[Jesper]

Mul, ja kindlasti ka mõnel teisel, on seoses Varjupaigaga tekkinud mõningane mittearusaamine või maailmapiltide ebasünkroonsus. Olen pikalt mõelnud, kuidas oma küsimust esitada nii, et see kuidagi ründavana või maha tegevana ei mõjuks.

Õnneks pakkus trolliteema soodsa võimaluse:

Kas taastamine on alati eesmärk omaette?

Äkki seletate mulle, JJ teemast kaugel seisjale nagu ma olen, et kui taastamine pole eesmärk omaette, mis siis on? Lihtsalt tehnika kogumine?

Ma olen kaugel sellest, et hakata kellegi peale näpuga näitama, igaühe vaba voli on tegeleda asjadega, mis talle rahuldust pakuvad. Aga siiani sain ma aru et varjupaiga eesmärgiks on olla ajutiseks peatuspaigaks sõidukitele, mida hetkel keegi taastada ei taha, aga võibolla kunagi tulevikus tahab. Et noh näiteks kui mõni härrane Hansapangast vannitoas libastub, peaga vastu seina koksab ja siis mõtleb, et hästi vahva oleks firma rahade eest näiteks mõne TA restaureerimist toetada, siis varjupaiga aktivistid loovutavad selleks sobiva isendi suurima rõõmuga - selline loovutamine on varjupaiga eksistentsi kvintessents.

On ju nii? Või olen ma eksinud? Mõnede fanaatiliste varjupaiklaste sõnavõttudest on jäänud mulje, et enne roomavad nad üle klaasikildude kui lubavad mõnel TA-l, Ikarusel või kasvõi sellel kuulsal trammil uuesti varjupaiga väravast välja sõita.

[Wäintz]

Mina olen jällegi niimodi arusaanud, et need autod jäävad sinna, ning kunagi tulevikus siis hakatakse neid ka tasapisi korda tegema, et nagu mina aru saan, pööratakse rohkem tähelepanu praegu masinate muretsemistega, mis teadupärast jääb neid ühaenam vähemaks.

[janek555]

kui nii,siis on ju jesperil õigus nime üle norida.varjupaik ju ikka ajutine koht,vahepeatus helgema tuleviku ootuses.
väga tore ettevõtmine,kuid kui asi kasvab võivad ka probleemid tulla.mina olen eesti asjadest oma lühikese elujooksul nii aru saanud,et siin tuntakse ainult kolme omandit,kas sinu, minu või riigi.sõna "meie" aeg on üürike.
loodan et mu jutt ei pea paika.

[valdo]

Mina olen ammu saanud aru nii varjupaiga mõttest kui ka vajalikkusest.

Nimelt jahvatavad "emeksiveskid" ülisuure hooga ning veel 5-10 aastat tagasi vägagi tavalist sõiduriista ei ole kas täna või vähemalt homme enam pea ühtegi säilinud. Ja tulevased põlved peavad neid vaatama vaid fotode pealt.

Just selliste isendite kogumiseks/säilitamiseks/näitamiseks on Varjupaik loodud. Suunitlusega koguda/säilitada/näidata masinaid, mida vaevalt keegi vanatehnikahuvilistest endale hangiks ja ära restaureeriks. Olgem ausad - enamikest meist ei ole ju reaalselt PAZ/LAZ-bussi, trammi vms restaureerijat. Lihtsalt jõud ei käi üle. Ja palju on ka huvilisi, kes annaksid oma panuse isendi säilimise nimel, kuid kellel puudub võimalus selliseid suuremõõtmelisi asju transportida ja hoida.

Just siin tuleb mängu varjupaiga roll - minimaalselt korrastada ja säilitada isendeid, säilitades selle vähemalt mingilgi kujul vaatamiseks. Ka juhul, kui tehnilisest poolest on isendit lootusetu taastada või vahel isegi liigutadagi. Ehk siis restaureerija asendab läbiroostetanud või selle piiril olevad plekk-konstruktsioonid sõiduki juures uutega, siis varjupaik püüab selle jätta väliselt vaadatavaks ning parandada eelkõige hävinud osad ja nt vihmaveelekked katuses. Ning säilitada/eksponeerida nt vedamist enam mitte kannatav / laialipudenemise äärel isend siiski visuaalselt ühes tükis olevana ja vaadatavana.

