Nonii.
Tervitus kõikidele, kes taas selle projekti kohta viitsivad lugeda.
Kolm kuud tõsist tegelemist auto kallal on möödas ning kere on maalri juurde ära viidud. Kõige raskem osa taastamise juures - plekitööd - on valmis.
Plekitööde puhul sa võid kasvõi iga päev töötada tunde ja tunde, aga ikka on selline tunne, et sa ei jõua mitte kusagile. Iga roostes tüki alt, mis sa küljest lõikad, tuleb välja kaks veel rohkem roostes olevat osa, ning ka need tuleb välja lõigata....
Sõbrad, kes aeg - ajalt läbi astuvad, et suuda ära imestada, kuidas sa küll suudad mitu kuud keevitada üht lihtsat ja väikest autot.
Alles siis, kui kere on juba korralikult värvitud ja hakkad peale tõstma mootoreid - sildu - vaipasid, tundub, et tööjärjega on võimalik ka
edasi jõuda, ning see kõik transformeerub suht kiiresti ilusaks ja uueks autoks...
Kuna keretööde tegemist on eesti vanatehnika foorumites kajastatud juba nii palju, et kõigil on suht kõrini, siis ma oma saani kere lõikamise/keevitamise/mahasilumise/jne pilte/teksti siinkohal ei hakkagi välja tooma.
Näitan vaid huvitavamaid kohti muude tööde juures...
Vanaauto lõhn seest meenutab küllaltki selgelt kaltsuka lõhna ning kui kusagilt tuleb raipehaisu, siis on suur tõenäosus, et kuskile on nende aastate jooksul on mõni ära surnud:
Pärast pidurivedeliku paagi poolekslõikamist avanes just selline vaatepilt. Huvitav oli veel asja juures see fakt, et ainuke avaus, kust nad sisse said ronida, oli võrdkülgne kolmnurk küljepikkusega 8mm; seega tundus, et hiired olid sinna roninud siis, kui veel väiksed olid ning keegi oli neid ülevalt toitnud, kuni nad veidi suuremaks kasvasid.
Või, siis sõid üksteist, mis on vähem tõenäoline, sest siis oleks pidanud ainult üks, kõige tugevam, viimasena alles jääma....
Mingi aeg tuli ka taas kõik poldid/mutrid jms rauast osad galvaanikasse saatma. Seekord kasutasin asjade süstematiseerimisel pildistamise meetodit:
...et pärast galvaanikat kõik asjad uuesti tuvastada...
Täitsa töötas selline süsteem.
Sama moodi jäädvustasin digitaalselt ka erinevad pisimehhanismid:
...et hiljem oskaks nad taas kokku panna. Siin tegemist peapumbaga, millele piisas vaid uutest mansettidest ning pumba korpuse galvaniseerimisest.
Vahepeal jõudsin tegeleda ka istmetega:
...mis said enne uue nahkkatete paigaldust liivapritsist läbi lastud ning uue krundi ning värvikihi.
Sellist asja juhtub vast igal mehaanikul:
Traathari läks korraks käest ning sisenes tunkevarrukast ja enne kinnikiilumist riivas korraks ka "software`t"...
Traathari oli ka ainuke, millega töötades õnnestus vana värv lõplikult maha saada, kuna uksi / luuke ju liivapritsi ei kannatanud viia:
Siinkohal tegin katseid kõivõimalike värvieemalditega:
Sayerlack, mida Benefit müüb, haises kõige vähem, aga töötas küll.
Wenfex, mis on saadaval ehituspoodides, oli kõige odavam. Töötas samamoodi.
Siis veel mingi, mille nime ei mäleta, aga mäletan, et seda müüb Ehituse ABC ning mis maksis kõige rohkem, aga tegelikult oli kõige viletsam.
Üks, aga, mis neid kõiki iseloomustab, on see, et 50a vana nitrovärviga nad hakkama ei saa ning ikkagi tuleb kasutada vana head rällakat koos traatharjaga. Värvieemalditega saab maha vaid selle värvi/pahtlikihi, mis on peale kantud hilisemate taastamistööde käigus.
Terve auto taastamise käigus ei saa alahinnata ka ajakulu, mis kulub kõikvõimalike lisavidinatega tegelemisele:
Vahepeal sattusin nad üle lugema ja selgus, et liivapritsida/kruntida/värvida tuleb peale suurte paneelide veel 52 sellist esmapilgul mõttetut asja. Pildil on nad ósa neist just selga saanud oma esimese happekrundi kihi.
Pehmemast metallist asjade peal katsetasin oma isiklikku liivapritsi:
Seekord oli liiva asemel kasutusel klaaskuul. (saadaval Tartu Esprestost kilohinnaga umbes 40.- EEK/kilo.) Alumiiniumile, aga nagu me kõik hästi teame ja pildilt näeme, see asi häste meeldib...
Plekitöö kõige viimane etapp, uste älumiste äärte vahetus, kus keevitust väga ei kasutata ning serv tuleb keerata kahekorra, niiet ilus ka jääks, ei ole minu kõige tugevam külg. Kuidagimoodi sai see asi küll tehtud:
...ning ise ma rahule ei jäänud.
Aga eks inimene õpib. Pealegi, kusagilt koolituselt tuleb meelde väide, et käeline tegevus pidavat ka aju tööle panema. Hakkas ju inimkondki siis rohkem arenema, kui esimesed sammud käsitöönduse vallas astutud said....
Amortidega sai pisut nalja tehtud, mille käigus hoidsin kokku ~4000.- eeku.
Kuna KONI klepsusid oli käepärast üks, Monroe`d ka üks ja Sparcot kaks, siis tulemuseks sai ka vastav arv amorte.
Ega muidu ju pulli ei saa, kui ise ei tee. Pealegi, olid kroompinnad kõik hästi säilinud, õlid püsisid sees ning säilinud oli ka nende põhifunktsioon liikumisi aeglustada, siis otsustasin amordid nö. "üle lasta" ning nad taaskasutusele võtta.(väga populaarne tegevus viimasel ajal, eksole).
Vahetatud said vaid puksid.
Järgmisel pildil on näha, et auto on seest värvitud juba õiget tooni värviga, ning käib uste reguleerimine.
Kogu alusraam ning põhi on värvitud tunduvalt löögikindlama musta poluretaanvärviga.