17-08-2006, 23:27 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 17-08-2006, 23:36 PM ja muutjaks oli MartinL.)
Panen siis kirja kogu tõe autoajaloo erinevatest etappidest, kus on eriti suur osatähtsus vene andekatel leiduritel ja tehnikutel , kes oma ideedega, avastustega ja leiutistega jõudsid välismaalastest kaugele ette.
Praegu on juba vaieldamatult kindlaks tehtud vene leiutajate prioriteet esimese bensiinil töötava sisepõlemismootoriga auto loomises.
Pioneeriks auto loomise alal oli Nižni Novgorodi kubermangu talupoeg pärisori Leonti Šamšurenkov, kes juba 1741. a. tegi ettepaneku "isejooksva vankri" valmistamise kohta.
Pärast palju aastaid kestnud vintsutusi läks andekal leiutajal korda tõmmata tähelepanu sellele ettepanekule ja leida vahendeid valmis ehitamiseks.
Vankril oli neli ühesuguse läbimõõdugaratast.Sõiduk pandi liikuma inimjõul pedaalide abil ning oli arvestatud kehele reisijale.
Vankri juhtimine toimus hoobade abil. Vanker oli varustatud läbisõidetud tee pikkuse mõõtjaga, mis oli praegusaegsete kilomeetrilugejate algkujuks.
1. novembril 1752. a. jõuti vankri ehitamisega valmis ja see esitati katsetamiseks. Katsete tulemused tõendasid täiel määral vankri töötamiskõlblikkust.
Šamšurenkovi järglaseks oli silmapaistev vene leidur ja mehaanik Ivan Petrovitš Kulibin, kes 1791. a. ehitas "iseliikuva vankri" , millega ta sõitis Peterburi tänavail. Selle vankri konstruktsioon oli eelmisest tunduvalt täiuslikum, omades kaht vedavat ratast ja ühte juhitavat esiratast . Vankril oli ees üks koht reisijale ja peale selle üks koht inimesele , kes pani vankri liikuma pedaalide abil.
Jõu ülekanne pedaalidelt tagumistele veoratastele toimus rea mehhanismide abil. Nende mehhanismide hulka kuulus põrkmehhanism, mis tagas rataste vabakäigu tema liikumisel teelangudel ja inertsiga ; hooratas, mis tagas rataste ühtlase pöörlemise ; hammas-ajamid, mis võimaldasidsaada kolme erinevat ülekannet. Vanker oli varustatud kandpiduritega ja hoob rooliseadmega. Tagarataste teljed pöörlesid raamile kinnitatud siledatel silindritel. Need silindrid olid rull-laagrite algkujuks. Vanker arendas kiirust kuni 30 versta tunnis.
Seega on mehhanismid, millest koosnes Kulibini vanker, kaasaegse auto šassiimehhanismide - jõuülekanne, pidurisüsteem ja juhtimisseadmete - algkujuks.
I.P.Kulibinileiutisel oli tohutu tähtsus auto loomise- ja arenguloos ning ajaliselt jõudis ta tunduvalt ette samasuguste mehhanismide ilmumisest välismaal.
Vene leidurite edasiste pingutuste peamiseks eesmärgiks auto loomise alaloli rakendada vankrit liikuma paneva lihastejõu asemel mehaanilist mootorijõudu ning täiustada üksikuid šassimehhanisme.
Aurumasina leiutamine suure vene leiduri I.I.Polzunovi poolt 1763. a. andis võimaluse laialdaselt arendada tööd selles suunas, sest juba Poluzunov ise väljendas korduvalt mõtet tema masine universaalsetest kasutusvõimalustest. Vene ledurite poolt tehti hulgaliselt katseid aurumasina kasutamiseks iseliikuva masina käimapanemiseks.
1830. a. Peterburi meister K. Jankevitš koos oma abilistega töötas välja auru jõul iseliikuva "kiirsõiduki" projekti.See sõiduk pidi arendama kiirust kuni 30 km/t., omades kindlat pidurisüsteemi. Välismaised nõuandjad, kes olid Venemaa Teedevalitsuse eesotsas , matsid selle projekti maha.
Mõni aeg hiljem ehitas Uraalis leidur Ammos Tšerepanov aurujõul liikuva veoki "auru-elevandi" , mis töötas edukalt teedel,vedades maaki ja metalle järelhaagitavail vankritel.
1820.a. ehitati Peterburis vene inseneri V.P.Gurjevi poolt maailma esimene puitpakkudest tänavasillutis.
