K: Kes oli K. M. Ots?
#1

Sattusin täna lugema artiklit NSV Liidu esimesest limusiinist "Leningrad-1" (L-1), mille kuus ainukest eksemplari valmisid Leningradi tehases "Krasnõi Putilovets" 1933. aastal.
Ning üllatus-üllatus, "Krasnõi Putilovetsi" direktor oli tol ajal keegi K. M. Ots. Ühes teises artiklis nimetati sama meest veel endiseks tööliseks-bolševikuks ning rohkem vihjeid ma tema kohta esmasel otsimisel ei leidnudki.

Teab keegi mehest midagi pikemat pajatada, nime järgi tundub ta ju eestlane olevat?
Vasta
#2

Kuskilt nagu meenub nimetet kodaniku kurb saatus 1936.-38.a. Suure Puhastuse ajal? Hetkel ei suuda meenutada algallikat ega seega ka anda viiteid ega viitevihjeid...

Taustateabeks niipalju, et 1920-30ndatel aastatel elas Peterburis (resp. Petrogradis/Leningradis) endiselt kümneid tuhandeid eestlasi.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Vasta
#3

Kas nimetatud artikli juures autost mingit pildimaterjali polnud? Kiire otsing internetis ei andnud infot ei auto, tehase ega ka K.M. Otsa kohta.
Vasta
#4

Muide, limusiin L-1 kohta ilmus 12.10.05 Autolehes pikem kirjutis pealkirjaga "Luksussedaan võimuvõitluse keerises." Usun, et sedasama juttu kaasfoorumlane eno lugema juhtuski. Artikliga käis kaasas foto kuuest esimest L-1st Leningradis tehaseõuel aastal 1933.

Nõukogude esimese luksussedaani patroon polnud keegi muu Leningradi kuulus parteijuht Sergei Kirov isiklikult. On spekuleeritud, et osa L-1 loomisega seonduvast furoorist hakkas käima Stalini närvide pihta ja sealt sai alguse üks hilisema palgamõrva põhjuseid.
Vasta
#5

Kas keegi teab, kui mitu L-1 on Venemaa avarustes säilinud? Või vähemalt osigi?

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Vasta
#6

Algselt kinnitati plaan 1933. aastaks 60 auto tootmiseks, 1934. aastaks aga juba 2000le L-1le. Nii jõutigi Leningradi Krasnõi Putilovetsis 1933. aasta jooksul jõuti kokku panna kõigest 6 Buick 90l põhinevat L-1te, seejärel saabus käsk Moskvast (ilmselt Stalini korraldusel) see tegevus lõpetada. Keelustamise põhjuseks toodi tööga toimetulematus, kuid tegelikult tahtis Stalin luksusautode tootmist enesele lähemale tõmmata.

Vaevalt, et nii kauge aja tagant ühtegi isendit mingilgi kujul säilinud oleks.Sad
Vasta
#7

Ühes tsehhi autoajakirjas olnud pildist digikaga tehtud pilt:

http://www.hot.ee/dzeiaar/L1pilt.jpg
Vasta
#8

Et juba pikemaks arutlemiseks läks, siis lisan ka mõne fakti, mida L-1-st teada olen saanud.

Otsus Venemaal esindusautosid tootma hakata võeti vastu 1932. aastal. Ilmselt oli selleks ajaks juba piisav arv aparatšikuid tekkinud, kel ei sobinud enam "Emkadega" ringi kihutada. Ülesanne limusiinide ehitamiseks tehti Leningradis asuvale Kranõi Putilovitši tehasele ning autoks, mida maha kopeerida, valiti 1932. aasta Buick 32-90. Just too valik saigi saatuslikuks: ajal, mil Venemaal ei suudetud korralikku membraaniga bensiinipumpagi toota, hakati ehitama autot, mil muu hulgas olid kabiinist reguleeritavad amortisaatorid, kaheosalised automaatselt õhuvoolu reguleerivad karburaatorid jne.

Esimesed autod pidid valmima 1933. aasta maiparaadiks, kusjuures kõik detailid otsustati toota NSV Liidu tehastes. Kunagises kirjanduses teatatakse, et tähtajaks valmiski 6 autot (kuigi ette oli nähtud teha neid kümme), mis saadeti rõõmuhõisetega tehase väravast välja maiparaadile.