[Jesper]

Valdo, ma ei mõelnud päris seda. Loomulik on, et enamik neist isendeist ei saa restaureeritud. Minu küsimus puudutas seda, esialgu küll veel hüpoteetilist olukorda, kui keegi peaks siiski soovima mõnda isendit sealt taastamise eesmärgil endale koju vedada.

Või no mis hüpoteetilist, Ikarus ju leidis hoolitseva omaniku, ehk Varjupaik täitis selle missiooni, et tehnika läheks emexi asemel taastamisele. See on ju supertulemus, vähemalt sel juhul kui buss ka tegelikult taastatakse.

Samas vastukaja sellele sündmusele võib igaüks siitsamast foorumist lugeda. Et siis nagu kurb sündmus hoopis?

[WWW]

Lugedes,vaadates varjupaiga pilte huvitavatest isenditest ,mõtlesin
isegi selle üle . See varjupaik on ju konkreetselt kellegi oma mitte
rahva omand . Seal töötavad inimesed ja loodetavasti saavad ka selle
eest tasustatud (kasvõi vaimselt neid isendeid vaadates-katsudes) .
Loomulikult on need autod nende inimeste omad ,kes seal töötavad .
On see nii ?
v

[väike-tom]

Hea, et Jesper julges seda teemat puudutada. Olen ise ka neid mõtteid mitmeti vaaginud. Ise koha peal vaatamas käinud. Aga kui kogutakse raha järjekordse eksponaadi jaoks ei leia nagu õiget indu annetamiseks. Mitte, et rahast kahju õige asja nimel, aga praegusel kujul rändab eksponaat ühe taluniku tagaõuest teise mehe tagaõue. Kuigi neid lähitulevikus Kuusakoski ei ähvarda, ei püsi nad sellisel kujul ka eriti kaua. Mingit katust ja põrandat oleks vaja?
Rõhutan siin juures, et ma ei halvusta mingil juhul nende inimeste algatust ka sellisel moel tegutseda.

Tom.

[PETSS]

Kõigil eelkõnejatel omajagu õigus.Mulle meeldib see ,et igal ajal saawad huvilised tulla JJ ja waadata neid kunagi liikunud autosid.Kindlasti on huvipakkuvaid autosid ka suurepäraste meistrimeeste kätes aga neile autodele pole igaühele ligipääsu.See JJ siiski kõigile ligipääsetaw koht.Kahju muidugi ,et asjad lahtise taewa all on.Lugupeetud Muuseomi -papa unistused saavad aga kindlasti kunagi tõeliselt teoks ja JJ kujuneb tõeline vanasõidukite keskus.Selle elluviimisel püüan talle jõudumõööda abiks olla.

[kris]

Aspekte on asjal mitmeid. Üks on see millest Valdo kirjutas eespool. Samas ei nõustu väikese-tomi seisukohaga, kus masin ühe mehe taluõuest viiakse teise mehe taluõue. Siiski on tegemist MTÜ-ga, mis küll kannab tuletõrje seltsi nime, kui usun mitte kaugel olevat aega, kus varjupaik omaette MTÜks välja kasvab.

Olen 100%, et on vaja paremaid hoiustamistingimusi - samas vaataks mina asju etapiviisilistena - lõppeesmärk on säilitada võimalikult palju masinaid, kuid vaadates jahvatavaid metalliveskeid olen veendunud, et alustada tuleb masinate kogumisest, järgmise etapina peaks tulema säilitamistingimuste loomine ja alles kolmas etapp peaks olema taastamine. Ja raha saamiseks ei pea ilmtingimata mõne pankuri vannitoa põrandat seebitama, kindlasti on olemas erinevaid EL fonde, mida saaks ära kasutada. Samas libe Lõhmuse vannituba oleks vägagi abiks......

Alati pole kasu meile, eestlastele, kui keegi taastab oma kodus kunagi varjupaika kuulunud masina - keegi ei välista sõiduki maha müümist lõuna- või põhjanaabritele. Samuti on palju autosid kaotanud oma väärtust oskamatu "taastamise" läbi. Kui keegi tahaks tõesti taastada mõnda varjupaiga isendit, siis võiks olla võimalus saada MTÜ varjupaiga liikmeks ja taastada. Kõik peaks olema rahul - masin taastatakse, jääb Eestisse ja taastaja saab tunda end omanikuna.