Edasi Gurjev töötas välja projekti pakkmagistraalteede ja linnadevaheliste roobasteede ehitamiseks, millel pidid liikuma auruveokid järelvankritega. Seega oli selles projektis juba arvestatud , et rööpmeteta liiklusvahendite - autode- edukaks kasutamiseks on vaja ehitada permanentkattega teid.
Vaatamata selle projekti ja rea teiste projektide hoolikale väljatöötlusele, ei leidnud need vajalikku rakendamist.
Katsed kasutada aurumasinat vankrite liikumapanemiseks rööpmeteta teedel siiski ei viinud kiireltliikuvate, töövõimeliste autode loomiseni just aurumasina kohmakuse ja primitiivsuse tõttu.
Kerge , kiirekäigulise ja ökonoomse sise põlemismootori leiutamine sai aluseksauto edasisele täiustamisele.Säärase bensiinimootori projekti töötas esimesena välja vene merelaevastiku kapten O.S.Kostovitš. 1879. aastal esimesena maailmas, leidis see projekt teostamist. 1880.a. prooviti mootorit, millel oli kaheksa silindrit, vesijahutus, õlitussüsteem ja elektrisüüde.Mootor täitis kõik kontrollaktsed edukalt, arendades oma võikese raskuse ja mõõdete kohta ennenägematut võimsust- 80 HJ. Leidur-tehnikut O.S.Postovitšit võib pidada transporttüüpi bensiinimootorite loomise pioneeriks ja algatajaks.
1882. a. ehitati vene inseneride ja andekate leidurite Putilovi ja Hlobovi poolt esimene sisepõlemismootoriga auto maailmas. Leidurid kasutasid seda autot liikumiseks rea aastate vältel.
1885.a.vene konstruktor B.G.Lutski ehitas vertikaalsete silindritega nelja- ja kuuesilindrilised sisepõlemismootorid.
Vene leidurite Jakobi poolt akumulaatori ja Ladõgini poolt elektrilambi leiutamine aitas kaas auto elektriseadmete arengule.
Nii oli juba möödunud (ülemöödunud) sajandi lõpuks andekate vene leiduriteja teadlaste poolt välja töödatud ja loodudkaasaegse auto kõikide peamiste mehhanismide ja agrekaatide, kaas aarvatud mootori algkujud.Edasine töösel alal oli suunatudmehhanismide konstruktsioonide ja nende tootmismeetodite arendamisele ja täiustamisele.
Nii ja nüüd küsimus. Miks pole me enam kuulnud sellistest andekates leiduritest? ja kas kõik Benzid ja Fordid on vaid kapitalistlik propaganda?
Praegu on juba vaieldamatult kindlaks tehtud vene leiutajate prioriteet esimese bensiinil töötava sisepõlemismootoriga auto loomises.
Pioneeriks auto loomise alal oli Nižni Novgorodi kubermangu talupoeg pärisori Leonti Šamšurenkov, kes juba 1741. a. tegi ettepaneku "isejooksva vankri" valmistamise kohta.
Pärast palju aastaid kestnud vintsutusi läks andekal leiutajal korda tõmmata tähelepanu sellele ettepanekule ja leida vahendeid valmis ehitamiseks.
Vankril oli neli ühesuguse läbimõõdugaratast.Sõiduk pandi liikuma inimjõul pedaalide abil ning oli arvestatud kehele reisijale.
Vankri juhtimine toimus hoobade abil. Vanker oli varustatud läbisõidetud tee pikkuse mõõtjaga, mis oli praegusaegsete kilomeetrilugejate algkujuks.
1. novembril 1752. a. jõuti vankri ehitamisega valmis ja see esitati katsetamiseks. Katsete tulemused tõendasid täiel määral vankri töötamiskõlblikkust.
Šamšurenkovi järglaseks oli silmapaistev vene leidur ja mehaanik Ivan Petrovitš Kulibin, kes 1791. a. ehitas "iseliikuva vankri" , millega ta sõitis Peterburi tänavail. Selle vankri konstruktsioon oli eelmisest tunduvalt täiuslikum, omades kaht vedavat ratast ja ühte juhitavat esiratast . Vankril oli ees üks koht reisijale ja peale selle üks koht inimesele , kes pani vankri liikuma pedaalide abil.
Jõu ülekanne pedaalidelt tagumistele veoratastele toimus rea mehhanismide abil. Nende mehhanismide hulka kuulus põrkmehhanism, mis tagas rataste vabakäigu tema liikumisel teelangudel ja inertsiga ; hooratas, mis tagas rataste ühtlase pöörlemise ; hammas-ajamid, mis võimaldasidsaada kolme erinevat ülekannet. Vanker oli varustatud kandpiduritega ja hoob rooliseadmega. Tagarataste teljed pöörlesid raamile kinnitatud siledatel silindritel. Need silindrid olid rull-laagrite algkujuks. Vanker arendas kiirust kuni 30 versta tunnis.