Siin aga jutt katkeb ning järgnevalt teatatakse, et samad autod võtsid sama aasta 19. mail ette katsesõidu Leningrad - Moskva -Leningrad, kusjuures Moskvas imetles uusi autosid sm Oržonikidze isiklikult. Et tähtsam oli aga traktorite tootmine, otsustati Krasnõi Putilovetsis limusiinide tootmine lõpetada.

Alles hiljaaegu sattus minu kätte aga üks viimastel aastatel kirjutatud artikkel, mis tolleaegseid juhtumisi teise nurga alt valgustab. Nimelt saadeti tõesti kuus autot Leningradist Moskva poole teele, kuid paraku ei jõudnud ükski neist sihtpunkti. Nii "pikka" teekonda nagu Leningradist Moskvasse ei pidanud neist ükski vastu! Ilmselt prooviti siis 19. mail uuesti... See seletab ka seda, miks Ordžonikidze ei saanud autodega tutvuda juba 1. mail. Ning olgu tolleaegse poliitikaga, kuidas on, kuid kahtlustan, et selle eksperimendi käigus sai venelastele siiski selgeks, et nad taolist autot veel toota ei suuda. Läks ju ZIS-101 valmimiseni veel 3 aastat aega.

Lõpetuseks ka üks vähestest fotodest L-1-st.

   
Vasta
#9

valdo Kirjutas:Kuskilt nagu meenub nimetet kodaniku kurb saatus 1936.-38.a. Suure Puhastuse ajal? Hetkel ei suuda meenutada algallikat ega seega ka anda viiteid ega viitevihjeid...

yandex.ru otsingu "красный путиловец отс" tulemused:

http://www.sakharov-center.ru/asfcd/auth...?Key=18276&page=145
(директором завода был тогда Карл Мартович Отс, а главным инженером Тер-Асатуров, вскоре арестованные и погибшие в заключении ).

http://rodstvo.ru/O/ot.htm
ОТС КАРЛ МАРТОВИЧ 1892, Вазская область Везембергского уезда Эстляндии.
В 1930-1936 директор завода "Красный путиловец".
В 1936 переведен директором на Ижорский завод.

Веземберг võiks olla Wesenberg ehk Rakvere, aga Вазская область ?
Vasta
#10

Väike vahemärkus eno jutule: esimesed Emkad veeresid liinilt maha alles 1936. aastal, 30ndate aastate alguseks oli nõukogude sõiduautotööstuse suurimaks saavutuseks väikeauto Nami, mis ametnike seisusele kindlasti ei vastanud.

Kõrgemate aparaaditöötajate jaoks osteti ühe-kahekaupa kalleid limusiiine välismaalt, mis majanduslikult just eriti otstarbekas tegevus polnud... seda tühimikku pidigi L-1 asendama hakkama.
Vasta
#11

Tänud Mister X-le paranduse eest. Tõsi ta on, Emkadest polnud tol ajal veel juttugi, 1933. aastal veeresid liinilt alla alles esimesed GAZ-A-d (1930-1932 oli neid koostatud USA-st ostetud osadest).
Seega oli L-1 ikka tõeliselt hullumeelne projekt.
Vasta
#12

TeeTL Kirjutas:http://rodstvo.ru/O/ot.htm
ОТС КАРЛ МАРТОВИЧ 1892, Вазская область Везембергского уезда Эстляндии.
В 1930-1936 директор завода "Красный путиловец".
В 1936 переведен директором на Ижорский завод.

Веземберг võiks olla Wesenberg ehk Rakvere, aga Вазская область ?

Uhh. Paned mu raske otsingu ette, teades venelaste tava siinseid nimesid käänata-väänata ikka VÄGA palju. Õnneks tean ma mõisatega tegelejana une pealt siinseid saksakeelseid nimekujusid.

Esiteks küll vaid oletused, kuna pole aega algallikatele kallale minna:

1. Kui tõesti mõeldi Virumaad (ujezd siinses mõttes), siis on Virumaalt mõistlik otsida saksakeelset kohanime vas... või vac... või vaš... (teades, et tollased vene nimed olid saksakeelsete transkriptsioonid). Kihelkonnanimega kindlasti tegu ei ole, pakun, et tegu on mõisanimega (mis kattusid tollal enamikus mõisavaldade nimedega).

Sobivaid väga palju ei olegi: Vasta (saksa k. Waschel) Viru-Nigula kihelkonnas ja teatud reservatsioonidega ka Vao (saksa k. Wack) Väike-Maarja kihelkonnas.

