Kui tahame kõik erandeid, siis peame kiiruse lubamise puhul andma võimaluse vanuse, kogemuse, väljaõppe, tervise, sõiduki vanuse parameetrite jne, jne kohaselt. Ilmselgelt saame aru, et see ei ole võimalik. Ja ainuüksi enda ohutus ei taga teiste liiklejate ootusi. Näiteks soovid teha pööret peateele ja tead, et kui näed teist autot teatud maamärgi juures, siis on see ohutu manööver. Kui nüüd üks võib tulla 90, teine 120 ja kolmas 150, siis saame aru, et ohutust liiklusest oleme kaugemale läinud.
Seega, sõbrad, rohkem sallivust, mõistmist ja andestamist. Kui kusagil king pigistab, siis tegelege kingaga, mitte võimu, meie oma riigi, kirumisega.