Elamusterohke nädalalõpp.
Kes võinuks ette arvata, et ühe nädala teine pool nii positiivselt omapäraseks kujuneb? Kõigepealt saime pakkumise ühelt Tallinna firmalt, ühele meid huvitavatest masinatest. Läbisõit väike, masin korralik, hinda pole, kuna firma soovib end jäädvustada. Mis masinaga tegu, selgub loodetavasti lähiajal.
Järgmine hea uudis tuli OÜ V.H.B. Varuosadelt, kes teatas, et neil õnnestus leida meie „Janu Jukule“ pidurimansett. Arvan, et mehed tõid selle 35 aastat vana masina detaili maa alt välja (vist siiski Saksa maa alt!) Soovitan soojalt kõigile seda firmat. Ja kui letis veel sellised mehed nagu Lauri ja Neeme, siis leiavad kõik probleemid lahenduse.
Kaasfoorumlane Style küsis kord, et milline sumbuti osa meie VW Transporteril puudub? Paar PT vahetust Ivar73-ga ja õige pea tuli teade vajaliku detaili olemasolust, mille Style neljapäeval hea tahte avaldusena üle andis, lisaks veel ka remondikomplekt.
Helistas tuttav ja küsis, kas oleksin nõus varjupaigas ameeriklastele inglise keeles ekskursiooni läbi viima. Kahjuks jäi minu poolt asi tegemata, sest olen veidi ainult saksat koolipõlves õppinud ... Ega ekskursioon seepärast tegemata jäänud. Pool tundi hiljem tuli kõne Moskvast, kus paluti ekskursiooni aprillikuuks nende 50-le vanatehnikahuvilisele. Ja laupäeval külastas varjupaika grupp Soome motohuvilisi, kus üks majanumbrite fänn niikaua kauples varjupaiga perenaist, kuni see ühe kaasfoorumlase Kelm`i käest saadud glasuuritud majanumbri ära andis. (Usun, et Sa, Indrek, väga ei pahanda, sest nr 17 oli kaks tükki ja küll me suvel Sinuga teame, mida honorariga ette võtta!) Nii, et sel aastal algab rahvusvaheline rünnak varjupaigale juba üsna varakult.
Järgmisest elamusest sai pajatatud aadressil:
http://forum.automoto.ee/showthread.php?...51&page=26 Aga samal ajal kui üks seltskond tüüris järjekordset eksponaati varjupaiga poole, ootasid Sillu ja sm Poljakov meid varjupaigas. Sillul kaasas kingituseks Heino Prosti raamat „Masinatele elatud aastad“ koos autori autogrammiga ja mitukümmend paberpilti meie eksponaatidest muuseumipapa albumisse. Muide, mingi aeg tagasi täitis minu samalaadse palve kaasfoorumlane TAR.
Kui Lokuta meeskond natuke enne laupäeva südaööd meilt kodupoole startis, siis hommikul enne kümmet oli osa neist juba tagasi. Seekord Eno läbisõidul koos kaaskonna ja oma 84 aasta vanuse vanaemaga. Hästi tragi vanaema öelnud kommentaariks: „...see ju meie aja paradiis!“
Tunnikese hiljem saabus kaasfoorumlane Sidorov sõbraga, kaasas hulk kingitusi, mille hulgas mootor ja esituli Pannoniale, „härg“ Maz-200 mootorikattele jm. Üllatuskingitust, „sinist vilkurit“, saavad aga varjupaiga sõbrad edaspidi ise oma käega katsuda ... Pool päeva kadus kui hetk, kui vestluskaaslasteks nii mõnusad mehed!
No näete nüüd, kui elamusterohkeks võivad ja saavad teised inimesed su nädalalõpu teha. Selle kõige eest Teile, head sõbrad, väga suur tänu!
Austusega Tuve, muuseumipapa.