2. Vene kohtusüsteemi mõttes võidi vahel ehk ujezd'i all mõelda ja Järva-Viru ringkonnakohtu piirkonda, st võibolla võiks otsingut laiendada ka Järvamaale. Siis võiks veel vaatluse alla ehk hädapärast tulla Väätsa (saksa k. Waetz), ei enamat.

Kui mul aega saab olema, võin nende mõisate (mõisavaldade) osas kunagi saagast kirikuraamatutest vaadata.

Kui muidugi on kohanimesid rohkem moonutatud kui ma arvan (nt ka PAS -> VAZ  moonutus on võimalik), siis ma arvatavasti ei leia midagi.

Seda vast on liigne öelda, et see "vazskaja" ei saa tähendada oblastit, vaid kindlasti maakonnast (ujezd'ist) väiksemat asja, siinset konteksti arvestades ülitõnäosuslikumalt mõisa(valda).

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Vasta
#13

Tänud Valdole vähemalt osalise selguse loomise eest - oled kõvasti vaeva näinud. On hämmastav, kuidas õpetatud mehed suudavad luua ka minimaalsete andmete põhjalt täiesti arvestatava teooria.

Kui see salapärane Ots üldse eestlane oli (nimi annab selleks igatahes võimaluse), on vähemalt üks kindel: et eestlased on olnud tegijad igal elualal, ka nõukogude autotööstuses. Juba fakt, et kuulus Lipgart omas baltisaksa juuri, oli täiesti üllatav.Smile
Vasta
#14

Kuna L-1 prototüübiks oli 1932. aasta Buick 90, siis lisan siia huvi pärast ka Bucki foto, et võrrelda kui palju erines venelaste koopia ameeriklaste originaalist. Nagu näha, ega erilist vahet polegi - tegelikult tellitigi USAst terve Buick, mis seejärel Nõukogude Liidus osadeks lahti võeti, et asuda nende kopeerimise juurde.

Pisut tehnilist infot L-1 kohta:

Mootor: R-8, 5650 kuupsentimeetrit
Võimsus: 105 hj
Käigukast: 3käiguline manuaal
Pikkus: 5060 mm
Laius: 1810 mm
Kõrgus: 1820 mm
Tühimass: 2300 kg
Kiirus: 115 km/h
Kütusekulu: 25 l/100 km


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Vasta
#15

Bogomolovi galeriis leiduval pildil on kõik 6 autot reas:
http://www.autogallery.org.ru/k/l/57l1.jpg

Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.
Vasta
#16

Eriti huvitav detail, nagu pildilt näha võib, on nende autode puhul kilprattad, mis lähevad lahku tollal valitsenud kodarrataste moest - vastne tööliste riik ei lubanud edvistamist isegi kõrgemale klassile.
Vasta
#17

Siin http://www.eha.ee/saaga/fondid.php?path=...01/0000234&curr=24
Väike-Maarja koguduse alla on sündinud 06.01.1892 keegi Mardi poeg Karla Adolph Ots

See peaks vist õige isik olema. Leidsin Googlest veel sellise teksti
Link
Tsitaat:SIMUNA PIIRKONNA AJALUGU
Kurtna küla oli sünnikohaks ühele väljapaistvale Nõukogude majandustegelsele. Siin sündis 1892. aastal vaesuvas talupojaperekonnas Karl Ots. 11- aastaselt alustas ta tööd võõraste juures.