Need on esmased mõtted, diskussioon on vajalik ja loodan näha teistegi arvamusi.

[väike-tom]

Kris`i jutt selgitab juba nii mõndagi. Ise olen alati õigeks pidanud mõtet muretseda kõigepealt katus alles siis unicum selle alla. Selle pärast arvangi, et praegu ei muutu eksponaadi seisukohalt faktiliselt peale õue vahetuse midagi.
Samas, kui mul oleks praegu üle üks TA, ei teaks ka varjupaigast paremat kohta kuhu see anda.

Tom.

[kalevpoeg]

Samased mõtted ka mul, siiski müts maha JJ ees! Ma olen siin seda raha kogumist vaadanud ja püüdnud ka ise sekka lüüa, kuid siiski reaalselt on minu panus veel ootel...Minu mõte oleks selline, et raha võiks koguda etapiliselt vahepeal ka angaari jaoks kuhu saaks selle (momendil) kola katuse alla, et kraamist siiski eksponaat projektid jääksid. Ka pole ju kurjast külastajatelt selle nimel 10-20 EEk kasseerida. Muuseumid on siiski kasumit mitte andvad, seega meil kõigil tuleks seda toetada. Minu arust, praegusel kujul on asjal oht, et asi võib kõigest hoolimatta kokku joosta. Kes ikka tahab investeerida/annetada/toetada kui aja möödudes on varem hangitud masinad ära mädanenud. Ka tuleks tugevat "lobby" tööd teha nii valitsuses ja suurfirmades. Need reeglina ikka vabas maailmas mingil kujul toetavad selliseid üritusi kui asi tõsine. Igastahes nii nagu praegu (kogutakse hoovi hunnik masinaid) on vähe tõsiseid toetajaid. Loodan, et mu juttust valesti aru ei saadud, mina olen asjast vägagi huvitatud! Ja veelkord JJ personali ja abiliste ees kummardus!

[Sillu]

Eelkõnelejad on siin kõik olulisema juba ära öelnud. Olen samuti seisukohal, et, kuivõrd käesoleval ajal läheb nõukogude ajast pärinevat, ehhkki küll osaliselt PRAEGU VEEL mitte väga haruldast tehnikat vanarauaks hirmuäratavalt palju, siis on Varjupaiga esimeses etapis vajalik pöörata põhitähelepanu eeskätt tehnika kogumisele. See, et suur osa eksponaate on lageda taeva all, on loomulikult halb ning seetõttu peakski järgmiseks etapiks olema mingisugustegi varjualuste rajamine ning alles seejärel tulema eksponaatide renoveerimine; mõned paremini säilinud isendid annab ehk täiesti sõidukorda taastada, kõik ülejäänud aga vähemalt väliselt esteetiliselt vaadatavaks kohendada.
Ja J.-Jaani varjupaiga VÄGA SUUR eelis on tõesti see, et seal on suur hulk tehnikat koos, mis on alati kättesaadav huvilistele uudistamiseks.
Mis aga puutub mainitud Ikarus 66 saatusesse, siis, kui see tõepoolest headesse kätesse sattus ja seejuures ka Eestisse jääb/jäi, siis minu arvates küll pole kurvastamiseks põhjust, et see Varjupaigal n.ö "käest läks". Pealegi on tollest aktsioonist vabanenud rahadega osutunud võimalikuks mitmeid muid huvitavaid sõidukeid päästa, osa sellest leiab kasutamist ka loodetavasti kevadel teokssaavas Sürgaverest Ikarus 620 päästeaktsioonis.

[hanno51]

Head foorumlased!

JJ olemus ja idee sai lahti räägitud (vist).
Ise ei ole kahjuks ikka veel sinna jõudnud, aga kevadel tahaks ära käija ja kindlasti ka miskit kaasa viia.
Aga mul on selline küsimus, mis saab asjast edasi siis, kui muuseumipapa ükskord väsib, või ekspositsioon kasvab nii suureks, et ei jätku ruumi kõigele, kui rääkida veel ka varjualustest jne.
Aga mis te arvate sellest kui kaasata ka vallavalitsus ettevõttmisse, sest
on ju varjupaik see, mis sinna n.ö. turiste kokku meelitab ja on Järva-Jaani kogu Maarjamaale meelde tuletanud.

See oli vaid minu arvamus.
Terv
Hanno

P.S. Aga Muuseumipapale ikka jõudu ja jaksu seda väärt ettevõtmist vedama!

