(Seda postitust muudeti viimati: 21-08-2010, 21:44 PM ja muutjaks oli vanemuine.)
Palju aega tagasi sai antud väike veksel, et kui hakkan Zimi taastama, siis kajastan seda siin.
Umbes aasta tagasi, külastades foorumeid, tekkis soov muretseda endale vana volga gaz 21. Sobivat autot otsides sai Eestile tiir peale tehtud ja enamus sel ajal pakutavast üle vaadatud. Kas oli see tingitud oma suurtest nõudmistest autole või enda võimete ja võimaluste kainest hindamisest, aga auto jäigi ostmata. Siis soovitas hea tuttav tuua venest zim. Seda võimalust uurides, hakkasin ka Maarjamaalt autot otsima. Ja juhus tuligi appi. Hea õnne peale ühe aegunud müügikuulutusele helistades selgus, et omanikul oli veel üks isend. Tema saatuseks oli küll saada doonoriks. Kuna korralik auto sai maha müüdud jäigi doonor üle. Õnneks paberite ja numbritega. Auto nägi küllalti hale välja, karbid ja pagass olid läbi, eriti hull oli tagumine vasak tiib, kuid suhteliselt komplektne, kuid mootor ja käimakast gaz24 omad. Zim hakkas meeldima ja omanik oli vastutulelik sai masust hoolimata kaubad tehtud ja nov. 2009a auto Sakust koju toodud.
Aga mis mõttes ta ZIM-50 on? Kas tegu on ühe varaseima ZIMiga, st 1950. aastal toodetuga? Esimesed ZIMid valmistati teadupärast oktoobris 1950.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
(19-08-2010, 20:26 PM)valdo Kirjutas: Aga mis mõttes ta ZIM-50 on? Kas tegu on ühe varaseima ZIMiga, st 1950. aastal toodetuga? Esimesed ZIMid valmistati teadupärast oktoobris 1950.
Ainult ARK-i mõttes. Reg. tunnistuses on esmane registreerimine 1.01.1950a. Miks see nii on võib ainult aimata, aga VIN-kood on 9804. Kolmel veljel on markeering 7 1955 ja ühel on 4 1955. Arvata võib, et väljalase on millalgi 1955a.
1.01 pannakse sõltumata aastast passi siis, kui täpset esmaregistreerimise kuupäeva pole võimalik teada saada. Aastaarvu puhul lähtutakse eelmises tehnilises passis olnud numbrist.
Kuldkera, kuhu ARK töötajas sisse vaatavad ja õige väljalaskeaasta kirja panevad, ei ole olemas. Ja endisaegsete sõidukite elu-olu võis sisaldada ka nii mõndagi sünniaja vahetust, vastavalt sellele, millised dokumendid parajasti käepärast olid.
Seega, kui masina tootmisnumber jääb 9XXX piiridesse ja autosid toodeti üldse 1950 kuni 1959 21 517 eksemplari, siis võiks jõhkrat jagamist tehes auto olla umbes 1954.aastast.
Kas tagaluugi hinged on sees- või väljaspool?
A.
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
(Seda postitust muudeti viimati: 21-08-2010, 22:52 PM ja muutjaks oli vanemuine.)
Alles peale seda, kui auto oli garaazi lükatud, sai tema seisukorda tõsisemalt uurima hakatud. Kõigepealt tõstsin kaasavara maha (avariiline parem tagatiib,pidused esitiivad,pidune pagassi luuk, veepump,paar piduri trumlit,piduri silinder ja palju muid pudinaid). Kuna ta oli aastaid õues seisnud, siis ta peal kasvas sammal ja seest oli igati ligunend. Zim vajas väljast pestu ning salong tühjaks rookimist ,et saaks ära kuivada. Selleks oli vaja sõita pesuplatsile, aga ma ei teadnud, kas mootor üldse käivitub. Tõstsin poolpiduse aku peale ,puhastasin ja ühendasin juhtmete klemmid. Küünalde kontakti vahed timmisin parajaks ja fööniga kuivatasin releeregulaatori ja jagaja sisu ära. Tühjad siduri ja piduri reservuaarid sai täidetud punase piduriõli BSK-ga. Kuna ei usaldanud paagis olevat ollust, paigutasin 2 liitrise bensiiniga pudeli radika juurde ja sealt seest tõin bensu paraja voolikujupiga pensupumpa. Pumpasin kütte ülesse, istusin rooli taha( pagana kitsas tundus ), sidur alla(põlv käis vastu rooli), tooreklapp poolde vinna, gaasipedaal alla ja annan starterit(s.t. keeran süütevõtit) ja mida pole, seda pole-starter vaikib. Esimene mõte , et starter on kas katki või seismisest kontaktid oksudeerunud. Selle vastu tuntud rohi-kruvikaga tõmberelee kontaktide kallale ja oh imet - mootor hakkas mitte ainult ringi käima vaid ka käivitus kenasti.Kahju ainult, et ta päris originaal mootor pole-nüüd tuleb see veel kusagilt leida. Edasi oli juba lihtne,käik sisse ja pesulasse ja kõik toimis(käima ja sidur).
(21-08-2010, 22:22 PM)Aspelund Kirjutas: 1.01 pannakse sõltumata aastast passi siis, kui täpset esmaregistreerimise kuupäeva pole võimalik teada saada. Aastaarvu puhul lähtutakse eelmises tehnilises passis olnud numbrist.
Kuldkera, kuhu ARK töötajas sisse vaatavad ja õige väljalaskeaasta kirja panevad, ei ole olemas. Ja endisaegsete sõidukite elu-olu võis sisaldada ka nii mõndagi sünniaja vahetust, vastavalt sellele, millised dokumendid parajasti käepärast olid.
Seega, kui masina tootmisnumber jääb 9XXX piiridesse ja autosid toodeti üldse 1950 kuni 1959 21 517 eksemplari, siis võiks jõhkrat jagamist tehes auto olla umbes 1954.aastast.
(Seda postitust muudeti viimati: 22-08-2010, 19:42 PM ja muutjaks oli vanemuine.)
Peale pesu saigi hakatud autot lahti harutama. Istmed välja,põrandamatid välja, uste polstrid maha ja igalt poolt vaatas vastu niiskus või lausa vesi. Erilist raskust ei kujutanud ka poritiibade eemaldamine. Eriti kergelt sain kätte vasaku tagumise-põhimõtteliselt käte jõul rebisin kere küljest ära.Selle tiiva seisukorda illustreeriv pilt.
(Seda postitust muudeti viimati: 25-08-2010, 22:37 PM ja muutjaks oli vanemuine.)
sellisena jäigi zim kuivama ja kevadet ootama. Talve jooksul sai keevitusseadmed ära remonditud, keretöödeks vajalikke riistu muretsetud ja muidu plaane peetud. Kevadel õnnestus Tagadi laadalt zimi varuosade ja hoolduse kataloogid osta, millest on juba praeguseks palju abi olnud. Kõige suurem mure selle auto taastamise juures oli kere keevitus-õieti selle töö tegija. Nii suurt tööd üksi tegema hakata ei riskinud ja kuhugi kellegi juurde tegema viia ka ei tihanud. Juhuse tahtel võtsin tööle autojuhi, kes osutus ka esmaklassiliseks keevitajaks. Kuna ta oli ka ca kümmekond aastat tegelenud autode taastamisega, siis paremat varianti minu jaoks annaks otsida. Selle tõttu ma ei kahtle, et zimi kere saab kenasti korda. Mõned pildid:
(Seda postitust muudeti viimati: 29-08-2010, 21:35 PM ja muutjaks oli vanemuine.)
Minu hinnangul oli kõige viletsamas olukorras juhipoolne külg(tagumine vasak rattakoobas ja poolraam olematu,tagumine vasak uksepost oli alt peaaegu läbi roostetanud s.t. ei hoidnud enam ust,tagumine vedru kandur oli pagassi tunginud, vasakpoolsed uksed olid viletsamad ja lävepakud mädad), selle tõttu saigi taastamist alustatud sealt. Liivapritsist läbi lasta ka ei julgenud, kuna kartsin, et kere vajub kokku. Selle tõttu otsustasime kere taastamist alustada keevitusega. Esimesena tuli korda teha tagumine vasak poolraam. Selle külge saab omakorda kinnitada rattakoopa,ukse posti alumise otsa ja vedru tagumise kanduri. Toestasime auto põhjast(v-kujulisest talast ja karbist), et silled vabaks saada ja et auto keskelt kokku ei vajuks. Kuna oli mäda ka tagavedru esimese kanduri kinnitus, tuli ta eemaldada. Kandur oli kinnitatud neetidega, tagasi sai pandud poltidega(10x1). Kanduri tagasi panek oli omaette ooper. Neetida enam ei saanud ja poldiga tuli kinni tõmmata tagumise istme esitala,uus põhja plekk, tugevdusplaat(3mm) ja vedru kronstein. Selliselt sai kinnitatud kõik neli polti. Vedru kronstein sai enne tagasi kinnitamist liivapritsist läbi lastud,buvanoliga töödeldud ja mustaks värvitud.Rohkem ei pidanud vajalikuks, sest põhja üldine liivaprits ootab alles ees.Ka tagumine kronstein sai kinnitatud poltidega, kuid vedruga ühendasin nii nagu originaalis, mitte tagaotsa ülespoole tõstvalt.
(Seda postitust muudeti viimati: 30-08-2010, 18:35 PM ja muutjaks oli vanemuine.)
Peale tagumise vasaku poolraami, ratta koopa ja ukseposti taastamist, hakkasime tagumist poritiiba paika sobitama. Siinkohal tänud kaasfoorumlasele Kotermanile, kes mind korraliku tiivaga aitas. Uus tiib küll, aga külge ei sobinud(vähemalt minu autole). Proovisime igast kandist aga suur mis suur. Nii tuligi pikkusest riba vahelt välja võtta ja uuesti kokku keevitada. Aga asja sai:
(30-08-2010, 18:22 PM)vanemuine Kirjutas: ... hakkasime tagumist poritiiba paika sobitama [...] Proovisime igast kandist aga suur mis suur. Nii tuligi pikkusest riba vahelt välja võtta...
Kas autot on varem keevitatud, nt gaasiga? Kui jah, siis keevisõmblustel on jahtudes omadus kokku tõmbuda ja nii ei pruugigi keevitusega lapitet/parandet karkassile uued plekid (tiivad) peale sobida.
Muidugi, nõukaaegsetel autodel on/oli üldse omadus kereplekkide mõõtude osas olla üsna standardist väljas. Valdavate enamike Pobide/ZIMide plekid ei istunud perfektselt (ühtlaste vahepragudega) ette ka uutena. Ju polnud stantsid täpsed ja kui neid aja jooksul parandati/vahetati, ei saavutatud vast varasematega identseid.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
(30-08-2010, 18:22 PM)vanemuine Kirjutas: ... hakkasime tagumist poritiiba paika sobitama [...] Proovisime igast kandist aga suur mis suur. Nii tuligi pikkusest riba vahelt välja võtta...
Kas autot on varem keevitatud, nt gaasiga? Kui jah, siis keevisõmblustel on jahtudes omadus kokku tõmbuda ja nii ei pruugigi keevitusega lapitet/parandet karkassile uued plekid (tiivad) peale sobida.
Muidugi, nõukaaegsetel autodel on/oli üldse omadus kereplekkide mõõtude osas olla üsna standardist väljas. Valdavate enamike Pobide/ZIMide plekid ei istunud perfektselt (ühtlaste vahepragudega) ette ka uutena. Ju polnud stantsid täpsed ja kui neid aja jooksul parandati/vahetati, ei saavutatud vast varasematega identseid.
Tere.
Jah muidugi, gaasikeevitust oli ikka palju tehtud, kohati oli kolmekordselt plekki pandud.
(Seda postitust muudeti viimati: 30-08-2010, 21:13 PM ja muutjaks oli vanemuine.)
Järgmisena võtsime käsile uksed, et oleks nende alumise serva järgi võimalik lävepakud ära vahetada. Sest küljes olevate karpide järgi ei olnud kuidagi võimalik sirget jutti saada. Siinkohal tänud kaasfoorumlasele Eberhardile ukse eest. Minu uksed olid eelnevalt juba parandatud selliselt, et uus plekk kuni iluliistuni pandi vanale plekile lihtsalt peale ja servad valtsiti ära. Tegime uksele uued plekid ja alumised nurgad võtsime doonorukselt. Liistukohalt sai keevitatud plekid kokku serv- servaga,alumine serv valtsitud ja punktitud. Kuna ukse alumine valtsiriba sai uus tehtud, siis vee väljavoolu pilude asemel puurin augud sisse.
