24-02-2007, 11:16 AM
Mäletan, et väikese poisina meeldis mulle kuulata nüüdseks juba kahjuks surnud vanaonu meenutusi vene tehnikast, kes oli kutselise autojuhi ametit pidanud üle 40 aasta. Mõned korrad õnnestus mul MAZi kabiinis sõitagi (1988-1994) ja temalt esimesed VAZ 2106e juhtimiskogemused õppida. Kui päris aus olla, siis ilmselt sealt saigi alguse minu armastus vene-nõukogude päritolu tehnika vastu.
Siia võiks aga kirjutada lugusid, mis seonduvad vene tehnikaga. Neid on aeg-ajalt päris huvitav lugeda! Eriti köitvad on minu kogemuse järgi just kutseliste autojuhtide memuaarid, neid võiks rohkem leiduda. Teen ka ise otsa lahti ja lisan siia paar meeldejäänud pajatust.
40ndate aastate lõpul, nii 1947-48, hakkasid Eesti NSV territooriumile saabuma esimesed uued nõukogude päritolu veokid, teiste seas ka Maz 200-d, uhke sõnni kujutis ninal. Nagu nõukogude tehnika puhul sageli, ei hiilanud need just erilise kvaliteediga - kabiini isolatsioon olnud niivõrd vilets, et kogu maanteetolm ja diisliving tunginud sohvri juurde salongi. Vanaonu meenutuste järgi paistsid esimeste MAZide juhid silma "tahmaste" nägude ning riiete poolest. Kui palju selles jutus ka tõetera on, ei oska kommenteerida.
70ndate teisel poolel oli nõukogude veoautoehituses uudiseks Kaama autotehas ja selle tooted, KAMAZid. Vanaonul ei õnnestunud kunagi sõita päris originaalse KAMAZIga, see-eest keeras ta ZIL-tüüpi sadulauto rooli, millel aiste vahel KAMAZi diisel. KAMAZi eripäraks oli tollal elektriseadmestiku keerukus, kus iga tööprotsess dubleeriti kümnekonna armatuurlaual paikneva signaallambiga. Vanaonu sai enesele isendi, mille elektrisüsteemis pesitses viga - juba esimese sõidu ajal hakanud kõik punased ohutulukused ilma põhjuseta vilkuma ning edasisõit muutnud suisa võimatuks. Ei aidanud siis muu, kui terve armatuurlaua korpus lahti tõmmata ja vigased lambijuhtmed katki rebida. Selline lugu siis.
Siia võiks aga kirjutada lugusid, mis seonduvad vene tehnikaga. Neid on aeg-ajalt päris huvitav lugeda! Eriti köitvad on minu kogemuse järgi just kutseliste autojuhtide memuaarid, neid võiks rohkem leiduda. Teen ka ise otsa lahti ja lisan siia paar meeldejäänud pajatust.
40ndate aastate lõpul, nii 1947-48, hakkasid Eesti NSV territooriumile saabuma esimesed uued nõukogude päritolu veokid, teiste seas ka Maz 200-d, uhke sõnni kujutis ninal. Nagu nõukogude tehnika puhul sageli, ei hiilanud need just erilise kvaliteediga - kabiini isolatsioon olnud niivõrd vilets, et kogu maanteetolm ja diisliving tunginud sohvri juurde salongi. Vanaonu meenutuste järgi paistsid esimeste MAZide juhid silma "tahmaste" nägude ning riiete poolest. Kui palju selles jutus ka tõetera on, ei oska kommenteerida.
70ndate teisel poolel oli nõukogude veoautoehituses uudiseks Kaama autotehas ja selle tooted, KAMAZid. Vanaonul ei õnnestunud kunagi sõita päris originaalse KAMAZIga, see-eest keeras ta ZIL-tüüpi sadulauto rooli, millel aiste vahel KAMAZi diisel. KAMAZi eripäraks oli tollal elektriseadmestiku keerukus, kus iga tööprotsess dubleeriti kümnekonna armatuurlaual paikneva signaallambiga. Vanaonu sai enesele isendi, mille elektrisüsteemis pesitses viga - juba esimese sõidu ajal hakanud kõik punased ohutulukused ilma põhjuseta vilkuma ning edasisõit muutnud suisa võimatuks. Ei aidanud siis muu, kui terve armatuurlaua korpus lahti tõmmata ja vigased lambijuhtmed katki rebida. Selline lugu siis.