Parempoolse lävekarbi vahetus.
Kui kogu auto uksed nii kerejoonte kui ka pilude osas paika said, sai järgmise tööna ette võetud lävekarpide vahetus.
Tegelikult sai veel aasta-kaks tagasi kaalutud, kas seda tööd on üldse mõtet Pobi juures ette võtta. Olid ju lävekarbid täiesti terved ning heas korras ja oleks vastu pidanud veel aastaid (nüüd selgub, et vast isegi aastakümneid). Nimelt kui autot 1960-70ndatel kapitaalremonditi, siis tehti enamik põhjatalastikust ja suur osa -plekist täiesti uus ning töö tehti tehnilises ja vatupidavuse mõttes väga korralikult. See oli ju aeg, kui masin oli üks ja kogu eluks ning seda vastavalt ka remonditi
Hiljem sõitis see auto vaid suviti ning näiteks maanteesoola ei ole ta kunagi näinud. Soola hakati ju talviti väiksematele teedele puistama maapiirkondades alles kusagil 1970ndate teisel poolel (varem ei saanud seda teha kasvõi seetõttu, et hobuseregesid oli palju ning liivatatud/soolatatud teedel ei saa need ju liikuda).
Toona valmistet lävekarpide häda oli aga originaalsuse eiramine. Kes on Pobidega kokku puutunud, see teab, et Pobi lävekarpide küljed on veidi kaarjalt sissepoole längu – sellele järgneb horisontaalosa, mis lõpeb alt nn keevitusrandiga. Ehk kui vaadata kerekülje alaosa profiili, siis ukse enamik alaosa on enam-vähem vertikaalne, v.a. päris uste alaserv,mis “keerab” end veidi väljapoole. Ja otse ukseserva all algab samalt tasapinnalt lävekarp, mille külg läheb veidi längus olevana aga kohe sissepoole. Sama profiil kordub muide esi- ja tagatiibade tagaosade alaservades.
Minu auto ühel kunagisel kapremondil oli uute lävekarpide tegemisel kasutatud aga lihtsama vastupanu teed – karbi külg oli valmistatud täiesti vertikaalsena, mis all läks järsu nurgaga horisontaalseks. Ehk siis karbi alanurk asetses väga palju “õigest“ kohast väljapool. Kuna plaan oli auto aga täiesti originaalsena taastada ning valed karbid oleksid jäänud ikkaväga silma riivama, siis sündiski otsus tehniliselt korras karbid siiski välja lõigata ja asendada algsete vormide sarnaste uute karpidega. Kui tänu ühele heale inimesele (veelkord suured-suured tänud kaasforumlasele gazgaz) sai lõpuks valmistatud ka uued “õige” profiiliga karbid, siis kinnistus vahetamisotsus lõplikult.
Foto: Vana vale profiiliga lävekarbi tagaosa enne mahalõikamist. Algsed kaarja vormiga karbid olid millalgi vahetatud kantis karpide vastu, mis olid valmistatud 3-4 mm lehtterasest ning… täidetud vana käigukastiõli ja kahurimäärde seguga (sic!) Ka karbi ja tiivakaare ühenduskoht on vale profiiliga (vt sama koht taastatuna veidi edaspidi asuval fotol).
Lävekarpide vahetust sai alustatud paremalt poolelt; sealt, kus viimasena sai ka uksi paika aetud. Esmalt sai autokere tõstetud tungraudade ja pakkude abil 35-40-kraadise nurga alla, et pääseks kenasti karbile ligi nii pealt- kui ka altpoolt. Oleks tegelikult tahtnud keerata kere suuremagi nurga alla, aga siis oleks tekkinud reaalne oht auto külilivajumiseks. Nimelt ei ole mul senini õnnestunud hankida mingeid kere kallutamise abivahendeid ega muud säärast (üks Kuldses Börsis talvel müüdud autorataste külge kinnitatav abirakis osteti mul nina eest ära
) ning üksinda ilma abilisteta tegutsedes oleks olnud väga raske autot ilma vigastamata külili keerata.
