Eks kõik on maitse asi, mis on kole ja mis mitte...
Mulle ei meeldi kaasaja plastkäkerdised. Isegi kaitserauda ei mõista va sindrinahad terasest teha, kuskile vastu riivad, on kohe plast segi...
Siis ei meeldi mulle see, et jõuallikas on supermoodsates masinates kasutaja eest üsna peitu pandud - teed kapoti lahti ja teine sile kapotikaas vaatab Sulle sealt vastu! Ülikole! Aga kui on vaja lahtipõrunud juhe kinnitada? Või läbipõlenud pirn vahetada teel olles? Või mõnda jahutusvedeliku lõdvikut peale keerata? Või tosooli tilgub aga pagan ei näe, kust tilgub, käega ka vahele ei mahu... Ja lõpuks vajab Tallinna ülimustadel tänavatel sõitmise tulemusena mootor ca kord aastas või äärmisel juhul kord kahe aasta jooksul põhjalikku välispesu. Mida Sa aga pesed, kui ligi ei pääse ja tulemuseks on uuretes ja õnarustes seisev kõnts...
Siis on ülikoledad ja üli-ebapraktilised asjad nii madal kliirens kui ka madal rehviprofiil. Kui ma kunagi Ford Escordiga sõitsin, siis lugematul arvul kordadel kriipis mu põhi maad, teepinda vms. Kui taas Lada rooli asusin, oli selles osas kohe palju rahulikum ja muretum tunne. Madalast rehviprofiilist niipalju, et ma ei taha igas väiksemas löökaugus (meie kliimas talvel ülikerged tekkima) veljega hüvasti jätta. Ja tahan ebatasasel teel (valdav enamik EV teedest) kulgeda pehmelt - selliselt õõtsa-õõtsa, mitte tunda, nagu pidevalt risti üle kartulivagude kulgeks...
Ja ei meeldi tõeliselt korraliku läbitavusauto (tõsisse tegija) Hummeri hädised makett-imitatsioonid, nimetatud vastavalt Hummer 2 ja Hummer 3deks. Meenutab olukorda, kus ühe teatud ihuliikme asemel on vaja maketti (loe: imitatsiooni, proteesi, "pikendust" vm) kasutada. (Vabandan siivsate foorumikodanike ees liiga otsese väljaütlemise pärast, aga seda funktsiooni need pisi-Hummerid ju täidavad.)
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel