23-04-2003, 23:09 PM
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et kaks suve tagasi oli mu liikumisvahendiks üks esimese põlvkonna kollane Golf GTI. Masin polnud küll minu oma, aga omaniku loal liikusin ma sellega küllaltki palju ringi ning osalesin ka mõnedel autoorienteerumise etappidel (mingil hetkel olime vabariigi parima viie meeskonna seas). Mulje jäi GTIst väga positiivne: kaalu veidi üle 800 kilo ja võimsust 110 hobujõudu. Nagu omanik kommenteeris: \"mehaaniline vahend naeratuse tekitamiseks näole\" ja ega ta väga palju eksinudki. Pildil siis MAR ühel Otepää autoorienteerumise etapil, 2001.aastal.
Kuigi sügisel läks MAR (numbri viimased tähed) õigele omanikule tagasi, jäi soov midagi samalaadset omada siiski alles. Samas näitas KB sirvimine, et korralike esimese põlve (1976-1983) GTI-de valik on küllaltki väike, pealekauba on nende kasutamine ringrajal ajanud säilinud eksemplaride hinna üpriski kõrgeks. Ka ei ole olemasolevate tehniline seisund just parim. Kõigele lisaks oli va rahakott suhteliselt õhuke ja nii tuli esialgu piirduda kahe Ford Escortiga (millest ühe kohta siin foorumis ka pikemalt lugeda saab). Huvilistele teadmiseks: Escort MK2 projekt jätkub võimaluse piires lähiajal.
Millalgi eelmise aasta oktoobris mööda Räägu tänavat jalutades jäi mulle ühes hoovis silma aga üks tumehall GTI, mis ühes hoovis seisis. Üle aia piilumise järel jäi mul üle vaid ohata ja edasi vantsida. Talvel kodusel lumerajal veel ühe külapoisi tavalise Golfiga ringi tuhisemise järel oli veel pikaks ajaks mõtlemisainet, et mida GTI veel sama raja peal teinud oleks...
Millalgi märtsi alguses jäi KB sirvimisel silma aga üks kuulutus, mis mainis Tallinnas müüdavat GTI-d, puudusteks olid märgitud katkised klaasid ja puuduvad numbrid. Omanikuga kontakteerudes selgus, et masin seisvat eelmise aasta suvest mainitud põhjustel ja et hind on 6,5K. Kutsus ka vaatama, aga et raha oli läinud äsja digitaalkaamera ostmiseks, siis jäi see tegemata.
Aprilli alguses tekkisid aga mõningad finantsvahendid, mille sihtotstarbeks sai määratud siis endale liikuva GTI muretsemine. Mõningad otsingud töid välja kolm isendit, neist üks siis salatiroheline \'79.
Lisaks olid veel juba tuntud MAR aastast \'82 ja KB-s olnud masin. MARi olukord oli vahepeal küll oluliselt halvenenud: sisse oli sõidetud vasak esinurk, lõhutud esiklaasi, ära varastatud udukad ja veel üht teist. Küllaltki vohav rooste ka lisaks sellele.
KB masina omanikuga kontakti võtmise järel selgus, et auto on siiani alles. Aadressi pärides selgus, et tegu oli sama Räägu tänava masinaga, mida ma oktoobris nägin. Lähemalt vaadates nägi masin välja veidi kulunum kui üle aia. Siin-seal veidi roostet, katkine küljeaken ja mõrad esiklaasis, lisaks veel all siledad kummid ja miskid vanad BBSi valuveljed. Käima ei õnnestunud masinat küll panna (aku oli tühjemapoolne), kuid kiire kontroll näitas, et midagi kusagilt ei tilkunud ega immitsenud ja et ka armatuuris olev kompuuter töötas (tähistatakse lühendiga MFA). Samas jäi kahtlus sissepritse osas, kuna paagikorgi asemel oli mingi kalts ja vesi ei mõju pritsele just positiivselt. Pealekauba oli üks Golfiga rahvarallit sõitev tuttav öelnud, et bensiinis olev vaik tikub ummistama nii pihusteid kui ka pritsungi jagajapead, nende puhastamine on aga paras pähkel. Kõige rohkem tekitasid küsimärke aga kolm roostemulli katuses, mille välimus eeldas nende all olevat auku. Muud Golfile tüüpilised roostekohad olid aga korras. Siin on Golf eelmise omaniku hoovis.
Nädalaks hiljem sai siiski kokku lepitud masina käivitamise aeg. Nädalavahetusel leidsin ma ka kodusest raamatukogust ühe materjali K-Jetronic sissepritsete kohta, mille sisu andis kindlust, et vähemalt selle poolega muretsema ei pea. Ka katuse remondi osas soovitasid paar tuttavamat töömeest mitte muretseda.
Käivitamine aga läks sujuvalt: veidi voolu teiselt autolt ja pärast 10 käivitamiskatset võttis mootor hääle ülesse. Õli ja laadimistuled kustusid praktiliselt kohe, summutist tuli käivitamise järel õrn suitsupilv, mis viitab kulunud klapisääre tihenditele. Esimese probleemina andis endast märku veidi lekkiv radikas ning juba sees pidureid proovides põhja vajuv piduripedaal. Sellest hoolimata sai järgmiseks päevaks kokku lepitud ARK-sse minek.
ARKI sõit läks puuduvatest numbritest hoolimata probleemideta, kuigi asutuses endas võttis letini jõudmine aega ligi kolm ja pool tundi (muide, suvel pidi mõnikord järjekorras olema kuni 250 inimest korraga). Omanikuvahetus pluss uus tehniline pass läksid maksma 1200, kuid õnneks oli omanik nõus valuveljede talle jätmise eest selle summa nõus ise tasuma. Vastutasuks sain autole alla plekkvelgedel talvekummid, mis on praktiliselt uued
Samal õhtul sai tehtud ka kindlustus (uuele autole võib teha kohe kehtima hakkava kindlustuse) ning masin suundus Lõuna-Eesti poole. Puuduva klaasiga +3 juures sõita on muidugi omaette elamus, eriti veel, kui soenduse mootoril on üksainus kiirus. Samas mingeid muid probleeme ei olnud, Viljandisse jõudmine võttis aega alla kahe tunni.
Hilisemad uuringud on juba aidanud leida lammutuse, kus küljeklaas 100 krooni eest saadaval (ametlikust esindusest seda enam ei saa), samuti on kohe-kohe ühes teises lammutuses juppideks minemas tavaline 1,6 Golf, nii et sealt peaks saama siis puuduva ukselingi ja veel mõned vidinad. Nii esimesed kettad kui tagumised trumlid vajavad mingil hetkel vahetamist. Auto kindalaekast tuli välja ka originaal tehaseraamat, lisaks sellele veel ka pisike infobuklett autos oleva MOMO rooli ja masina all oleva sumbuti kohta.
Ülevaatusel said ka kinnitust katuses olevat roostekohad, põhja all on väike auk juhi jalge all. Veidi on roostet ka parema tagumise tiiva alumises servas. Samas on kogu masin (20 aastat vana!!!!) originaalvärvis. Spidomeeter näitab 217500 kilomeetrit, mis võib olla ka tõsi. Saksamaalt on ta siia jõudnud 1997.aasta sügisel, seal liikus ta Stuttgardi ümbruses ja kandis numbrit ES-PS 555. Eestis olen mina neljas omanik, varem kandis sõiduk numbrit 854 A.
Hetkel on plaanis teda siis veidi kõpitseda ja suveks endal liiklusvahendiks teha. Et seda pole keegi eriti modifitseerinud, siis üritaks seda olukorda hoida ja jätta ta suhteliselt standartseks. Tunnistan ausalt: igasugu tiivakesed, kulmud ja madaldamine jätab mind külmaks.
Pilte näeb siit: http://vmh.ee/gallery/aspelund
Asp,
foorumi
kõige pikema eepose
omanik
Kuigi sügisel läks MAR (numbri viimased tähed) õigele omanikule tagasi, jäi soov midagi samalaadset omada siiski alles. Samas näitas KB sirvimine, et korralike esimese põlve (1976-1983) GTI-de valik on küllaltki väike, pealekauba on nende kasutamine ringrajal ajanud säilinud eksemplaride hinna üpriski kõrgeks. Ka ei ole olemasolevate tehniline seisund just parim. Kõigele lisaks oli va rahakott suhteliselt õhuke ja nii tuli esialgu piirduda kahe Ford Escortiga (millest ühe kohta siin foorumis ka pikemalt lugeda saab). Huvilistele teadmiseks: Escort MK2 projekt jätkub võimaluse piires lähiajal.
Millalgi eelmise aasta oktoobris mööda Räägu tänavat jalutades jäi mulle ühes hoovis silma aga üks tumehall GTI, mis ühes hoovis seisis. Üle aia piilumise järel jäi mul üle vaid ohata ja edasi vantsida. Talvel kodusel lumerajal veel ühe külapoisi tavalise Golfiga ringi tuhisemise järel oli veel pikaks ajaks mõtlemisainet, et mida GTI veel sama raja peal teinud oleks...
Millalgi märtsi alguses jäi KB sirvimisel silma aga üks kuulutus, mis mainis Tallinnas müüdavat GTI-d, puudusteks olid märgitud katkised klaasid ja puuduvad numbrid. Omanikuga kontakteerudes selgus, et masin seisvat eelmise aasta suvest mainitud põhjustel ja et hind on 6,5K. Kutsus ka vaatama, aga et raha oli läinud äsja digitaalkaamera ostmiseks, siis jäi see tegemata.
Aprilli alguses tekkisid aga mõningad finantsvahendid, mille sihtotstarbeks sai määratud siis endale liikuva GTI muretsemine. Mõningad otsingud töid välja kolm isendit, neist üks siis salatiroheline \'79.
Lisaks olid veel juba tuntud MAR aastast \'82 ja KB-s olnud masin. MARi olukord oli vahepeal küll oluliselt halvenenud: sisse oli sõidetud vasak esinurk, lõhutud esiklaasi, ära varastatud udukad ja veel üht teist. Küllaltki vohav rooste ka lisaks sellele.