Kui siis lõikeketas sai vale karbi ülaossa esimest korda sisse lastud, siis ilmnes esimene üllatus – “valed” karbid ei olnud valmistatud mitte Pobile omasest 1,3-millimeetrisest plekist, vaid… 3-4 millimeetri paksusest lehtterasest! Seepärast edenes lõikamistöö aeglaselt ja kettaid väga kiiresti kulutades – neid lausa “läks nagu leiba”.
Teine üllatus ilmnes siis, kui lõikeketas "nägi" esimest korda karbi alaosa. Tekkinud praojupist hakkas nimelt välja paiskuma veejuga, mis üsnagi kiiresti asendus aga õlijoaga!!! Kuna kogu tegevus toimus puhtas hoovis, mida katab muruks kujunenud rohukamar, siis sai lausa jooksusammul otsitud esimene ettejuhtuv õõnesnõu. Eesmärgiks ikka kogu väljuv õli sinna koguda, et see jumalapärast keskkonda ei reostaks. Ma ei olnud tõesõna selleks ette valmistunud, et lävekarpidesse on valmistamise ajal vedelat õli pandud ning see on seal tallel püsinud aastakümneid!
Foto: Vana lävekarbi alaossa on juba üsna pikk auk lõigatud, millest õli ja määret pidevalt välja lödiseb (vt õlinõuja määrdunud kile). Väga määriv ja vastik töö oli…
Järgnes üsna mitukene tunnikest ülimalt vastikut ja piinarikast tööd, kus õlikorje vaheldus karbi tükkhaaval väljalõikamisega. Nimelt sai esmalt otsustatud, et laseks tekkinud praost (kust õlijuga voolama hakkas) õli välja ning siis lõikaks õlivaba karpi edasi, kuid praktikas see ei toiminud. Ehk siis õli väljavool ei katkenud, vaid läks ühel hetkel üle selliseks plögaseguseks, kus voolamine asendus väljalödisemisega ning –tilkumisega.
Kui siis õli trotsides sai karbi alaossa siiski väike ava lõigatud (ketaslõikaja oli pärast paras õlikärakas
) ja asja uurimiseks karpi käsi sisse pistetud, selgus ka põhjus. Karpi oli nimelt pandud mitte puhast õli, vaid vana läbitöötanud käigukastiõli (Nigrool või TAD) ning kahurimäärde püdelat segu. Kes on vähegi tegelenud vana Vene tehnika käigukastide ja tagasildadega, teab, milline vastik määriv ja kleepuv mögi säärane vana läbitöötanud ja aastakümneid liisunud transmissiooniõli on… Liiatigi veel kahurimäärdega pooleks.
Foto: Auto ühe külje ülestõstmise järel hakkas õli immitsema ka vastaspoole karbist, mistõttu sai talle alla pandud ajalehti ja kilet. Seal seisab suuremahuline õlisodine lõikamistöö kõik veel ees…
Olles nii ennast, hulga tööriistu, ketaslõikaja kui ka lugematu hulga kaltse ja ajalehti põhjalikult õliseks mäkerdanud (alt üles lõigates plödiseb see kõik Sulle ju peale), pidasin endaga aru, mis edasi teha. Lõpuks otsustasin lõigata karbi alaosa maha tükkhaaval ning iga tüki väljalõikamise järel puhastada käe sisse toppimise teel järgmine tööfront kaltsude ja ajalehtede abil sellest plögast niipalju kui see võimalik on. Ning pestes iga järgneva tüki väljalõikamise järel korralikult nii tööriistad kui ke enda käed… Maapinnale sai aga juba varem laotatud kiled ja ajalehed, et seda ollust maha ei läheks ega ei reostaks… Osaliselt see isegi õnnestus, aga paras sodine ja vastik töö oli see ikkagi. Täpsemalt – loodusesse õli peaaegu ei sattunud, kuid tööriistade ja iseenda peale küll ja enamgi küll…
Kokkuvõtteks sai lävekarbist anumasse kogutud umbes liitri jagu õli ja kahurimäärde sodi. Kui eeldada, et üksjagu õlisegust sai kokku korjatud ka kaltsude ja kägadatud ajalehtedega, siis hinnaguliselt miski poolteist liitritkest määret oli lävekarbis kohe julgelt.