Seega on mehhanismid, millest koosnes Kulibini vanker, kaasaegse auto šassiimehhanismide - jõuülekanne, pidurisüsteem ja juhtimisseadmete - algkujuks.
I.P.Kulibinileiutisel oli tohutu tähtsus auto loomise- ja arenguloos ning ajaliselt jõudis ta tunduvalt ette samasuguste mehhanismide ilmumisest välismaal.
Vene leidurite edasiste pingutuste peamiseks eesmärgiks auto loomise alaloli rakendada vankrit liikuma paneva lihastejõu asemel mehaanilist mootorijõudu ning täiustada üksikuid šassimehhanisme.
Aurumasina leiutamine suure vene leiduri I.I.Polzunovi poolt 1763. a. andis võimaluse laialdaselt arendada tööd selles suunas, sest juba Poluzunov ise väljendas korduvalt mõtet tema masine universaalsetest kasutusvõimalustest. Vene ledurite poolt tehti hulgaliselt katseid aurumasina kasutamiseks iseliikuva masina käimapanemiseks.
1830. a. Peterburi meister K. Jankevitš koos oma abilistega töötas välja auru jõul iseliikuva "kiirsõiduki" projekti.See sõiduk pidi arendama kiirust kuni 30 km/t., omades kindlat pidurisüsteemi. Välismaised nõuandjad, kes olid Venemaa Teedevalitsuse eesotsas , matsid selle projekti maha.
Mõni aeg hiljem ehitas Uraalis leidur Ammos Tšerepanov aurujõul liikuva veoki "auru-elevandi" , mis töötas edukalt teedel,vedades maaki ja metalle järelhaagitavail vankritel.
1820.a. ehitati Peterburis vene inseneri V.P.Gurjevi poolt maailma esimene puitpakkudest tänavasillutis.
Edasi Gurjev töötas välja projekti pakkmagistraalteede ja linnadevaheliste roobasteede ehitamiseks, millel pidid liikuma auruveokid järelvankritega. Seega oli selles projektis juba arvestatud , et rööpmeteta liiklusvahendite - autode- edukaks kasutamiseks on vaja ehitada permanentkattega teid.
Vaatamata selle projekti ja rea teiste projektide hoolikale väljatöötlusele, ei leidnud need vajalikku rakendamist.
Katsed kasutada aurumasinat vankrite liikumapanemiseks rööpmeteta teedel siiski ei viinud kiireltliikuvate, töövõimeliste autode loomiseni just aurumasina kohmakuse ja primitiivsuse tõttu.
Kerge , kiirekäigulise ja ökonoomse sise põlemismootori leiutamine sai aluseksauto edasisele täiustamisele.Säärase bensiinimootori projekti töötas esimesena välja vene merelaevastiku kapten O.S.Kostovitš. 1879. aastal esimesena maailmas, leidis see projekt teostamist. 1880.a. prooviti mootorit, millel oli kaheksa silindrit, vesijahutus, õlitussüsteem ja elektrisüüde.Mootor täitis kõik kontrollaktsed edukalt, arendades oma võikese raskuse ja mõõdete kohta ennenägematut võimsust- 80 HJ. Leidur-tehnikut O.S.Postovitšit võib pidada transporttüüpi bensiinimootorite loomise pioneeriks ja algatajaks.
1882. a. ehitati vene inseneride ja andekate leidurite Putilovi ja Hlobovi poolt esimene sisepõlemismootoriga auto maailmas. Leidurid kasutasid seda autot liikumiseks rea aastate vältel.
1885.a.vene konstruktor B.G.Lutski ehitas vertikaalsete silindritega nelja- ja kuuesilindrilised sisepõlemismootorid.
Vene leidurite Jakobi poolt akumulaatori ja Ladõgini poolt elektrilambi leiutamine aitas kaas auto elektriseadmete arengule.
Nii oli juba möödunud (ülemöödunud) sajandi lõpuks andekate vene leiduriteja teadlaste poolt välja töödatud ja loodudkaasaegse auto kõikide peamiste mehhanismide ja agrekaatide, kaas aarvatud mootori algkujud.Edasine töösel alal oli suunatudmehhanismide konstruktsioonide ja nende tootmismeetodite arendamisele ja täiustamisele.
Nii ja nüüd küsimus. Miks pole me enam kuulnud sellistest andekates leiduritest? ja kas kõik Benzid ja Fordid on vaid kapitalistlik propaganda?
Aga nagu juba ütlesin, hoia silmad ja kõrvad lahti !
Üks 2001a Busso ongi ainult.
