Et juba pikemaks arutlemiseks läks, siis lisan ka mõne fakti, mida L-1-st teada olen saanud.
Otsus Venemaal esindusautosid tootma hakata võeti vastu 1932. aastal. Ilmselt oli selleks ajaks juba piisav arv aparatšikuid tekkinud, kel ei sobinud enam "Emkadega" ringi kihutada. Ülesanne limusiinide ehitamiseks tehti Leningradis asuvale Kranõi Putilovitši tehasele ning autoks, mida maha kopeerida, valiti 1932. aasta Buick 32-90. Just too valik saigi saatuslikuks: ajal, mil Venemaal ei suudetud korralikku membraaniga bensiinipumpagi toota, hakati ehitama autot, mil muu hulgas olid kabiinist reguleeritavad amortisaatorid, kaheosalised automaatselt õhuvoolu reguleerivad karburaatorid jne.
Esimesed autod pidid valmima 1933. aasta maiparaadiks, kusjuures kõik detailid otsustati toota NSV Liidu tehastes. Kunagises kirjanduses teatatakse, et tähtajaks valmiski 6 autot (kuigi ette oli nähtud teha neid kümme), mis saadeti rõõmuhõisetega tehase väravast välja maiparaadile.
Siin aga jutt katkeb ning järgnevalt teatatakse, et samad autod võtsid sama aasta 19. mail ette katsesõidu Leningrad - Moskva -Leningrad, kusjuures Moskvas imetles uusi autosid sm Oržonikidze isiklikult. Et tähtsam oli aga traktorite tootmine, otsustati Krasnõi Putilovetsis limusiinide tootmine lõpetada.
Alles hiljaaegu sattus minu kätte aga üks viimastel aastatel kirjutatud artikkel, mis tolleaegseid juhtumisi teise nurga alt valgustab. Nimelt saadeti tõesti kuus autot Leningradist Moskva poole teele, kuid paraku ei jõudnud ükski neist sihtpunkti. Nii "pikka" teekonda nagu Leningradist Moskvasse ei pidanud neist ükski vastu! Ilmselt prooviti siis 19. mail uuesti... See seletab ka seda, miks Ordžonikidze ei saanud autodega tutvuda juba 1. mail. Ning olgu tolleaegse poliitikaga, kuidas on, kuid kahtlustan, et selle eksperimendi käigus sai venelastele siiski selgeks, et nad taolist autot veel toota ei suuda. Läks ju ZIS-101 valmimiseni veel 3 aastat aega.
Lõpetuseks ka üks vähestest fotodest L-1-st.