[muuseumipapa]

Austatud kaasfoorumlased! Viivitasin vastusega meelega, et oodata juurde veel arvamusavaldusi. Tänan kõiki, kes meile tunnustust avaldasid ja meisse heatahtlikult suhtuvad. Valdava osa mõtteavaldustega täiesti nõus, välja arvatud klaasikildudel roomamise näide. Nüüd aga mõned mõtted minu ja meie poolt.
Järva – Jaani Vanatehnika varjupaik on MTÜ Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi üheks üksuseks. Samasuguseks üksuseks nagu ka tuletõrjemuuseum, väljasõidukomando, puhkpilliansambel “5P” ja onu Vello filmituba. Meile piisab kui omame üht juriidilist staatust, põhikirja (kus ka ära näidatud varade saatus näiteks peale seltsi tegevuse lõpetamist), viieliikmelist seltsi juhatust, ühte arveldusarvet. Täiendavalt oleme ellu kutsunud ka varjupaiga eestseisuse.
Lugesin veelkord varjupaiga kodukalt meie tutvustuse läbi ja olen jätkuvalt arvamusel, et sealt peaks olemuse välja lugema küll. Sellegipoolest mõned mõtted juurde, mis selle teema käsitlemise juures tekkisid.
Taastamine – kindla peale vääriksid väga paljud meie kätte jõudnud isendid taastamist. Aga seni, kuni keegi teine (nt. Eesti riik) ei tunne huvi sellise vanatehnika säilitamise üle, siis on vist ka liiast nõuda seda ühelt mittetulundusühingult, kes niigi üritab ühiskondlikus korras, liikmete vabast ajast ja ilma rahaabita, aastas üks kuni kaks sõidukit vaatamis- ja kasutamiskõlbulikuks taastada. Meil pole midagi selle vastu kui keegi meile taastamistöödele appi tuleks. Ja seda on päris mitme isendi puhul ka juhtunud : Kavz 651, Gaz 63/PMG 19, Volvo N8444, saunaauto, “Janu Juku”, Zaz 965, Gaz 3102. Mitme järgmise isendi puhul käivad läbirääkimised. Küll on meiepoolseks tingimuseks see, et taastamisjärgselt saab isend asuma ekspositsioonis varjupaigas või muuseumis. Aga selleks, et tulevikus oleks kellelgi (kasvõi meie lastelastel) midagi taastada, oleme võtnud sihiks võimalikult palju keskenduda kogumistööle.
Raha kogumine – varjupaik pole mitte ühtegi rahakogumise kampaaniat algatanud.
Tehnika kogumine teise mehe tagaõue – tõepoolest, päris palju tehnikat asub meie pere aiamaal, kuid päris palju ka valla reservmaal. Hetkel käib seltsi hoonete juurde maade erastamine. Kokku tuleb meil erastada (loe : välja osta) 2,1 ha hoonetealust- ja teenindusmaad. Muide, meie kollektsiooni 62 isendit asuvad 12-nes eri garaažis või kuuris ...
Õues seisvad eksponaadid – paraku pole meil nii palju võimalusi, et kogu kollektsiooni katuse alla paigutada. Esitatud ettepanekud on küll ahvatlevad, kuid kahjuks ebareaalsed. Arvan, et siia sobiks näide, mille tõin meie koduka külalisteraamatus kod. zaz`ihullule : vaadake meie varjupaiga kataloogis isendi nr. 1 (Laz 695) pilti. Nimetatud buss on seisnud selle koha peal 20. aastat. Mõned aastad kõlbab teda veel vaadata. Ja kui enam ei kõlba, eks siis vahetame millegi muu vastu välja. Aga meil on heameel, et nende aastate jooksul on olnud võimalus paljudel temaga tutvust teha.
Piletiraha – varjupaiga sissekäigu juures on politseisapakas, mille esiklaasil on kirjas ettepanek külastajatele, annetada varjupaigale. Nii olemegi saanud toetust territooriumi korrastuseks, muruniitmiseks, turvasüsteemide väljaehitamiseks jms. jaoks.
Kui muuseumipapa väsib – kunagi väsib kindlasti ja läheb nii nagu kõik teisedki rändama kaduviku radadele. Aga läheb suurima rahuldustundega, et nii temal kui ta sõpradel ja foorumikaaslastel õnnestus koguda ja tulevastele põlvedele säilitada arvestatav hulk vanatehnikat.