Vrasti kolis perekond Narva, sealt Tallinna, kus Karl Ots asus raudteekoolis õppima. 1908-1914 töötas ta raudteetehases treialina, vedurijuhi abina, sõjasadamas remonditöölisena. 1914. aastal kutsuti ta armeesse. Oma eluloos kirjutas ta : “Alates Veebruarirevolutsioonist võtsin aktiivselt osa revolutsioonilisest liikumisest. Olin algul roodu-, hiljem pataljonikomitee liige. Alates juunikuust liitusin tihedalt bolsevikega ning sain peagi roodu bolsevistlikult meelestatud osa juhiks. Septembrikuus paigutati meie rood ümber Pihkva oblasstisse Novosokolniki jaama. Seal valiti mind kohe kohalikku Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukokku. Partei nimel võtsin Novosokolnikis osa revolutsioonilise riigipöörde läbiviimisest. Novembri alguses sain Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ning Revolutsioonilise Komitee esimeheks, millisele kohale jäin 1919. aastani.” Aastail 1919-1922 oli K. Ots Pihkva kubermangu TSN Täitevkomitee esimees. Aastail1922-1924 töötas ta Venemaa Kommunistliku (bolsevike) Partei keskkomitee Loodebüroo volinikuna Volhovi hüdroelektrijaama ehitusel, kus tutvus S. M. Kiroviga, kelle lähedasse sõpruskonda kuulus elu lõpuni. 1930. aastal usaldati K. Otsale Leningradi ühe suurema tehase “Krasnõi Putilovets” juhtimine. Tema soovitajaks sellele ametikohale oli S. M. Kirov. Kuue aasta jooksul saavutas tehas märkimisväärseid tulemusi. Oma mälestustes kirjutas K. Ots: “Tehases tormitses ajastu kiire elurütm. Tööliste ülekeev energia otsis pingutult teid suure traktoriteprogrammi täitmiseks. Seda isegi ajal, kui suur osa seadmeid oli veel paigaldamata. Olukord oli raske ja keeruline. Tootmis edasi viia oli ainult võimalik tänu sellele püsivale tähelepanule, mida osutas tehasele seltsimees Kirov. Ta abistas meid nii suurtes kui väikestes ettevõtmistes. K. Otsa juhtimise ajal toimusid tehases suured muutused: hakati valmistama 750-tonnise kandejõuga raudteekraanasid, kullakaevandustele saadeti esimesed kullaliiva uhtmise masinad, valmis esimene partii kodumaisi sõiduautosid L-1. Ühes ettekandes NSV Liidu Rahvamajanduse Kõrgema Nõukogu esimehele kirjutas K. Ots: “3600 traktorit “Putilovski Fordson” on kokku monteeritud enne tähtaega. See on meie järjekordne panus sotsialismi võiduks.” Kõrgelt tunnustab K. Otsa tööd G. Ordzonikidze käskkiri: “Rõhutan Kirovi tehase direktori sm. K. Otsa erakordseid teeneid, kelle kuueaastase juhtimisperioodi jooksul on tehas teinud silmapaistvaid edusamme. On organiseeritud spetsiaalsete terasmarkide tootmine; valmistatud kompressoreid, trubiine, künni traktoreid, seadmeid raudteele, Moskva metroole, Moskva- Volga kanalile ja muudele objektidele. Teen ettepaneku asetada Kirovi tehasesse K. Otsa kui selle eesrindliku organisaatori memoriaaltahvel.”

1936. aastal suunas partei K. Otsa Tseljabinskisse uue suure masinaehitusettevõtte ehitusele. Järgmise aasta 27. juunil K. Ots suri Tseljabinskis.

K.Ots oli valitud Venemaa Kommunistliku (bolsevike) Partei IX ja X kongressi ning III, VIII ja IX ülevenemaalise nõukogude kongressi delegaadiks. Aastail 1920-1921 oli ta ülevenemaalise kesktäitevkomitee liige. 1932. aastal autasustati teda Lenini ordeniga.
Vasta
#18

Stemugram Kirjutas:Siin http://www.eha.ee/saaga/fondid.php?path=...01/0000234&curr=24
Väike-Maarja koguduse alla on sündinud 06.01.1892 keegi Mardi poeg Karla Adolph Ots

See peaks vist õige isik olema.

Vaatasin Saagast.

Sa jõudsid minust ette - 99,999% on sama isik. Ehk siis tegelikult minu kohanimede teooria (Vasta, Vao või Väätsa) toimis Smile

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Vasta
#19

Saladus on lahendatud.Smile Aga üks asi, mis sellest mahukast informatsioonist kummitama jäi, oli Otsa salapärane surm. Näib, et "puhastuste" ohvriks ta ei langenud - alles uuele ehitusele suunatud tehasejuht suri siiski võrdlemisi ootamatult 1937. aastal. Kui tegemist oli ikkagi "loomuliku" surmaga, pidi Ots juba varem haige olema. Mis oli surmapõhjuseks? Ent - mõni asi peab ajaloo saladuseks ka jääma.

Olgu tema poliitiline saatus milline tahes, oli K. A. Ots nähtavasti edasipüüdlik ja andekas mees.
Vasta
#20

Nuuh..omaaegsetes tekstides oli selliseid ootamatuid surmi 1937.aastal veel. Nii lihtsalt libiseti delikaatselt üle faktist, et NKVD oma musta tööd tegi. See Simuna piirkonna ajaloo tekst kõlab täpselt nii nagu tollel ajal kombeks oli.

Aga haiguse põhjus: pakun, et lihtne "tinamürgitus"...

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne