Kõigepealt tuleb lahendada küsimus, kas kindlustus peaks olema kohustuslik. Olen seda lahanud oma eelmises postituses. Märgin lihtsalt, et vabatahtlik kindlustus jätaks arvestatava hulga kannatanuid kaitseta. Ning kindlustus ei saagi toimida põhimõttel, et minu makstud raha eest hüvitatakse minu tekitatud kahju. Kui nii, siis ei oleks see kindlustus. Paratamatult rõhuv enamus inimesi maksab rohkem, kui nö tagasi saab. Minu põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu pidi kindlustus viimati kahjuhüvitise välja maksma aastal 2001. Kindlustamisele kulutan aga iga aasta arvestatava hulga raha. Kindlustus on solidaarse vastutuse võtmise viis ja saanud alguse juba mitusada aastat tagasi, kui nt majaomanikud moodustasid sellised ühiskassad, millest tulekahju korral hüvitati kannatanule kulud. Või pagarid kogusid tsunfti kassasse raha tagamaks oma perekondade toimetulek, kui üks meister peaks surema või kellelgi mingi õnnetus juhtuma. Ja millegipärast vibutame tänagi rusikat valitsuse poole, kui tahame, et miski oleks tehtud. Mille eest? Eks ikka meilt kogutud maksude eest tuleb maksta pensione ja parandada teid. Võib-olla mitte nii hästi kui tahaksime või varastatakse osa raha vahelt, aga põhimõte on selline. Selline ühiskonnakord, kus teen mida tahan ja maksan ainult selle eest, mida just praegu tarbin, ei ole 21. sajandil võimalik. Võib-olla ühe inimese või väikese grupi tasandil, aga mitte küla, linna või riigi tasandil.
Isiku kindlustamise probleem on selles, et iga inimene ei osale liikluses mootorsõiduki kui suurema ohu allika valdajana. Kui kindlustus on kohustuslik, siis peaksid kõik inimesed end kindlustama end selle eest, et kui nad satuvad autorooli, siis oleks sealgi tehtud kahju hüvitamine tagatud. See on ebaõiglane laste ja tädi Maalide suhtes, kes seda kunagi ilmselt ei tee ja ei oma ka vastavaid vahendeid. Kahju tekitab muidugi inimene autoroolis, aga ilma autota oleks kahju tekkimise tõenäosus ning suurus oluliselt väiksem (ei ole vaja hakata erandeid konstrueerima). Õiguslikus mõttes on oluline ohu allikas (auto, põletusahi, ohtlike jäätmete tehas, tuumajaam), kuna ka väga tähelepaneliku ja hoolika inimese käes võib see tekitada suure kahju. Palju suurema, kui paljakäsi või nt haamriga. Ebamõistlikum on kindlustada ennast riski vastu, mis ei saa tekkida. Kes näiteks Eestis kindlustaks end vulkaanipurske vastu, aga äikese vastu oleks küll mõistlik. Ühe omaniku mitme sõiduki korraga kindlustamise võimalus on läbitud etapp. Siis tohtis korraga kasutada vaid üht sõidukit. Täna oleks järelevalve selle üle täiesti võimatu. Kui kindlustatud on inimene ise autojuhina, siis tuleks ju lõpptulemina teha palju rohkem kindlustusi. Ning sama inimene erinevate sõidukite juhina on erinevas suuruses ohu allikaks. Tukkuma jäämine sõiduauto roolis on tõenäoliselt odavam, kui veoauto või bussi roolis. Ja vahet ei ole, kas Sul on staazi 3 või 30 aastat.
Ja ärge taaskord unustage, et vabatahtlik kindlustus ei lahendaks kannatanu probleemi. Mis saab siis, kui kindlustamata auto satub kindlustamata inimese kätte? Seepärast kindlustamegi konkreetse auto, mitte hüpoteetilise inimese. Sest autoga saab ta liikluses kahju tekitada, inimesena tõenäoliselt mitte. Või siis üliharva.
Igaks juhuks mainin seda, et õiguslikus mõttes vastutab auto omanik näiteks jalakäijale tekitatud kahju eest ka siis, kui jalakäija ületab sõiduteed keelatud kohas või on helkurita pimedal maanteel. St autojuht ei pea olema süüdi, et seaduse järgi olla kohustatud kahju hüvitamiseks. Kohus võib kahjuhüvitist vähendada (isegi nullini), kuid see on teine küsimus. Tõenäoliselt järgneb anonüümsete kasutajate kommentaaride laviin kogu maailmas kehtivate õiguse aluste jampsi kohta, aga see foorum siin ei lahenda õiguse aluseid.
