nimelt siin http://www.voodoo-people.com/~daz/mull/wmv/ ühte datsunit (vist) taastades nägin et suuremad pleki kahjustused, sellised kus plekk nö välja venitatud tinutati täis seal 14. filmipeal hästi näha kuidas katusel suuremad täkked lasti täis,ja lõpptulemus oli päris ilus,järgmisel filmil ka paigati igaltpoolt muud ebatasasused aga enne tehti mingi vedelikuga pind üle, mis vedelik?see peaks vist tagama et tina sinna külge jääks.
Mida arvate sellisest protsessist?
Oleks mõtet katsetada?
On kegi kasutanud seda meetodit?
Autopleki tinatamine on meie soolastes ja niisketes oludes väga halb mõte.
Seletame pikemalt. Tina on metallide pingereas raust tagapool, samuti vask ja hõbe, tsink aga eespool, samuti alumiinium. Lihtsustatult ja lühidalt öeldes on nii, et kui kaks eri metalli omavahel ühendada (peab olema hea elektriline kontakt) siis pingereas eespool olev metall (tsink) pidurdab raua roostetamist, tagapool olev aga kiirendab. See nüüd päris täpselt nii pole aga ei viitsi pikalt seletama hakata, kuidas need ioonid seal käituma hakkavad. Ühesõnaga teraspleki tsinkimine on hea kaitse rooste vastu, tinatamine aga halb. Kuid ideepoolest saab plekki ka tsingiga joota, mingit eri räbustit on vaja.
Vedelik millega töödeldi oli kas roosteeemaldi (sisuliselt soolhappe, fosforhappeja inhibiitorite segu) või jooteräbusti.
Ideepoolest saab tinaga jootes kortsus pleki ilusti siledaks küll, lihtsalt meie kliimaga see meetod ei sobi, kuivas arizona kõrbesa aga miks mitte.
njah, need olid rootsi mehed vististi...seal kliima pea sama vms...
aga no niipaksule kohale pahtlit panna siis ega selle pahtliga kah nii et kipub lahti tulema...
Vähemalt siinsetel "vanakooli" autodel - Pobi, ZIM jne - kasutati tehases tinapahtlit lausa ohtrasti. Kogu ebatäpsetest kerestantsidest tingitud "kõverus" oli tinaga silutud! Ja vähemalt "tänu" tinapahtlile nad küll korrosiooni käes kiiremini ei hävinud! Küll aga on palju keerukam sellise auto hilisem keretöö -keevitamine, liivapritsimine jms. Väga ebameeldiv on saada keevitamisel sulava tihapahtli lärakaid varrukast sisse... Pobi restaureerimisel on mul seda korduvalt juhtunud
"Naised saunas" on küll rääkinud, et tinapahteldet keret pidi kaitsma asjaolu, et akust on keres plussklemm (nagu vanasti tavaks), mitte miinusklemm, nagu moodsatel autodel. Aga ma kardan, et see jutt on siiski puhas luulu... kuigi ma kindel ka ei ole.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Korralikus keretöökojas kaetakse küll keevitus keretinaga ja vaevalt see toiming roostetamist soodustab, pigem ikka vastupidi. Keretina eripäraks on veel see, et tal pole kindlat sulamistemperatuuri, vaid temperatuurivahemik, milles ta on töödeldav.
Jossu Kirjutas:kus neid vahendeid saada?mõtlesin katsetada...
Sul on esiteks vaja gaasipõletit. Ja teiseks parajalt kogemusi, sest asja varem mitteteinule on see üsnagi harjumatu alguses.
Mina ei ole ise teinud, olen kolmes kohas vaid tegemist väga ligidalt näinud...
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Olen selle asjaga varem tegelenud ja pole see midagi nii keerukas,kannatlik peab olema lihtsalt.kui krundi alla saad siis läheb ludinal,pärast gaasipõletiga silud üle nagu voolimine oleks
Räbustit ehk jootepastat leiab pea igast ehitus- ja torupoest, samast saab ka jootetina, kuid see on vähe teise koostisega, oli vist Pb 60 ja Sn40, või midagi sinnakanti. Jootmiseks hea segu aga auto tinutamiseks ei tea.
Kui peale jootmist plekid üle tsinkida, siis see kaitseb rooste eest päris hästi. Iseasi kui hästi see pihusti tsink sinna tina peale kinni jääb.
