Viimaks ometi õnnestus taas vaba aega leida ja oma Toyotast mõni rida paberile panna.
Esmalt mõned vanad võlad ehk vastamata jäänud küsimused.
Mis puudutab foorumlase „13piisab” küsimust uksepolstrite ja kõlariaukude kohta, siis pärast mõningast arupidamist otsustasime me läbi ajada nonde vanade originaalpolstritega ning kõlariaukudesse lihtsalt uued kõlarid paigaldada. Ka Soomes lisatud jalapuhastusmatid tuli oma kohtadele jätta, sest nendegi all oli nahk kohati rebenenud. Miks me just sellise otsuse langetasime, püüan täpsemalt seletada siis, kui salongitööde juurde jõuan.
„TeeTL” arupärimistele ka mõned lühivastused.
Kohtades, kus originaalvärv või ka too hilisem värv korralikult pleki küljes kinni olid ja mingit roostet ei ilmnenud, ei hakanud me värvikihte eemaldama. Nii näiteks jäi katus suures osas vana värvi alla. Roostest kahjustatud või ka muidu kahtlased kohad sai haljaks nühitud, kusjuures põhilises osas toimus see täieliku käsitööna – ei mingeid liivapritse ega pöörlevaid terasharju. Tõsi, paaris kohas sai viimaseid siiski kasutatud, nagu ka lihvmasinat (või kuidas toda aparaati nimetada, mis liivapaberit enda all väristab).
Kruntvärvina sai kasutatud Laki tänava „Kemiflora” poest ostetud ja Poolas toodetud „Novol Professional Acryl Fillerit”. Kui esimene purgitäis otsa lõppes ning me parasjagu ei viitsinud Piritalt Mustamäele sõita, sai kohalikust poest ostetud firma „Motip” halli aerosoolkrunti. Paraku ei kõlvanud see võrreldes „Novoliga” kuhugi, sest kippus pidevalt jooksma ning ka katmisomadused olid märgatavalt kehvemad. Võimalik, et tegelikult polnud tollel „Motipi” aerosoolkrundil endal ehk suuremat viga midagi (näiteks sama firma musta aerosoolvärvi-akrüüllakki kasutasin ma väiksemate osade restaureerimisel edukalt) ning kõik puudujäägid oli tingitud vaid aerosoolipudeli ja korraliku värvipritsi pihustusvõimete erinevusest? Igal juhul ei hakanud me rohkem eksperimenteerima ning jäime edaspidi „Novoli” kruntvärvi juurde kindlaks.
Mis kattevärvi puutub, siis segati see valmis samuti Laki tänava „Kemiflora” poes. Lähtematerjaliks olnud komponentide päritolu ma kahjuks ei tea.
Et põhi oli suhteliselt korralik ning mingi mastiksilaadse asjaga kaetud, ei hakanud me seda esialgu haljaks kraapima. Piirdusime vaid sildade, kardaani jm taoliste osade värvimisega ning siin sai kasutatud musta „Hammerite’i”. Otsustasime, et võtame põhja hiljem tõsisema vaatluse alla ning ilmselt jääb see töö järgmise aasta kevadesse.
Et jutt juba lähemalt värvimistöödele läks, siis veel ühest ebameeldivast üllatusest. Nagu eespool mainitud, oli auto ilmselt mingi avarii üle elanud ja endale mõned uued plekid külge saanud. Nii ei leidnud me originaalvärvi ei parempoolse esiukse kui ka esitiiva juurest. Tolle avarii käigus oli ilmselt ka kapott kannatada saanud ning siin olid tolleaegsed ”restauraatorid” taas oma insenerimõttel lennata lasknud. Nimelt oli kapoti kannatada saanud parempoolset nurka tasandatud mingi EPO-taolise asjaga ning sellele kohe kattevärv peale lastud. Õnneks avastasime me nende kuriteo kapotiäärt roostetäppidest puhastades, sest vastasel korral oleks uus kattevärv võinud suurema tuule korral koos vana värviga lihtsalt kapotilt minema lennata. Ime, et too värv seal üldse niikaua püsinud oli. Tuli see ju pahtlilabidaga urgitsedes üpris suurte latakatena nagu munakoor maha.