Registripõhine kindlustamine ei lahenda loomulikult probleemi, et registrisse mittekantud sõiduk põhjustab liiklusõnnetuse ja kannatanule tuleb ikkagi kahju hüvitada. Küll aga on tõenäosus, et registrisse mittekantud sõiduk osaleb liikluses, väga väike. Seda näitab tänane kindlustuseta sõidukite põhjustatud liiklusõnnetuste statistika, kus vaid üksikud sõidukid neist ei olnud liiklusregistrisse kantud. Hoopis olulisem on see, et piiritleda võimalikud kahjutekitajad.
Aga kus on ikkagi probleem? Hirmsasti tahame, et kindlustus oleks võimalikult odav ning ei taha maksta selle eest, kui autot ei kasuta. Mida rohkem on kindlustuse maksjaid, seda väiksem on tegelikult kindlustusmakse. Võimalus mitte maksta kindlustust on samuti olemas. Tõsi, selleks tuleb teha teatud (tasuta) toiminguid ja pidada asju meeles. Kui kindlustamine oleks vabatahtlik või sellel oleks väga lõdvad raamid (a´la küll inimesed ise on mõistlikud ja ilma kindluseta ei sõida), siis on maksjate osakaal väike. See tähendab, et kannatanud ei saa hüvitisi või on kindlustus väga kallis.
Muuseas, kindlustusseltside omavaheline konkurents on viinud selleni, et kohustusliku liikluskindlustuse valdkonnas tegutsevad paljud kindlustusseltsid tegelikult kahjumiga. Kasumi teenivad kindlustusseltsid enamasti muude kindlustusliikidega. Loomulikult ei ole kindlustusseltsid heategijad, kuid näiteks eelmisel aastal olid liikluskindlustuse valdkonnas kindlustusseltsid summa summarum kahjumis 1,6 miljonit eurot. Statistikat saab vaadata
http://www.lkf.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=153&Itemid=212&lang=et
Ma ei tea, milliseid kirju siinsed kasutajad on saatnud Riigikogu liikmetele, kuid ma ausalt öeldes ei saa aru, mida täpselt tahetakse muuta. Olen aru saanud sellistest probleemidest:
1. Kindlustus võiks olla seotud isikuga, mitte sõidukiga - aga sellisel juhul oleks ikkagi kohustuslik liikluskindlustus ju mitte üksnes autoomanikel, vaid kõigil Eestimaa elanikel ja nõuame ka turistilt piiril sellise kindlustuse sõlmimist. Oleks huvitav revolutsioon kindlustusmaailmas.
2. Et teen kindlustust siis, kui tahan - aga kuidas lahendada need olukorrad, kui ma ei tahtnud kindlustust teha, aga siiski juhtus õnnetus? Kes maksab selle kinni? Mille arvelt? Kahju tekitaja ise seda kahjuks alati ei suuda. Kui palju on meil inimesi, kes suudaksid mõistliku aja jooksul maksta 10 000 eurot, aga 50 000 eurot? Pakkuge lahendus, mis kohustusliku kindlustuse asemel pakuks sarnast kaitset.
3. Kuni paremat lahendust ei ole, on tegelikult nii täna kui tulevikus seadustes sätestatud võimalused, kuidas pääseda kindlustusmakse tasumise kohustusest - seejuures tasuta.
Muuseas - karta on, et see eelnõus olev 12 kuu lepinguvabastuse nõue võib lõpuks vastuvõetavast seadusest siiski kaduda ning kindlustus peab olema kogu aeg kehtiv (st makstud). Niipalju võin öelda, et põhiliste hooajasõidukite omanike huvid on siiski esindatud ja nende hääl teatud viisil siiski jõuab seadusandjani - üle 30 aasta vanad ning kaherattalised mootorsõidukid ilmselt siiski saavad lisatoimingute tegemise kohustuseta õiguse olla teatud perioodi kindlustuseta. Aga see on siiski kõik veel arutelu tasandil.
Üleskutse on kõlanud siin ka varasemalt, kuid püüdke oma näppe talitseda ning esitada konkreetseid ettepanekuid.