08-09-2007, 20:35 PM
TÄNAVALIIKLEMISE EESKIRJAD EESTI NSV TEEDEL JA TÄNAVAIL.
Nimetet liikluseeskiri on kehtestatud 7. oktoobril 1947 ja välja antud 1948. aastal. Aja vaimule kohaselt algab ka see raamatuke Stalini tsitaadiga ja väljavõttega N. Liidu Konstitutsioonist. Üldeeskirjades rõhutatakse muuhulgas, et asutuste ja ettevõtete juhtidel ja Nõukogude Armee komandöridel pole õigust nõuda oma alluvatelt liikluseeskirjade rikkumist. Liikluspiirangud kehtestatakse ja liiklusmärgid seatakse üles “Miilitsavalitsuse (Riikliku Autoinspektsiooni)” korraldusel. (1953. aastal ilmunud Amatöörautojuhi Käsiraamatus kasutatakse lisaks nimetusele “Riiklik Autoinspektsioon” ka nimetust “Liiklemise Järelvalve Osakond”. Näib, et nimetatud asutus vahetas neil aastatel mitu korda nime.)
Punase fooritule alt oli lubatud pööre paremale, kui see ei sega teisi liiklejaid. Põhjalikult käsitleti militsionääri-reguleerija märguandeid ja need märguanded olid ka üksjagu keerukamad, kui praegusaegsetes eeskirjades. Ma ei tea, kas tollal väljaspool Tallinna üldse mõni foor oli ja palju neid Tallinnaski oli. Sõna “valgusfoor” oli igatahes juba olemas.
Jalakäijad olid elava liiklemise ja kitsaste kõnniteede korral kohustatud liikuma parempoolsel kõnniteel liiklemise suunas, s.t. ühel pool teed kõnniteel ainult ühes suunas ja vastaspoolsel kõnniteel ainult vastassuunas. Ma ei usu, et seda nõuet eriti täideti. Jalakäijatel oli keelatud liikluse reguleerijat küsimustega tülitada. Samuti oli keelatud sõita liiklusvahendi astmelaudadel või muudel välisosadel (see oli noil aastatel väga levinud tegevus).
Kõik liiklusvahendite juhid, välja arvatud jalgratturid ja kärumehed, olid kohustatud juhtimise ajal kaasas kandma juhtimisluba, tehnilise passi arvestustalongi ja sõidulehte (trammi või “autobuse” juhid marsruudilehte). Isikliku autoga sõites sõidulehte muidugi polnud. Tehnilist passi kaasas ei kantud, selle pidi ette näitama igaastasel (bussidel iga poole aasta tagant) tehnilistel ülevaatustel. Tehnilisse passi tuli neli korda aastas sisse kanda läbitud kilomeetrite hulk ja pole kuskil öeldud, et see eraautode kohta ei käi. Tehnilisse passi oli märgitud ka omaniku aadress ja kasvõi naabermajja kolimisel tuli minna Autoinspektsiooni ümberregistreerimisele.
Juhtidel oli keelatud muuhulgas ka tukkuda või magada juhtimise ajal. Trammi- ja bussijuhid ei tohtinud juhtimise ajal ka kõnelda, süüa ja suitsetada.
Kehtestatud olid järgmised kiirusepiirangud:
Linnades ja asulates sõiduautodel ja mootorratastel 40 kmh; trammidel, trolleibustel, autobustel ja “Pikap”-tüüpi sõiduautodel 35 kmh; veoaotodel 30 kmh, järelvankritega autodel 25 kmh; jalgratastel ja raudrehvide või roomikutega jõuvankritel 15 kmh. Huvitav, kuidas seda kõike kontrolliti? Väljend “Pikap-tüüpi sõiduauto” oli 1953. aastaks asendatud “kaubaveoks kohandatud” sõiduautoga. Väljaspool asulaid lubati veoautodel sõita kini 50 ja bussidel kuni 60 kmh. Sõiduautodel piirangut polnud, kuid ainult niikaua, kuni keegi ette ei jäänud. Möödasõit 60 kmh või kiiremini liikuvast sõidukist oli nimelt keelatud. Maanteel pidi möödasõitja enne möödasõidu alustamist andma helisignaali. Muuhulgas oli ka keelatud tagurpidisõit kiiremini, kui 5 kmh. Tänavail oli keelatud tagurpidi sõita korraga rohkem kui 15m.