(Seda postitust muudeti viimati: 30-08-2010, 23:06 PM ja muutjaks oli vanemuine.)
Lõpuks sai asuda vasakpoolse küljekarbi vahetusele. Valmis valtsitud ühestükis küljekarbid sai tellitud Riiast. Muidu oli kuju õige, aga pikkupidi täitsa sirge.Originaalis on karp aga kaardus,selleks tegime keskelt ühe lõike sisse ja painutasime enam-vähem uste joone järgi paika. Karbile sai tugevduseks ribad sisse keevitatud ja tungraua kohad eraldi tugevdatud. Muidugi, enne vana küljekarbi eemaldamist, fikseerisime keskmise ukseposti kindlalt ära. Uksekarpi oli paigatud mitmed korrad, kohati tuli kolm kihti välja. Tundub, et vana tükki välja ei lüigatud, vaid uus keevitati vanale kohe otsa.Nii oli lihtsam valtsi ka väänata.
Saaremaal seisab ka üks krunditud kere ja pulkadeks tõmmatud Zim, mudelit täpselt ei tea, aga 10 aastat on ta minu mälumööda põmst seisnud. Lihtsalt mõtlesin et palju neid eestis olla võb ka
(31-08-2010, 23:22 PM)veljar Kirjutas: Saaremaal seisab ka üks krunditud kere ja pulkadeks tõmmatud Zim, mudelit täpselt ei tea, aga 10 aastat on ta minu mälumööda põmst seisnud. Lihtsalt mõtlesin et palju neid eestis olla võb ka
Tere.
Ega Teil juhtumisi selle aparaadi omaniku kontakte pole? Järsku on ta nõus millestki loobuma?
Ette tänades
Vanemuine
(Seda postitust muudeti viimati: 01-09-2010, 21:58 PM ja muutjaks oli vanemuine.)
Lõtkud uste ingedes olid enam-vähem olematud, peale juhiukse, mis on ka mõistetav. Selle tõttu sai inged maha võetud ja lõtke likvideerima hakatud. Selgus, et ukseinge pooli ühendav sõrm liikus pronkspukside peal, mis olidki kulunud. Tänud "kuldsete kätega" Ülole,kes need uued treis ja ukseinge sobitas.
Peale vasakpoolse lävekarbi kinni keevitamist panime uuesti külge ka uksed ja tagatiiva, et näha üldplaani(kui võrdsed on vahed uste,karbi ja tiiva vahel). See näitas ära kolm viga, millest ühest saime kohe jagu, aga kahe tegemise otsustasime lükata edasi peale liivapritsi. Teine viga tuli välja sellega, et me ei saanud jupp aega aru, miks tiib on tagant pikem. Kinni kruvimisel tuli tiiba tagant ettepoole suruda, mis tegi tiiva jälle kumeraks. Pidasime juba plaani tiiba tagant lühemaks teha. Kuid kui kontrollisime tiiva tagumist kumerust tema külge kinnituva tagumise spoileri pikendusega, sai meile asi selgeks. Autoga on tagurdatud millegi otsa ja jäetud tagasi sirgeks tõmbamata. Selle tõttu on ka pagassi luuk irvakil. Tuleb sisemine porikoobas tagant relakaga alt-ülesse lahti lõigata, lohk välja tõmmata ja uuesti kokku keevitada.Siis saab asi aus.
Kolmas viga on tiivas endas. Tiiva alumine serv ei ulatu karbi alumise servaga kokku. Ülemõõtmisel selgus tõsiasi, et tiib on eestotsast ülevalt-alla mõõtes 2sm lühem. Ka selle vea parandus jääb peale liivapritsi. Eks siis paljastub veelgi keevitust vajavaid kohti.
Täna on 1september ja see on ka meile väike teepost. Laias laastus lõpetasime vasaku poole keevituse. Zim sai käima aetud ja õue sõidetud, plats puhtaks pühitud ja auto uue kohapeale sätitud, et oleks mugavam parempoolt taastada. Alustamisest on küll aega kulunud 57 päeva, aga tegelikku tööd oleme teinud ainult 14 päeva. Lihtsalt ei saa ju kogu aeg zimikese juures olla, muu elu vajab ka elamist.
