[hanno51]

No jah TeeTL jõudis ette, omal sarnane idee.
Meil ju teles Pealtnägija ja Reporter - ehk peaks nendega pisut proovima asju ajada ja siis veel mõned paber välja anded (ajalehed, ajakirjad).
AutoLehes võiks ju igas numbris tutvustada ühte eksponaati ja artikli lõpus oleksid A/A numbrid kuhu saaks annetada eksponaatide halli ehituseks.
Kui laiem üldsus on teadlikum millega siin Maarjamaal tegeletakse, siis vast oleks ka rohkem inimesi, kes oma nõu ja jõuga aitaksid.

Parimat kõigile
Hanno

[denis23]

aga kas riikliku toetusse keegi juba nii kui nii ei usu?

selles mõttes, kui ma vaatan palju raha saavad n.n. loomeinimesed (kelle loomest ei saa tihti aru keegi peale nende endi), looduskaitsjad jne jne, siis mina kipun arvama et need sandikopikad mida meie siin võime koguda võiks kulutada hoopis EURO- ning Riigi- toetuste saamiseks.

[oxygen]

Enne tuleb riigiisadele selgeks teha, miks nad peaks andma raha ühe platsitäie roostetava metalli jaoks (nende vaatevinkist muidugi). Millegi pärast ma arvan et valdav enamus peab meid kõiki veidrikeks, kes koguvad vanarauda, ihuvad hammast kuusakoski peale, pildistavad ühissõidukeid jne. See on muidugi ainult minu arvamus.

[guits112]

rekkamehe argipäev on ju tehtud riisalu krassi kasutades http://www.tv.ee/static/manager/pildid/c...1AC55101CB}

[Jesper]

TeeTL, hanno51 ja oxygen, suurepärased mõtted!!! Tehke nüüd vutt-vutt kasvõi 5% sellest ära kah!

Mis puudutab toetusi, siis ärimehed ning poliitikud ei PEA mitte midagi tegema ning "loomeinimesed" pole ainsad, kelle tegevusest laiem üldsus mitte midagi aru ei saa. Ja riiklikud ning toetused ei tule ise lihtsalt uksest ja aknast sisse, vaid nende saamiseks peab olema TEGEVUSKAVA, kus on kirjas MÕÕDETAVAD TULEMUSED ning tulemuste saamiseks kuluvad REAALSED SUMMAD.

Ülaltoodu ei ole tegelikult suunatud JJ varjupaiga olemuse teemasse, lihtsalt ma olen juba aastaid seda igasugusest reaalsusetajust võõrdunud nämmutamist siin foorumis lugenud ning ei ole kuskilt otsast näha, et see kunagi ka kuhugi välja jõuaks.

Mina isiklikult arvan (vahelduseks ilma irooniata), et kõige lihtsam viis inimesi vanatehnikakultuuri olemasolust teavitada on sedasama kultuuri neile näha ja katsuda anda. Mul oli hiljuti võimalus seista pool tundi väga hästi taastatud MGA kõrval, mis oli koos teiste Lustisõidul osalejatega pargitud Mere puiestee äärde - ei saa kuskilt otsast öelda, et möödujate huvi oleks väike olnud või siis suhtumine negatiivne. Minu arust on see arusaam, et tavaline keskmine inimene vanatehnikat kuidagi halvustab, vihkab või igal juhul emexisse saata üritab, mingite üksikute tülinorijate ja tatipritside haige mõistuse sünnitis. Tavainimesel on MGA-d, elektri-Pobedat, NSU-Fiati, valget Jaguari ja teisi samal tasemel autosid nähes pöidlad püsti ja naeratus kõrvuni PUNKT!

Muidugi ei peaks vanatehnikat just Õllesummerile vedama, aga kui igale automüüjale oleks auasjaks näiteks Motorexil enda boksis ka ühe õiget marki vanasõiduki eksponeerimine, siis see oleks juba väga suur samm. Paraku on minu hinnangul hetkel karjuv puudus aktiivsest katusorganisatsioonist, mis ühelt poolt koondaks ja esindaks tehnika omanikke ning teisest küljest tegeleks aktiivselt riigi- ning erasektoriga kontaktide loomise ning koostöövõimaluste otsimisega. Neid sealjuures foorumis ja Pealtnägijas idiootideks sõimamata.