Üheliigiliste tänavate ristumiskohal toimus risttee ületamine järgmises järjekorras: a) trammid, b) autobused, c) sõiduautod, d) “Pikap”-tüüpi autod, e) mootorrattad, f) veoautod, g) muud mehhaanilised liiklusvahendid, h) hobuliiklusvahendid, i) jalgrattad ja k) käsikärud. No andis seda kõike meeles pidada. Pole siis ime, et 70-ndate algul liiklejatele nii palju parema käe reeglit meelde tuletati. Vahepealsetes ülireguleeritud oludes olid autojuhid selle lihtsa, juba autode-eelsest ajast pärit reegli juba unustanud. Muuseas, kui üheliigiliste teede ristmikule lähenes korraga kaks trammi, oli eesõigus suurema liininumbriga trammil.
Terve peatükk on pühendatud inimeste veole veoauto kastis. See oli tollal busside vähesuse tõttu väga tavaline, reisijate veoks kohandatud veoautosid kasutati tihti liinibusside asemel, isegi kooliekskursioonid toimusid veel kümmekond aastat hiljemgi tihti veoautoga.
Põhjalikult on kirjeldatud liiklusvahendite nõutavat varustust ja tehnilist seisundit. Autodel ja bussidel olid nõutavad numbrimärgid ees ja taga, veoautodel lisaks valge kirjaga veokasti tagaluugil. Numbrimärki veokasti külgedel, nagu seda Venemaal veel aastaid hiljem pruugiti, Eestis ei nõutud. Tagumist numbrimärki nõuti kõigil teistel liiklusvahendeil, ka hobuveokitel ja käsikärudel. Tundub küll kahtlane, et igal hobuvankril ja kärul tõepoolest ka number oli. Kirjas on ka tehnonõuded “trolleibustele”. Üldse on liikluseeskirjas trolli korduvalt nimetatud, kuigi esimese trolli ilmumiseni Tallinna tänavatele jäi veel 18 aastat.
Liikluseeskiri sisaldab muuhulgas ka nõudeid sõidulehele, reisijateveo eeskirju ühistranspordis ja käitumisjuhendit õhuhäire korral. Eeskirjade rikkujaid võis kohapeal karistada rahatrahviga kuni 25 rublani või administratiivkorras trahviga kuini 100 rubla või juhiloa äravõtmisega. Hobuveokite ja käsikärude juhtidel juhiluba polnud, neid võis karistada paranduslikele töödele määramisega kuni 30 päevani.
Kasutusel oli 28 liiklusmärki: 4 hoiatusmärki, 15 keelumärki ja 8 osutavat märki. Võrdluseks: tänapäeval on ainuüksi hoiatusmärke 55. Huvitav, et puudus isegi märk “ristumine peateega” ehk tänapäevases keeles “anna teed”, selle asemel kasutati universaalset hüüumärgiga märki “oht”.
Hoiatusmärgid:
http://www.pildid.ee/albums/userpics/19238/hoiatus.jpg
Keelumärgid:
http://www.pildid.ee/albums/userpics/19238/keelu.jpg
Osutavad märgid:
http://www.pildid.ee/albums/userpics/19238/osutus.jpg
(Kuna skänner keeldus miskipärast koostööst uue arvutiga, olin sunnitud kasutama fotoaparaati, sellest ka piltide kehv kvaliteet)
Liikluseeskirjale on lisatud ka määrus autojuhtide üksikväljaõppe kohta, “Eeskirjad jõuvankrijuhtide katsestamiseks” ehk siis liikluseksamite läbiviimiseks, eeskirjad jõuvankrite registreerimiseks ja tõeline nuhtlus veoautojuhtidele, määrus tühisõitude arakasutamise suurendamise kohta, mis andis kontrollijatele õiguse Tallinnast väljuvatel teedel tühjalt sõitvad veoautod tagasi koorma järele saata.
Ilmselt põhineb see liikluseeskiri sõjaeelsel Eestis kehtinud eeskirjal, ka liiklusmärgid on samad. Ehk oskab keegi teine midagi täpsemat öelda nii sellele eeskirjale eelnevate kui ka järgnevate kohta.