Lõpuks sai lävekarbi allesjäänud osa (sisemise karbi seinad) viimasest õlist ja õlijäänustest ajalehtede ja kaltsudega veelkord põhjalikult puhtaks tehtud, neist viimased korrad bensiiniga, mis kõrvaldas viimasedki määrdejäägid. Siis sai kõik lävekarbi servad, nurgad jm jäänused täpselt maha lõigatud, avanenud konstruktsioonid ketaslõikaja otsa pandud terasharjaga puhastatud, fosfaaditud (Buvanoli lahusega) ning krunditud.
Foto: Lõpuks on vana lävekarp peaaegu täies mahus maha lõigatud, tulemus suurest õlikõntsast puhastatud ning seega vastik soditöö lõppenud. Väike pilk sisemisele küljekarbile reedab, et ka see on kas olulises osas või koguni täielikult millalgi uus tehtud.
Alles seejärel sai hakata mõtlema uue lävekarbi paigaldamise peale. Esmalt sai uus karp pikkuse osas paika lõigatud ning ukseposti asukohta tehtud ta valtsiserva vajalik sisselõige. Siis algasid esimesed sobitamised. Nende käigus selgus, et Pobi kerekülg on veidi kaarjas ning ühes tükis tervikuna valmistatud sirget lävekarpi sinna sellisena küll paigaldada ei saa. Seetõttu sai uue karbi alaossa ta keskpaigas tehtud teinegi kiiljas sisselõige ning see veidi muudetud asendis kokku keevitatud. See andis karbile täpselt sellise kaarsuse, nagu Pobi kerel endalgi on.
Edasise sobitamise järel ilmnes järgmine probleem – lävekarp peab põhja all ulatuma sisemise karbi servani (mille külge ta on keevitatud), kuid uus karp osutus veidi kitsamaks ja selleni ei ulatunud. Mõõtmiste käigus selgus, et vahet jääb erinevates kohtades ca 5 kuni 10 mm. Muidugi, karbi oleks saanud jõuga painutada ka sisekarbini ulatuvaks, kuid siis oleks karbi väliskülje kalle läinud valeks.
Lävekarbi väliskülje kallet sai töö käigus muide pidevalt kontrollitud esitiiva tagaosa kaldega võrdlemise teel. Samuti sai enne sobitustöid suurelt välja prinditud kaasfoorumlase pkuldsaar'e 1950.a. Pobeda lävekarbist ja tema profiilist/keevistest tehtud detailfoto, mis oli samuti otse tööpaigas pidevalt eeskujuna ees. Ikka selleks, et asi tuleks originaaliga sarnane ja midagi teistmoodi ei jääks.
Ma ei tea senini, mis võis väliskarbi 5-10 mm puudujäämist põhjustada. Kahtlustan kahte asja – kas 1. seeria autol on kogu keretalastik veidi teiste mõõtmetega (valtsid ja rakised olid ju teised) või siis on vahepealsetel ümberehitustel sattunud sisemine karp uste suhtes veidi liiga “sügavale” ehk kaugele. Igatahes jälle ja jälle kinnistus minu teadvusse tõik, et eri seeriate, eri ajastute ning eri päritolu Pobi tükkide kokkupanek ei ole nagu kaasaja Lääne masinatel pelk kokkuladumine ja –keevitamine. Pigem siiski pidev sobitamine ning valmidus kõiki ja kõike vajaduse järgi ümber teha.
Erinevate variantide kaalumisel sai lõpuks otsustatud, et lävekarbi alaserva probleemi ei saa lahendada muudmoodi, kui täiendava L-kujulise plekiriba (siilu) keevitamisega lävekarbi ja sisekarbi vahele. Selle plekiriba vahelekeevitamine oleks 35-kraadises kaldes oleva autokere korral nõudnud aga suuremahulisi laekeevitustöid auto all kitsastes tingimustes. Laekeevitus, eriti aga pikk laekeevitus, on aga äärmiselt ebamugav teha. Seepärast sai esialgu otsustatud uue lävekarp sisekarbi külge punktida kuuest kohast ajutiste distantstükkidega – sellised väikesemahulised keevitused kannataks laekeevitusena tehes auto all ära.