[valdo]

... on minu hinnangul hetkel karjuv puudus aktiivsest katusorganisatsioonist, mis ühelt poolt koondaks ja esindaks tehnika omanikke ning teisest küljest tegeleks aktiivselt riigi- ning erasektoriga kontaktide loomise ning koostöövõimaluste otsimisega. Neid sealjuures foorumis ja Pealtnägijas idiootideks sõimamata.

Minuteada sai eelmise aasta juunis Vanatehnikaklubide Liit loodud ju?

[Jesper]

Nojah, sel juhul on mu ettepanek lühike:
1. vanatehnikaliikumine tervikuna vajab terviklikku ja positiivset avalikku kuvandit, niiöelda "nägu"
2. selle saavutamiseks on minu hinnangul parim viis vahetu kontakt, ehk siis heal tasemel taastatud vanatehnika regulaarne viimine neile üritustele, kus tavainimesed juba käivad
3. "näo" olemasolu korral on juba hoopis lihtsam esineda üleskutsetega tehnika annetamiseks varjupaigale või muuseumile, samuti taotleda rahalisi toetusi.

Ma näen kõike muidugi eelkõige enda mätta otsast, aga noh ma pean iga kuu vähemalt paarile kolmele inimesele otsast peale seletama, et ma ei lähe Nõmme turu parklasse mitte kummi suitsetama, vaid tegemist on ikka väheke kultuursema üritusega Keegi ei suhtu sellesse otseselt halvasti, lihtsalt inimestel puudub visuaalne pilt sellest, mis asjast üldse jutt on. Kui näidata pilte kroomist kiiskavate autode reast, on suhtumine 100% positiivne...

[dad]

Positiivset kuvandit kokku panna on suht keeruline ... arvestades meie rahvust ... juba selle konkreetse liitu asutamisel lubasid osad hea seista, et seda registreerida ei õnnestuks ... ja vaadates kogu seda möla tehnikamuuseumi ja Rene Levolli isiku kallal irisemist, ma väga suuri lootusi ei pane. Kurvaks näiteks on veel Palmse muuseumisse tehnika viimise juures toimunud üldine suur virisemine, oli ka palju toetavaid tegusid aga nagu ikka jäävad tooni andma just negatiivsed asjad.

Dad.



Dad.

[eberhard]

Ja riiklikud ning toetused ei tule ise lihtsalt uksest ja aknast sisse, vaid nende saamiseks peab olema TEGEVUSKAVA, kus on kirjas MÕÕDETAVAD TULEMUSED ning tulemuste saamiseks kuluvad REAALSED SUMMAD.

Õiged mõtted! Aga tuleb arvestada lähemaid ja kaugemaid ohtusid ja ka võimalikke musti stsenaariume. Siis ei ole pärast piinavalt valus. Ega elu ei ole nii idülliline nagu "Vahitorni" kaanepildil paistab. Küllaga leidub meie maal kaake, kes püüavad imbuda toimivasse süsteemi ja süsteemi üle võtta. Mis sellest, et süsteem on väheatraktiivne jne. Seetõttu tegevuskava peaks määrama ja tingima selle juriidilise baasi millel varjupaik tugineb ja tõhusad garantiid kaakide vastu.
Samuti peab kulude planeerimisel silmas pidama, et keskkonnanõuded lähevad üha karmimaks. Ei usu et veel kuigi kaua tolereeritakse seaduse silmis utiilsõidukite ladustamist asfalteerimata-betoneerimata hoiuplatsil. Mis juhtub siis kui tuleb inspektor ja koostab protokolli ja trahvikviitungi. Kas teeme korjanduse?
MTÜ põhikirja 5.5 Oma kohustuste eest vastutab Selts kogu Seltsi varaga.

[ryblik1]