Vanad autod, mis tinutatud plekist tehtud olid, ei roostetanud niikaua kuni tinakiht peal terve oli, kui kriimud sees siis roostetas usinalt. Konservikarbid on ka seest tinatatud, tehke kriim ja pange soolvesi sisse, vaadake kiirelt rooste läheb.
Autokere elektriline kaitsmine rooste eest on täiesti reaalne asi, nõuka ajal vastavad seadmed reaalselt katsetusel olid ja toimisid küll. Aga lihtsalt kere pluss klemmiga ühendamine ei pruugi piisavalt elektrone roostes plekile anda..
Tinaga jootmine, ehk nagu selle loo pealkirjas kirjutatud, "tinutamine" ja keretina kasutamine e. tinapahteldus on eri asjad. Ka materjalid on erinevad. Keretinale alla käiv räbustaja on küll samasugune, aga segatud pulbrilise tinaga. Keretina ise on ka erinev, sellel ei ole kindlat sulamistemperatuuri, seetõttu on seda võimalik nö. pehmes olekus siluda e. pahteldada.
Enamik torude jootmiseks mõeldud räbusteid sisaldavad ka tinapulbrit. Neid on väliselt kerge eristada - paks tinahall pasta, hästi raske.
Joodise enda koostis on tõesti erinev. Kui veidi alkeemiat harrastada siis saab sellest nn. autotina kui mõnest vanast autoakust pliid juurde panna, sellel pliil on juba antimoni paar protsenti sees. Aga kas on mõtet sellist kemiseerimist harrastada, plii vastikult mürgine aines..
(Seda postitust muudeti viimati: 11-01-2007, 00:12 AM ja muutjaks oli korvimees.)
Siin siis näha, mis vahe on keretinal ja tinalatil. Mõlemad asjad on tänapäeval täiesti olemas ning ise "kokku keetmisega" pole küll erilist mõtet hakata vaeva nägema.
Peale värvi mahakraapimist avastasin, et paagil ühe põse all augud sisse roostetanud. Suurim u 3mm läbimõõduga. Tekkis mõte proovida parandada neid auke tinaga jootmise teel. Suuremasse auku lõikaks õhukesest vaskplekist sobiva paiga, et tina läbi ei jookseks. Leidsin sellise lingi Unicwebist kus veidi seletatud protsessi: tinaga jootmine. Seal öeldud, et "enne jootmist tuleb pind happevannis puhastada". Millist hapet selleks kasutatakse ning kust seda saada võib? Kas see hape hävitab ka rooste? Kõike kätte sellest poorsest pinnast traatharjaga ei saa...
Rooste eemaldamiseks tinutamise alla minevale pinnale kasuta soolhapet. Tinaga tuleb enne paiga peale asetamist roostest vabastatud pind katta tinaga. Tina sellisele pinnale ei nakku ja selleks tuleb kasutada joote vedelikku. Joote vedelikku saad ka ise valmistada. Selleks on vaja soolhapet ja selle sisse panna tsinki järk järgult lisades niikaua, kui pudelikese põhja jääb juba tsingi tükke. Puhas tsink ilma lisanditeta on veneaegsetes elektrikilpides olevad pulgakujulised kaitsmed, millede sees on sakilise servaga lehekesed. See protsess kestab umbes mitmeid tunde. Kannad natuke pinnale ja joote kolviga hakkad pinda kuumutades hõõruma koos tina manustamisega. Hõõrud pinda niikaua kui tina nakkub pinnaga. Kui jääb nakkumata pinnaosa, siis lisad sellele veel jootevedelikku ja töötled niikaua kui tina nakkub.Kui ei, siis tuleb sellelt kohalt kaabitsaga või traatharjaga mustust eemaldada. Lisa vedelikku ja proovi uuesti. Kui on tinaga kaetud, siis aseta sellele paik, mis on eelnevale seestpoolt kaetud tinaga. Nüüd kolviga paika kuumutades see ühineb hästi paigatava eseme pinnaga. Suurema detaili tinaga katmisel jootekolvi kuumusest jääb väheseks, selleks tuleb lisakuumust anda kas kuumaõhu puhuriga või leeklambiga. Tina pind peab olema heledalt läikiv, siis on õige jootmise temperatuur. Kui tina pind on matine ja tina kolviga hõõrumisel on pudrujas, siis temperatuur on madal. Sellist joodet nimetatakse külmaks jooteks . Selline joode ei ole tugv ja on poorne.
Loodan, et selliselt saad paikamisega hakkama.