Nimetet liikluseeskiri on kehtestatud 7. oktoobril 1947 ja välja antud 1948. aastal. Aja vaimule kohaselt algab ka see raamatuke Stalini tsitaadiga ja väljavõttega N. Liidu Konstitutsioonist. Üldeeskirjades rõhutatakse muuhulgas, et asutuste ja ettevõtete juhtidel ja Nõukogude Armee komandöridel pole õigust nõuda oma alluvatelt liikluseeskirjade rikkumist. Liikluspiirangud kehtestatakse ja liiklusmärgid seatakse üles “Miilitsavalitsuse (Riikliku Autoinspektsiooni)” korraldusel. (1953. aastal ilmunud Amatöörautojuhi Käsiraamatus kasutatakse lisaks nimetusele “Riiklik Autoinspektsioon” ka nimetust “Liiklemise Järelvalve Osakond”. Näib, et nimetatud asutus vahetas neil aastatel mitu korda nime.)
Punase fooritule alt oli lubatud pööre paremale, kui see ei sega teisi liiklejaid. Põhjalikult käsitleti militsionääri-reguleerija märguandeid ja need märguanded olid ka üksjagu keerukamad, kui praegusaegsetes eeskirjades. Ma ei tea, kas tollal väljaspool Tallinna üldse mõni foor oli ja palju neid Tallinnaski oli. Sõna “valgusfoor” oli igatahes juba olemas.
Jalakäijad olid elava liiklemise ja kitsaste kõnniteede korral kohustatud liikuma parempoolsel kõnniteel liiklemise suunas, s.t. ühel pool teed kõnniteel ainult ühes suunas ja vastaspoolsel kõnniteel ainult vastassuunas. Ma ei usu, et seda nõuet eriti täideti. Jalakäijatel oli keelatud liikluse reguleerijat küsimustega tülitada. Samuti oli keelatud sõita liiklusvahendi astmelaudadel või muudel välisosadel (see oli noil aastatel väga levinud tegevus).
Kõik liiklusvahendite juhid, välja arvatud jalgratturid ja kärumehed, olid kohustatud juhtimise ajal kaasas kandma juhtimisluba, tehnilise passi arvestustalongi ja sõidulehte (trammi või “autobuse” juhid marsruudilehte). Isikliku autoga sõites sõidulehte muidugi polnud. Tehnilist passi kaasas ei kantud, selle pidi ette näitama igaastasel (bussidel iga poole aasta tagant) tehnilistel ülevaatustel. Tehnilisse passi tuli neli korda aastas sisse kanda läbitud kilomeetrite hulk ja pole kuskil öeldud, et see eraautode kohta ei käi. Tehnilisse passi oli märgitud ka omaniku aadress ja kasvõi naabermajja kolimisel tuli minna Autoinspektsiooni ümberregistreerimisele.
Juhtidel oli keelatud muuhulgas ka tukkuda või magada juhtimise ajal. Trammi- ja bussijuhid ei tohtinud juhtimise ajal ka kõnelda, süüa ja suitsetada.
Kehtestatud olid järgmised kiirusepiirangud:
Linnades ja asulates sõiduautodel ja mootorratastel 40 kmh; trammidel, trolleibustel, autobustel ja “Pikap”-tüüpi sõiduautodel 35 kmh; veoaotodel 30 kmh, järelvankritega autodel 25 kmh; jalgratastel ja raudrehvide või roomikutega jõuvankritel 15 kmh. Huvitav, kuidas seda kõike kontrolliti? Väljend “Pikap-tüüpi sõiduauto” oli 1953. aastaks asendatud “kaubaveoks kohandatud” sõiduautoga. Väljaspool asulaid lubati veoautodel sõita kini 50 ja bussidel kuni 60 kmh. Sõiduautodel piirangut polnud, kuid ainult niikaua, kuni keegi ette ei jäänud. Möödasõit 60 kmh või kiiremini liikuvast sõidukist oli nimelt keelatud. Maanteel pidi möödasõitja enne möödasõidu alustamist andma helisignaali. Muuhulgas oli ka keelatud tagurpidisõit kiiremini, kui 5 kmh. Tänavail oli keelatud tagurpidi sõita korraga rohkem kui 15m.