lisaks väheke ka omapoolseid mõtteteri.
nõuka ajal oli ju mingi autoomanike ühendav organisatsioon ja see vist toimis ka mingil määral sest neil olid omad esindajad jne.
mida aga hetkel meil pole.
suurt katusorganisatsiooni vaja.nii vanatehnika kui nö hobitehnika huvilistele.ise balanseerin kahe teema vahepeal.selline katuse organisatsioon saaks ka algatada mingit teemat ntx et liikluskindlustusseaduse juures et ntx eraldi kohelda väga harva liikluses olevaid uunikuid ja hobiautosid.neile eraldi lepinguid ja asju luues.
mis puudutab riigirahade saamist siis kõik jah ju algab organisatsioonist ja selle juhtidest.niiet lihtsam on hakata seda otsast looma kui lihtsalt mõtteid mõlgutama.
julgen arvata et kui tekib tuhandeid liikmeid ühendav organisatsioon siis on ka võimalik omale taotleda toetusi ja ehk ka ruume.riigil siiamaani ju seisab igast suuri objekte jõude.aga küsimus jääb vaid sellesse kas meie eesti laisk inimene viitsib liigutada ühiste huvide suunas,kõik ju ainult enda peale väljas.mulle näitex küll meeldiks minna suvel kuhugile tehnika muuseumisse vaatama möödaniku huvitavaid masinaid ja lahendusi.teades et need on kõigi meie ühine vara ja minevik,mitte mõni miljoka eralõbu(üksikut mb mclarenit osta on lihtsam kui muuseumi hallata)
eestis seisab ju piisavalt jõude hiiglaslikke sigala jne komplekse kust saaks katuse alust pinda teha,peamine oleks nagu tekitada jah inimestes huvi sellise tehnika liikumise vastu.sest siiamaani näen ka mina kuidas haruldast vana tehnikat mis mõnest mehest kauem elanud,tassitakse ikka kopikate eest utiiili.kahju on vaadata kuidas kellegi looming ja paljudele tundmatu(mitte kunagi nähtud) ekesemplar oma tee nii lõpetab.
samas väike idee teile et äkki kutsuda mõninagaid poliitikuid ja omavailtsuste juhte ka kaasa uuniku rallidele kaasreisijaks jne.nende huvi natuke äratada et pärast oleks kergem neid enda poole pöörata.
kuid ikkagiost kõige aluseks on ja jääb luua KATUSORGANISATSIOON,niiet aktivistid julget pealehakkamist.liituks hea meelega.

[PlyVal64]

Jesper, vana tehnika (just kaks sõna) säilitamise probleem on sügavam, kui arvata oskame. Mul on vahetevahel pikemad kokkupuuted inimestega, kes tegutsevad ja ka otsustavad vanade asjade vallas. Sai äsja Keskvere mõsas härra sünnipäeva veedetud ja saunas istudes mõningate tema sõpradega muinsuskaitsest neil teemadel vesteldud. Samas olen mõned ajad tagasi tõsiselt vaielnud Ajaloomuuseumi direktoriga jms tegelastega vana tehnika ja vanatehnika säilitamise teemadel.
Tänane probleem algab sellest, et mistahes tasemel ajalooga tegelevates instantsides puudub täielikult tehnikaajalooga seotud haridus, oskused, huvi jne. Kogu ajalooliste objektide kaitse keskendub ehitistele, olgu nad siis mis ajastust tahes. Samas annavad mehed väga hästi aru, et ka tehnikamälestisi peab ja tuleb säilitada aga neil endil puudub igasugune oskus sellega tegeleda.
Siis on veel hulk sedasorti tegelasi, kes suhtuvad vanasse tehnikasse üleolevalt ja peavad ainsaks õigeks ajaloomälestiseks mingit suvalist müürijuppi suvalises urkas. Aga selliseid on karjuv vähemus ja too hullunud direktor peaks tänaseks ka postili lahkunud olema. Tema kohta ei öelnud ka ajaloolased just kiidusõnu...

Hr. Levoll on püüdnud midagi ära teha aga seda jääb siiski karjuvalt väheseks. Riiklikult ehk ajalooga kõige otsesemalt seotud ametkond Muinsuskaitseamet ei oma teadmisi ega mingit huvi tehnikat säilitada. Meie võime siin teha sada kirja ja tõestada näiteks Varjupaigale mõnetuhande ruuduse katusealuse ehitamise karjuvat vajadust aga see ei huvita otsustajate tasemel kedagi. Parimal juhul võiks saada raha mingist eurofondist aga ka siis on tavaline, et mingi osa peab olema omafinantseeritud. KOV ei saa seda teha, väikestel valdadel on niigi rahaga kitsas käes. Seega jääb hetkel ainsaks võimaluseks loota mõne eduka inimese arvestatava rahatoetuse tekkimisele, millega MIDAGI valmis teha. Siis saab minna edasi. Siis on olemas mingitelegi kriteeriumitele vastav koht, kogu säilimistingimus. Jättes kõrvale Mootorrattamuseumi ja tuletõrjujate põllul vedeleva tehnika, siis Varjupaik on hetkel Eesti ainus tõsiselt võetav kogu mingisugusegi Tehnikamuuseumi algeks. Tallinnlaste ja Tartlase ideed on hetkeseisuga suhteliselt mõttetud, mingit muuseumiväärilist kogu pole kummaski nurgas. 3-5 eksponaadiga ei ole tegu mingi erilise koguga, see on eraisiku enda pisike väljapanek. Lisaks on enamus säilitamist väärt eksponaatidest eraomanduses ja nende tulevik on ebaselge. Suvalisel hetkel võib eraomanik oma tehnika muuseumist välja võtta ja maha müüa.