Seni, kuni veel väsinud pole, olen heal meelel nõus vastama küsimustele ja vastu võtma heasoovlikke ettepanekuid meie töö paremustamiseks.

[Jesper]

Meil pole midagi selle vastu kui keegi meile taastamistöödele appi tuleks. /--/ Küll on meiepoolseks tingimuseks see, et taastamisjärgselt saab isend asuma ekspositsioonis varjupaigas või muuseumis.

Minu mõneti laialivalguvale küsimusele andis vastuse tsiteeritud lause. Mulle on ikka natuke kripeldama jäänud see Ikaruse teema lõpp, kus asjaosalised oma kurbust väljendasid. Reaalselt ei ole Eestis ju eriti palju vanatehnikahuvilisi eraisikuid, kes isegi kambapeale suudaks järjest busse-veoautosid restaureerida, küll aga on ridamisi edukaid bussi-, transpordi- ja muid ettevõtteid, kes võiks ju (hüpoteetiliselt) sellist tegevust toetada.

Igaks juhuks kordan, et teemaalgatuse eesmärgiks ei olnud üldse Varjupaiga vajalikkuse ja muu sellise kahtluse alla seadmine.

Edu Varjupaigale edaspidiseks!

[Regardman]

Kui muuseumipapa väsib – kunagi väsib kindlasti ja läheb nii nagu kõik teisedki rändama kaduviku radadele. Aga läheb suurima rahuldustundega, et nii temal kui ta sõpradel ja foorumikaaslastel õnnestus koguda ja tulevastele põlvedele säilitada arvestatav hulk vanatehnikat.

Seni, kuni veel väsinud pole, olen heal meelel nõus vastama küsimustele ja vastu võtma heasoovlikke ettepanekuid meie töö paremustamiseks.

Ma võin 90% kindlsusega väita, et järgmised 20-30. aastat on kindlasti "muuseumipapa" veel igati tragi ja siis võib hakata rääkima väsimusele. Loodame, et järgmise 10ne aasta jooksul muutume samasuguseks nagu on seda Eesti Maanteemuuseum.

[PETSS]

  
Kui muuseumipapa väsib – kunagi väsib kindlasti ja läheb nii nagu kõik teisedki rändama kaduviku radadele. Aga läheb suurima rahuldustundega, et nii temal kui ta sõpradel ja foorumikaaslastel õnnestus koguda ja tulevastele põlvedele säilitada arvestatav hulk vanatehnikat.

Seni, kuni veel väsinud pole, olen heal meelel nõus vastama küsimustele ja vastu võtma heasoovlikke ettepanekuid meie töö paremustamiseks.
  

[/quote]Edu ja wastupidamist! Samas  nõus,võimalusel alati abistama (mitte ainult eksponaatide juurdemuretsemisel)  varjupaiga sõbraliku peret  nõu ja jõuga.Jesperil isegi õigus busside taastamise suhtes ,toda jõuab teha tõesti waid väga rikas ettevõte.Aga neid taastatud busse ei saa igal ajal kaema minna ja kui saabki ,pole inimest juures kes seletaks asja lähemalt.Seepärast minu eelistus JJ,kus alati saab wastuse ükskõik ,mis auto kohta(vähemalt minu kogemus kinnitab toda)Ja kindlasti saabub ka aeg kui ka kõik sealsed uunikumid korralikult ilmastiku eest kaitstud.Ehk isegi varem kui oodata oskame.

[hanno51]

Meil siin eesti riigis suurel hulgal väga edukaid autotranspordi ettevõtteid, kui üritada mõnede firmadega läbirääkimisi alustada, et keegi neist firmadest võtaks endale "kasulapse" mõne veoauto või mõne muu masina näol - nad taastaksid masina ära ja saaksid selle masina uksele väikese oma firma reklaami panna, ala nagu nõuka ajal olid ju sovhooside ja kolhooside logod masinate ustel.
Selline "kasulapse" teema toimib Tallinna Loomaaias juba aastaid.

Arendasin vaid Jesperi mõtet pisu edasi.

