Minu arvates on nii jesper kui võsa igati vastutustundlikud liiklejad, kes tegelikult ei vaidle omavahel. Ei pea kõike nii südamesse võtma, et kui keegi midagi kirjutab, siis kindlasti minust.
Eelöeldu on õige - mõlemal poolel on sellises olukorras kohustused. Õige on ka see, et ühe vea suudab teine hoolikas liikleja üldjuhul kompenseerida. Ja õige on ka see, et jalakäija ei ole püha loom ning autojuht ei pea otsima vabandusi, miks ta ei näe, vaid mõtlema sellele, mida järgmine kord teha teisiti, et meie enda Eesti inimesed ei saaks viga.
Mina toon väikese matemaatikatehte siia keskustellu, mis lähteandmete puudulikkuse korral ei pruugi olla absoluutne tõde, kuid võiks meid panna mõtlema aja ja teekonna kulgemise peale.
Ksf! võsa kirjeldas oma olukorda sellisena, et ta liikus 20 km/h (ehk ca 5m/s) ning jalakäija kõndis vastu tagumist ust. Enamus autosid on pikkusega ca 4,5 meetrit ja tagauks asub auto keskosast veidi tagapool, st esiosast ca 2-3 meetri kaugusel. Jalakäija üldiselt rahulikul kõnnil liigub 4 km/h, veidi hoogsamalt kõndides 5-6km/h. Üldiselt ei sõideta autodega nii, et parempoolsed rattad nühivad vastu äärekivi, vaid sõltuvalt konkreetsest kohast üldjuhul 0,5 kuni 1m kaugusel sõidutee äärest.
Ja nüüd arvutused. Kui jalakäija liikus 4 km/h ehk 1,1ms, siis kulus tal sõiduteele astumise hetkest kuni autoga kontakteerumiseni 0,5 kuni 1 sekundit. Kui me liigutame autot tema valitud kiirusel 0,5 kuni 1 sekundi tagasi, siis oli auto praem esinurk jalakäija sõiduteele astumise hetkel kas kohakuti jalakäijaga või temast piki teed ca 2-3 meetri kaugusel. NB! lähteandmete kohaselt ei näinud autojuht jalakäijat üldse. Ei olnud olukord, et näen kõnniteel ülekäigurajast 1 meetri kaugusel inimest, aga ei jõudnud enam reageerida. Ei näinud üldse, kuna selgitus kõlas järgmiselt - Telefoni kolakas vastu klaasi tõmbas tähelepanu ja poole sekundi pärast käinud autot kõikuma lööv mütsakas
Ma oleks ettevaatlik väitega, et olen väga hoolikas juht, kui mul samasugune olukord juhtuks. Kas kokkupõrge oleks jäänud toimumata, kui jalakäija oleks 1 sekund varem teele astunud ehk oleks jäänud auto ette? 1 sekund on ligikaudne liikleja reageerimisaeg ehk aeg, mille jooksul me veel mõtleme, kuid ei ole jõudnud veel midagi teha - pidurdamine algab alles pärast seda ning selleks kulub ka teatud teepikkus. Ma ei pea end pühakuks - ka minul on juhtunud, et miski jääb märkamata.
Mind häirib ka see, et inimest tundmata sildistatakse teda nimedega "prügikott" ning "nutihoolik". Põhiliselt autoga sõitvad inimesed on sageli õigustanud helkuri puudumist sellega, et nad ju jala ei käi ning seetõttu helkurit ei vaja. Ja kes meist ei oleks kõndides telefonist midagi vaadanud? Ja veel - kui see prügikott-nutihoolik vaatas ülekäigurajale lähenedes tema suhtes vasakult lähenevat autot ning nägi, kuidas seni 50km/h auto hakkas vähendama kiirust, siis mis järelduse ta sellest tegema pidi? Kas selle, et vaatamata ülekäigurajale lähenemisele autojuht siiski ei näe teda ning sõidab tal kasvõi üle varvaste või oli see hoopis märguandeks, et ju on autojuht mind märganud ning ma ei oota tema täieliku seismajäämiseni, vaid lähen üle tee. Ja siis juba kiire pilt telefoni, mis paraku sai saatuslikuks, kuna auto edasiliikumine jäi nüüd märkamata.
Me kõik oleme inimesed. Me kõik teeme vigu. Tark inimene ei praali sellega, et tema mitte kunagi ei eksi.
Ma tuletan veel meelde seda, et sõltumata jalakäija kohustustest on autojuhil kohustus sellises kohas jalakäijale teed anda. Anda teed tähendab liiklusseaduse järgi - mitte takistada. Kui jalakäija ei kasutanud kiirust suurendavaid abivahendeid nagu jalgratas või elektritõuks ega jooksnud ka millegi varjust välja, siis jäi autojuhil midagi tegemata. Jalakäija oleks ka saanud ja pidanudki käituma oma eesõiguse olukorras teisiti, kuid kuulutada solvavate sõnadega jalakäija kõiges vastutavaks on minu arvates ennatlik. Kirjeldatud kaasuses oleks kokkupõrge jäänud toimumata, kui jalakäija oleks loobunud oma eesõigusest ja jäänud seisma. Seda ta pidigi tegema, aga see ei tee teda ainuisikuliselt vastutavaks.
Soovin kõigile rahulikku meelt ja turvalist liiklemist. Õnnetuse toimumise ja ärajäämise vahel võib murdosa sekund ning see on juhuses kinni - lähenedes ülekäigurajale tuleb veenduda selles, et jalakäijat EI OLE, mitte selles, et kui ma ei näe, siis pole olemas. Näha tuleb jalakäija PUUDUMIST ja kõik väited mittenägemise kohta liigituvad kahjuks juriidiliselt ettevaatamatuse alla (va juhul, kui jalakäija tõesti millegi varjust ebatavaliselt suure kiirusega teele ilmus, aga ka siis näeme me teda juba sõiduteel olles, mitte ei reageeri kuulmisega kokkupõrkele).
Aitäh põneva lugemise ja diskussiooni eest. Sõltumata sellest, kas keegi minuga nõustub või jõuame kokkuleppele kõige õigemas käitumises, siis selline arutelu ise on preventsioon. Ka oponendiga mittenõustumisel on võimalik on targal inimesel võimalik saada elutarkust ning oskust käituda edaspidi veel ettenägelikumalt.