KUI hetkel leiduks Eestis selline tegelane, kes kiremise asemel "mul pole raha kuhugi panna" pankes suurusjärgu 1M Tuve&Sõbrad kogule katusealuse ehitamisse, saadaks mina koheselt sinna kogusse juurde 2-3 masinat. M-402 koos vana 10Hj Moskva päravurriga on niigi lubatud aga siis seisab mul maja ees veel M-408 Elite DeLux, millest sai alguse rahvasportlasi hullutanud MosseLiiga. No ja ka Valiant on Eesti hobiautokultuuris üks esimesi omataoliseid(edev ja kirev), siiani ainus selle aastaga Valiant. Siis isegi leiaks puuduoleva raha ja aja, et need esteetilisse korda viia ja lõplikult seisma panna.
See ongi Varjupaiga olemus - võtta vastu väärtusi, mis muidu läheks lammutamisele. Temast ei pea saama Eesti Tehnikamuuseumi, kuid ainult Varjupaiga vundamendilt saab hakata hetkel seda üldse tekitama. Aga selleks on vaja "rikast onu", kes ilma idiootse paberimajanduseta tuleb ja pakub, et:"mehed, mul on üks mill üle. Tehke angaari projekt, arve laske mulle ISIKLIKULT saata ja mina maksan selle kinni. Kui on väga hea ja vajalik, leiame natuke juurdegi." Alles siis võib hakata kirjutama lehekülgede kaupa projekte ja raha nuiama ka riigilt või Brüsselilt. Ilma kellegi hea inimese suure toetuseta jääb vanatehnika säilitamine veel aastateks kiratsema ja Kuusakoski hunt närib juppideks viimasedki päästmist väärivad masinad. Alles selliselt baasilt saab hakata nõudma riikliku huvi, riigifirmadele panna kohustust tehnikaväärtuseid säilitada jne. Tegelikult ei pea see inimene isegi hea olema, piisab, kui on raha ülejääke. Heaks saab ta rahva silmis siis, kui midagi oma varandusest NIISAMA kaaskodanike huvides kasutab.

[Sm. Volgahuviline]

Jutt on kõik õige, kuid paraku peab tunnistama, et arvestades praeguses Eesti majanduselus nii "pumpade" juures olevaid, kui ka muidu varalises seisus jõukaid isikuid, ning nende maailmavaateid ja eelistusi rahasummade paigutamisel, siis (parandage mu skeptitsismi, aga intuitsioon liigub selles suunas) läheb vähemalt paar kuni (mitu)kümme(nd) aastat aega, enne kui mõni neist on nõus oma isiklikult arvelt kulutama mõned miljonid näiteks nii JJVV jalgele aitamiseks, kui ka näiteks üldise Eesti Tehnikamuuseumi alusbaasi rajamiseks.

Muidugi ma ei kahtle selles, et on ka selliseid üksikuid, heas mõttes friike, kelledele pakub huvi ja on tõesti tähtis, et kunagine ratastel veerenud vanatehnika, mis on siis olenemata seisukorrast kas siis niisama kokku kogutud või suisa juba restaureeritud, säiluks ka järgnevatele põlvedele vaatamiseks ning nad on selle nimel nõus loovutama tavainimese mõistes üpriski muljetavaldavaid summasid.

Kuid nagu me kõik vahelduva eduga Äripäevast ja Eesti Ekspressist lugeda võime (sekka ka EPL ja Postimees), siis antud ajahetkel on nendel meestel (ja naistel), kes omavad seda varanduslikku rahahulka kaugeltki rohkem, kui neile seda endile tegelikult tarvis läheb ja nad ise seda kõike ära jõuavad kulutada, enda staatuse ja enesetõestamise vajadus kas siis nende endi vastava tutvusringkonna seas või üldsuse silmis suurem, kui mingi käputäie vanatehnikafanaatikute silmis tunnustust vääriva teguviisi juurutamine.