Foto: Mitmed korrad sobitatud, “buvanolitud” ja krunditud lävekarp hetk enne kohalepunktimist. Samasuguse töötlusprotsessi on läbinud ka sisekarp.
Lõpuks sai karp viimast korda ette sobitatud ning nii karbil kui ka autokerel tehtud veel viimaseid lõikamisi/painutamisi, et karp läheks keredetailidega kokku ilma siilude vahelekeevitamisvajaduseta. Siis sai karbi sisekülg fosfaaditud (roostetõrje) ning krunditud. Kruntvärvi kuivamise järel sai uus karp autokere külge punktitud – algul hõredalt, hiljem järjest tihedamini. Kui karp ülaosas juba miski 5-6 punktiga kinni oli, sai ronitud auto alla ning punktitud lävekarp ka sisekarbi külge eelmainitud kuue vahetüki abil. Paar sulametallilärakat ja tõrvatilka õnnestus laekeevituse käigus siiski ka “krae vahele” saada.
Kogu perimeetris kinnipunktitud karp sai lõpuks siis ka korralikult kinnikeevitatud ning keevisõmblused käiatud/lihvitud. Vaid karbi alaserva jäi lauskeevise asemel hoidma kuus distantstükki – seda niikauaks, kui tekib reaalne võimalus auto täielikuks külilikeeramiseks, mis võimaldab vaheriba mugavat vahelekeevitamist. Veel ma ei tea, kas mul õnnestub lähiajal kusagilt osta/laenata auto rattapoltidesse kinnituvad külilikeeramisrakised või pean kasutama lihtsalt hulga meeste abi ning asetama auto külje(postide) alla rehvidest/lohvidest tugipadjad. Kuna ma olen keret senini üksi ilma abilisteta teinud ning ka kerekeeramise abivahendeid mul pole, siis hetkel on täpne teostamisviis ja selle võimalikkus veel problemaatiline.
Foto: Parempoolne uus lävekarp on all. Viimistemata on veel vaid A- ja B-piilari ühenduskohad (uksed segavad). Ka karbi alaserv on senini veel vaid kinnipunktitud, ootamas auto külilikeeramist ja seeläbi avanevat keevitamise võimalust.
Nüüd oli Pobi parem külg juba enam-vähem õige Pobi nägu, kuid kujundamist vajasid veel lävekarbi ja uksepostide liitekohad. Kuna autol olid parempoolsed uksed senini veel ees, siis A- ja B-piilari juures (esimene ja keskpost) ei saanud vajalikke töid ette võtta. Need lükkusid seega aega, mil ma taas autol uksed eest ära võtan, luues sellega nimetatud liitekohtadele töötluseks mugava ligipääsu.
Küll aga sai käsile võetud lävekarbi ja tagaratta koopanurga liitekoht, kus mitmete plekikeste ja lehtterasetükkide juurdekeevitamise, mahuka pealekeevitamise ning mahakäiamise teel sai nurgale antud ilus voolujooneline kuju, nagu see tehaseski oli. Ka see ei vaja oma vormimisel enam pahtli abi. Täiesti pahtlist seal küll loobuda ei saa - paar imepisikest augukest jäi sinna nimelt siiski sisse, st nende pärast ei hakanud ma enam suuremahulisi keevitamisi/käiamisi/lihvimisi sellel pinnatükil enam ette võtma.
Foto: Lappide lisamise, keevitamise, käiamise ja lihvimisega kujundatud lävekarbi ning tagaratta koopakaare “voolujooneline” nurk. Vaid väikesed augud ootavad veidi pahtlit, muidu on detaili vorm paigas.
Siinkohal lõpetan praeguse jutu ning jätkan siis, kui olen taas leidnud võimaluse Pobi veidi edasi teha. Loodetavasti jätkuvad tööd vasaku poole lävekarbi juures. Ning kui ka teisel poolel on uus karp küljes,
siis on mul juba väga-väga vaja auto külilikeeramise rakiseid (äkki keegi saab aidata??), sest järgmise tööna lausa tuleb ette võtta lävekarpide alaserva keevitamine ning kogu põhja tegemine.