Üheliigiliste tänavate ristumiskohal toimus risttee ületamine järgmises järjekorras: a) trammid, b) autobused, c) sõiduautod, d) “Pikap”-tüüpi autod, e) mootorrattad, f) veoautod, g) muud mehhaanilised liiklusvahendid, h) hobuliiklusvahendid, i) jalgrattad ja k) käsikärud. No andis seda kõike meeles pidada. Pole siis ime, et 70-ndate algul liiklejatele nii palju parema käe reeglit meelde tuletati. Vahepealsetes ülireguleeritud oludes olid autojuhid selle lihtsa, juba autode-eelsest ajast pärit reegli juba unustanud. Muuseas, kui üheliigiliste teede ristmikule lähenes korraga kaks trammi, oli eesõigus suurema liininumbriga trammil.
Terve peatükk on pühendatud inimeste veole veoauto kastis. See oli tollal busside vähesuse tõttu väga tavaline, reisijate veoks kohandatud veoautosid kasutati tihti liinibusside asemel, isegi kooliekskursioonid toimusid veel kümmekond aastat hiljemgi tihti veoautoga.
Põhjalikult on kirjeldatud liiklusvahendite nõutavat varustust ja tehnilist seisundit. Autodel ja bussidel olid nõutavad numbrimärgid ees ja taga, veoautodel lisaks valge kirjaga veokasti tagaluugil. Numbrimärki veokasti külgedel, nagu seda Venemaal veel aastaid hiljem pruugiti, Eestis ei nõutud. Tagumist numbrimärki nõuti kõigil teistel liiklusvahendeil, ka hobuveokitel ja käsikärudel. Tundub küll kahtlane, et igal hobuvankril ja kärul tõepoolest ka number oli. Kirjas on ka tehnonõuded “trolleibustele”. Üldse on liikluseeskirjas trolli korduvalt nimetatud, kuigi esimese trolli ilmumiseni Tallinna tänavatele jäi veel 18 aastat.
Liikluseeskiri sisaldab muuhulgas ka nõudeid sõidulehele, reisijateveo eeskirju ühistranspordis ja käitumisjuhendit õhuhäire korral. Eeskirjade rikkujaid võis kohapeal karistada rahatrahviga kuni 25 rublani või administratiivkorras trahviga kuini 100 rubla või juhiloa äravõtmisega. Hobuveokite ja käsikärude juhtidel juhiluba polnud, neid võis karistada paranduslikele töödele määramisega kuni 30 päevani.
Kasutusel oli 28 liiklusmärki: 4 hoiatusmärki, 15 keelumärki ja 8 osutavat märki. Võrdluseks: tänapäeval on ainuüksi hoiatusmärke 55. Huvitav, et puudus isegi märk “ristumine peateega” ehk tänapäevases keeles “anna teed”, selle asemel kasutati universaalset hüüumärgiga märki “oht”.
Hoiatusmärgid:
http://www.pildid.ee/albums/userpics/19238/hoiatus.jpg
Keelumärgid:
http://www.pildid.ee/albums/userpics/19238/keelu.jpg
Osutavad märgid:
http://www.pildid.ee/albums/userpics/19238/osutus.jpg
(Kuna skänner keeldus miskipärast koostööst uue arvutiga, olin sunnitud kasutama fotoaparaati, sellest ka piltide kehv kvaliteet)
Liikluseeskirjale on lisatud ka määrus autojuhtide üksikväljaõppe kohta, “Eeskirjad jõuvankrijuhtide katsestamiseks” ehk siis liikluseksamite läbiviimiseks, eeskirjad jõuvankrite registreerimiseks ja tõeline nuhtlus veoautojuhtidele, määrus tühisõitude arakasutamise suurendamise kohta, mis andis kontrollijatele õiguse Tallinnast väljuvatel teedel tühjalt sõitvad veoautod tagasi koorma järele saata.
Ilmselt põhineb see liikluseeskiri sõjaeelsel Eestis kehtinud eeskirjal, ka liiklusmärgid on samad. Ehk oskab keegi teine midagi täpsemat öelda nii sellele eeskirjale eelnevate kui ka järgnevate kohta.
Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.
Millest küll selline ristmiku ületamise järjekord - 10 osapoolt. Hullumaja 
![[Pilt: Kaas.jpg]](http://www.pildid.ee/albums/userpics/19238/Kaas.jpg)