KB masina omanikuga kontakti võtmise järel selgus, et auto on siiani alles. Aadressi pärides selgus, et tegu oli sama Räägu tänava masinaga, mida ma oktoobris nägin. Lähemalt vaadates nägi masin välja veidi kulunum kui üle aia. Siin-seal veidi roostet, katkine küljeaken ja mõrad esiklaasis, lisaks veel all siledad kummid ja miskid vanad BBSi valuveljed. Käima ei õnnestunud masinat küll panna (aku oli tühjemapoolne), kuid kiire kontroll näitas, et midagi kusagilt ei tilkunud ega immitsenud ja et ka armatuuris olev kompuuter töötas (tähistatakse lühendiga MFA). Samas jäi kahtlus sissepritse osas, kuna paagikorgi asemel oli mingi kalts ja vesi ei mõju pritsele just positiivselt. Pealekauba oli üks Golfiga rahvarallit sõitev tuttav öelnud, et bensiinis olev vaik tikub ummistama nii pihusteid kui ka pritsungi jagajapead, nende puhastamine on aga paras pähkel. Kõige rohkem tekitasid küsimärke aga kolm roostemulli katuses, mille välimus eeldas nende all olevat auku. Muud Golfile tüüpilised roostekohad olid aga korras. Siin on Golf eelmise omaniku hoovis.
Nädalaks hiljem sai siiski kokku lepitud masina käivitamise aeg. Nädalavahetusel leidsin ma ka kodusest raamatukogust ühe materjali K-Jetronic sissepritsete kohta, mille sisu andis kindlust, et vähemalt selle poolega muretsema ei pea. Ka katuse remondi osas soovitasid paar tuttavamat töömeest mitte muretseda.
Käivitamine aga läks sujuvalt: veidi voolu teiselt autolt ja pärast 10 käivitamiskatset võttis mootor hääle ülesse. Õli ja laadimistuled kustusid praktiliselt kohe, summutist tuli käivitamise järel õrn suitsupilv, mis viitab kulunud klapisääre tihenditele. Esimese probleemina andis endast märku veidi lekkiv radikas ning juba sees pidureid proovides põhja vajuv piduripedaal. Sellest hoolimata sai järgmiseks päevaks kokku lepitud ARK-sse minek.
ARKI sõit läks puuduvatest numbritest hoolimata probleemideta, kuigi asutuses endas võttis letini jõudmine aega ligi kolm ja pool tundi (muide, suvel pidi mõnikord järjekorras olema kuni 250 inimest korraga). Omanikuvahetus pluss uus tehniline pass läksid maksma 1200, kuid õnneks oli omanik nõus valuveljede talle jätmise eest selle summa nõus ise tasuma. Vastutasuks sain autole alla plekkvelgedel talvekummid, mis on praktiliselt uued
Samal õhtul sai tehtud ka kindlustus (uuele autole võib teha kohe kehtima hakkava kindlustuse) ning masin suundus Lõuna-Eesti poole. Puuduva klaasiga +3 juures sõita on muidugi omaette elamus, eriti veel, kui soenduse mootoril on üksainus kiirus. Samas mingeid muid probleeme ei olnud, Viljandisse jõudmine võttis aega alla kahe tunni.
Hilisemad uuringud on juba aidanud leida lammutuse, kus küljeklaas 100 krooni eest saadaval (ametlikust esindusest seda enam ei saa), samuti on kohe-kohe ühes teises lammutuses juppideks minemas tavaline 1,6 Golf, nii et sealt peaks saama siis puuduva ukselingi ja veel mõned vidinad. Nii esimesed kettad kui tagumised trumlid vajavad mingil hetkel vahetamist. Auto kindalaekast tuli välja ka originaal tehaseraamat, lisaks sellele veel ka pisike infobuklett autos oleva MOMO rooli ja masina all oleva sumbuti kohta.
Ülevaatusel said ka kinnitust katuses olevat roostekohad, põhja all on väike auk juhi jalge all. Veidi on roostet ka parema tagumise tiiva alumises servas. Samas on kogu masin (20 aastat vana!!!!) originaalvärvis. Spidomeeter näitab 217500 kilomeetrit, mis võib olla ka tõsi. Saksamaalt on ta siia jõudnud 1997.aasta sügisel, seal liikus ta Stuttgardi ümbruses ja kandis numbrit ES-PS 555. Eestis olen mina neljas omanik, varem kandis sõiduk numbrit 854 A.
Hetkel on plaanis teda siis veidi kõpitseda ja suveks endal liiklusvahendiks teha. Et seda pole keegi eriti modifitseerinud, siis üritaks seda olukorda hoida ja jätta ta suhteliselt standartseks. Tunnistan ausalt: igasugu tiivakesed, kulmud ja madaldamine jätab mind külmaks.
Pilte näeb siit: http://vmh.ee/gallery/aspelund
Asp,
foorumi
kõige pikema eepose
omanik