Nii et see on paraku see häda, et soovitakse hakata suurt raha teenima, kuid üks moment ei saada enam arugi, kui ollakse selle rahateenimise kaudu iseenda vajaduste/nõrkuste ori. Suletud ring sisuliselt.

P.S. Sm. Volgahuviline ei pea kedagi konkreetselt silmas.
Räägib lihtsalt seda, mida ta iga päev eelmainitud ajakirjandusest loeb, jätab meelde ja teeb sellest lihtsalt omale vastavad järeldused.

Vastuargumendid on muidugi oodatud, kui neid kellegil tekib, kuna ei pretendeeri selle jutuga üldsegi absoluutsele tõele

[Style]

Huvitav, kas mõnele rikkurile argument "sina oled selle koha JUMAL" ka mõjuv on?.. Või, eelduste kohaselt, on iga rikkur tark inime ja ei hooli egotsentristlikutest vaadetest...

[Väravamehaanik]

Vanatehnikaklubide Liit on meil olemas, loodud 2000 aasta Sajandisõidu ajal http://www.hot.ee/evtl/
Tegu on endise uuniku õigusjärglastega. Kõik kes selle raames miskit teevad, teevad seda hobi korras. Ühe näitena - kui meil ei oleks Indrek Sirki, siis meil ei oleks siiani mingit lootustki aru saada, mida me vanatehnikat puudutavast seadusandlusest tahaksime saada. Tartu LEVATEK`i meestel on Raadi lennuangaarid muutumas igapäevaga järjest reaalsemaks asjaks. Olen ise ka selle katusorganisatsiooni loomise juures olnud ja pean tõdema, et kõik asjad liiguvad täpselt nii kiiresti kui entusiastid neid liigutada suudavad.

Eelmisel suvel loodi Vanatehnika Liit, kuhu kaasati minu mälu järgi ka JJ tuletõrjeselts. Kogu asja juures hakkasin kiilu lööma hoopis mina, sest mulle jäi arusaamatuks eraisikutest ja klubidest koosneva katusorganisatsiooni demokraatliku juhtimise printsiibid. Kuna ainult mina ei saanud aru, siis ei olnud mul põhjust ka Vanatehnika Liidu loomise vastu olla, kuid koos Eesti Vanamootorrattaklubiga jäid sealt välja Tartu, Pärnu ja Rakvere mehed. Enda õigustuseks jääb mul kosta ainult, et olen tavaline, natuke juhm eestlane ja läks nagu alati.
Vanatehnika Liidu töö on aga tublisti käima läinud ja esimeseks nähtavaks tööks on Palmse näituse organiseerimine. Suuremaks eesmärgiks aga on Vabaõhumuuseumi juurde tehnikamuuseumi loomine. On ka teisi eesmärke, aga nendega saab juba tutvuda asjaomaste juures.

Seega on väikeses Eestis kaks vanatehnikakatusorganisatsiooni, millele oleks oma korda vaja luua katusorganisatsioon. Vanatehnika Liit suhtleb vabalt Kultuuriministeeriumiga muuseumi asjus. Vanatehnikaklubide Liitu aga Kultuuriministeeriumis ei kuulata, küll aga ajab klubide liit edukalt "musta numbri" ja muid seaduse asju Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga.

Vanatehnika vastu huvi tundvate tuntumate miljonäärivanadega olen sellest ka rääkinud, et miks nad ei anna raha suure muuseumi ehitamiseks. Ja kõik need miljonärid ja miljardärid räägivad peaaegu ühest suust, et neil on saamahimuliste uuniklastega halbu kogemusi ja ise on ka õnnetud, et ei saa aidata, sest pole kokkuhoidvat seltskonda, keda aidata. Ehk siis keskmise miljonäri pilgu läbi on tegu vanatehnikahuviliste puhul seltskonnaga, kes tahavad asju ENDALE, mitte kogu EESTILE. Tihti on rahastajal ainult üks soov: ta tahab, et asi saaks hästi aetud ja hinges oleks tunne, et midagi on ära tehtud...
Tegelikult on meil kaks katusorganisatsiooni ja võiks teha veel ka kolmanda.