Tervitades
Hanno

[Väravamehaanik]

Juba mitmendat korda haaran infotehnoloogia sule, et kirjutada südant vaevavast probleemis ja alati olen selle enne postitamist ära kustutanud.
Ehk mind siis vaevab küsimus: miks küsitakse raha, et loovutada asju varjupaika seisma, kui on aru saadav, et tegu ei ole kasumit taotleva ettevõtmisega? Kogujatest ma saan aru, sest tekib hasart, mis omakorda mõeldakse enda peas möödapääsmatuks vajaduseks ja kuna vajaduse rahuldamise võimalikkust väljendatakse rahas, siis on loomulik, et kogutakse raha kokku ja ostetakse asi varjupaika. Küll aga ei saa mina mitte kuidagi aru nendest sõna otseses mõttes sadistidest, kes mängivad meie kui vanatehnikahuviliste tunnetega. See on sama hea, kui lastakse koeral enne vorsti saamist sitsida, siis plaksutatakse sitsivale koerale ja antakse vorst. Aga kui koer ei sitsi, kas siis süüakse vorstitükk ise ära või??? Ma ei tahtnud nüüd selle näitega võrrelda ennast ja teisi "vanatehnikahaigeid" sitsivate koertega vaid mõelda selle üle, et meie kõigi vanatehnikahuviliste propaganda osakond töötab ilmselgelt nõrgalt. Propaganda, mis peaks tavainimesele selgitama vanatehnikakultuuri hoidmise vajalikkust töötab hoopis vastupidi, ehk kõige eest küsivad tavainimesed raha ja seda meie käest, kel meil neid asju eluilmas enesele tarvitamiseks vaja ei ole.
Kõikides projektides ja pangalaenudes ja tea milles veel, nõutakse oma osalust. Siis võiks üks aianurgas romu omav eestlane ükskord aru saada, et see asi tuleb JJ varjupaika anda tasuta. Platsi andmine on tuletõrjeseltsi oma osalus vanatehnikakultuuri edendamiseks ja igasugu talgud, pildistamised, veebilehed ja muidu korraldamine on vanatehnikahuviliste oma osalus suures "Eesti tehnikakultuuris".
See, et me ei suutnud paari nädalaga peale teate ilmumist kokku koguda maailma suurima kopa eest küsitavat raha, et seda annetada maailma suurima eksponaadina mistahes vanatehnika varjupaigale või muuseumile, ei näita mitte meie madalat maksevalmidust, vaid meie propaganda töö nõrkust. Meie nõrkus on see, et me ei suutnud asjaomastele selgeks teha, et sellel kopal tuleb üldise tehnikakultuuri jäädvustamise huvides seada "sammud" JJ varjupaiga poole täiesti tasuta. Riigiettevõtted ja ka tavalised kodanikud võiksid ükskord aru saada, et ei ole normaalne saada kasumit vanade asjade müügiga vaid tulu tuleb teenida igapäevase tööga!!!  Kahjuks nad ei loe seda foorumit ja omadele pole mõtet neid asju selgitada. Omalt poolt kutsun kõiki koguma mõtteid, kuidas elanikkonnale selgeks teha, et vanade asjade kogumine ei ole äri vaid vanatehnikakultuuri edendamine!

[Jesper]

Riigiametite puhul on väike takistus see, et nende üle andmiseks mistahes eraettevõttele (ka MTÜ) kehtivad teatud reeglid. Kõigepealt tuleb korraldada oksjon vara soetamishinnaga, siis kui see läbi kukub, tuleb teine oksjon mingi arv % odavamalt (vist oli 25), siis lõpuks 0-alghinnaga oksjon. Iga sammu juures tuleb vormistada terve hulk keerulist dokumentatsiooni. See kõik on selleks, et takistada riigivara kantimist sõprade tasku, aga kõrge soetushinnaga, kuid oma väärtuse kaotanud esemete puhul on see paras tsirkus. Keegi ei osta ju näiteks 10 aastat vana arvutit tolleaegse soetamishinnaga.

Alternatiive on kaks - ilma tsirkust tegemata on võimalik vara hävitamisele saata (emex) või mõnele teisele riigiasutusele kinkida.

Ehk siis sisuliselt ainuke mõistlik variant selle kraami tasuta kätte saamiseks on riikliku muuseumi või muu sarnase katusorganisatsiooni rajamine.

Kõik ülalolev on minu interpretatsioon vastavatest juhenditest ja peaks kajastama praktikat, seadusi ma selle koha pealt kahjuks eriti ei tunne, võib-olla on seal veel mingeid variante.