Paralleelselt nokitsemisele mootoriruumis ning kere lihvimisele ja kruntimisele, käisid tööd ka salongis. Või õigemini kohas, kus kunagi salong oli asunud. 21. juulil jõudsime viimaks nii kaugele, et saime ka seal värvipritsi tööle panna ning õhtuks oli pilt juba päris kena. Oma kätetööd vaadates hakkas isegi kahju, et kogu seda vaeva vaid see foto meenutama jääb. Põrandakate ja istmed varjavad ju auto lõplikul valmimisel kogu meie nädalapikkuse töö, kui just ukseääri mitte arvestada.
Veel on siinselt fotolt hästi näha auto kirev värvigamma. Ukse sisekülgedelt paistab originaalvärv (mida ei leidu parempoolsel esiuksel), katuselt aga Readeagle’i-aegne oranžikas värvitoon. Lisaks uus helekollane kattevärv, must „Hammerite” ning muidugi hall kruntvärv...
Jätkusid tööd mootori juures ning „uusi” vidinaid lisandus sinna iga päevaga: veepump ja generaator, sisse- ja väljalase, kõikvõimalikud voolikud jne.
Kui küljes olid ka karburaator, õhupuhasti ja radiaator ning poest koju toodud uus aku, võiski üle kuu aega seisnud mootori taas käima panna. Paraku meenutas selle hääl aga küll rohkem traktori kui auto oma, sest enamus heitgaase välus mitte summutist, vaid sisse- ja väljalaske vahelt. Ning ka summuti ja väljalaske vahelt tuli üht-teist.
Niisiis polnud vanad tihendid talunud vahepealset lahtikiskumist. Ilmselt tuli uued tihendid meisterdada ja nii me metallasbesti otsinguid alustasime. Paraku ei leidnud me seda ei enda ega ka naabrite garaažist ja nii viis tee meid poodi. Asbesti polnud sealgi, küll aga lademetes mingit pastat, mis just taoliste lekkimiste peatamiseks mõeldud. Asbest pidigi „eilne päev olema” ning nii saigi pisike tuub käes koju tagasi kõnnitud. Karburaator maha, sisselase maha, väljalase maha, kõikjale pastat ning uuesti kokku tagasi. Ja tõsi, mootori hääl oligi selline, nagu oleks see just eile konveierilt tulnud...
Soovitaks imepastat teistelegi, kui ma selle nime teaks. Nimelt lendas see paari nädala pärast suure kaarega prügikasti ja seda pärast autoga tehtud esimest lühikest ringsõitu. Koju jõudes tegi auto veelgi hullemat häält kui enne ning pastast oli saanud rohekas-hallikas tuhk. Ei jäänud muud üle kui taas korrata operatsiooni karburaator maha, sisselase maha, väljalase maha ning seejärel kõik uuesti kokku tagasi. Ainult selle vahega, et nüüd asendasid imepastat metallasbestist äsja väljalõigatud tihendid. Siinkohal suur tänu kaasfoorumlasele „korvimees”, kellelt sain teda koha, kust taolist materjali leida. Et infot teistegagi jagada, siis siinkohal ka vastava firma kontaktandmed: OÜ Alecon, Vana-Narva mnt 26, tel 6379414. Muuseas saab sealt ka muid Venemaalt toodud materjale ja tööriistu ning suhteliselt odava hinnaga.
Inimene õpib, kuni elab. Ning seetõttu sai eespool kirjeldatud ja juba une pealt teostatav lahti-kokkukäimismäng veelkord ette võetud. Nimelt ei viitsinud me sisse- ja väljalaske vahel käivasse tihendisse ava lõigata, kuigi vanal tihendil oli see seal olnud. Miks ei võiks kõik neli väljalaskeava kohe otse summutisse suunduda? Miks peavad neist kaks keskmist vahepeal mingisse kambrisse avanema, et heitegaasid saaksid end sisselaske juurest tihendi vahelt välja pressida? Tarku raamatuid lugedes selgus, et kõike seda ei tehtud mitte asbesti kokkuhoiu huvides, vaid selleks et sisselaskes kütusesegu soojendada. Ning nii tuli taas mutrivõtmed kätte võtta. Õnneks tuli väljalaske ja summuti vahele veel ka üks lisatihend panna ning seetõttu läks kogu operatsioon ka teises mõttes asja ette.
