Kuna väljas on selline koerailm,et midagi tegema ei kutsu,panen kirja pisut poisikesepõlve meenutusi viiekümnendate alguse MTJ-i traktoribrigaadist.
Meie küla pisikesele kolhoosile "Uus elu" osutas traktoritööde teenust MTJ-i brigaad nelja erineva traktoriga.Minu isa Universaliga(seda traktorit kutsuti rahvakeeles "Viu"vist tema omapärase mootorihääle tõttu)kevadel kündis ja külvas,suvel niitis heina ja sügisel ajas rehepeksumasinat ringi.Künniks haagiti järele kahesahaline järelveetav ader,mida terade vahetamiseks tuli külili keerata.Külvikuks oli algul puuratastega hobusekülvik,hiljem raudratastega,kuid puukastiga umbes 3m laiusega traktorikülvik.Niidumasinad olid analoogilised hobuniidukitega,kuid tunduvalt suuremad ja eripäraks oli veel rool,millega masinal istuv tööline sai neid õigel kursil hoida.Rehepeksumasinaks oli "Munktels",puust kerega ja traktoriga võrreldes igavene suur kolakas.Kuna U-2-l puudusid pidurid,siis masina ühest kohast teise vedamisel kõndis keegi,suured puukiilud kaenlas,selle kõrval,et vajadusel need pidurdamise eesmärgil rataste alla pista.
Teine raudkrihvidega traktor brigaadis oli SHTZ-15-30,rahvakeeles "Vanapagan".Sellel töötas Artur,kes oli ise õline ja tolmune nagu"moora kurat"ja seetõttu sai ka hüüdnimeks"vanapagan". Artur oli tugev ja morn mees,keda kõik küla kalkarid kartsid.SHTZ oli Universalist tunduvalt suurem ja pea poole võimsam.Ega kleenuke mees seda käima vändata poleks jõudnudki,kuid Artur keerutas vänta nobedalt,nagu oleks tegemist papa Kiire gramofoniga.
Arnold oli natimees.Kõiki roomiktraktoreid(v.a.Jossid)kutsuti tol ajal ja ilmselt ka nüüdisajal nattideks.Tegelikult töötas ta algul ilma kabiinita KD-35-l,hüüdnimega "Kata".Kata oli selline jäiga ja lühikese roomikuga,kuid juba diiselmootoriga huvitav traktor,mis sõites ebatasasel pinnasel,jubedalt üles-alla koogutas.Lausa ime,et masinamees seal peal püsis.Selle traktoriga tehti põhiliselt raskemad mullaharimistööd.Mõnikord "uppus" ta märjal põllul nii kapitaalselt ära,et väljatõmbamiseks toodi MTJ-ist Joss kohale.Kuna Arnold oli põhimõtteline parteilane,sai ta töövahendiks ühe esimestest siiakanti toodud DT-54.Vot see oli juba luxtraktor - täismetallist klaasidega kabiiniga ja tolle aja kohta võimsa diiselmootoriga.Natimeheks jäi Arnold elu lõpuni.
Ja siis oli veel pisikene kummiratastega HTZ-7,mida rahvasuu kutsus "Sipelgas" või "Põka".Põka nimi kandus hiljem edasi ka DT-14-le ja DT-20-le.Siiamaani nimetatakse põkaks veel T-25-t.Põkal töötas nooruke Konstantin hüüdnimega "Kosta".Tema tööks oli kevadel kartulivagude sisseajamine,suvel keerati iste teisipidi ja niimoodi töötas ta heina kokkulohistamisel.Muide seesama HTZ-7 oli esimene traktor,mida 8-aastase poisikesena sain iseseisvalt juhtida(varemalt olin isa süles proovinud universali rooli keerata,mis loomulikult eriti hästi ei õnnestunud).
Tähtis tegelane brigaadis oli veel "Püti Jaan",kes hobuvankriga vedas traktoritele kütust.Hobune oli hall,suurt kasvu "sõjaveteran",ühest silmast pime ja lonkas esimest jalga.Jaan ise oli halli habemega mõnus papi,kes poisikesi vankriotsale võttis ja kuna lonkav hobune just eriti kiiresti edasi ei liikunud,siis meile "elutarkusi"rääkis.
Kogu seda väge juhatas taktoribrigaadi brigadir Aksel,lühikest kasvu ja kõhnavõitu,paksuklaasiliste prillidega tegelane,kelle sõiduvahendiks oli mingi jubedalt tossav trofeemotikas.Ega ta iseseisvalt seda tavaliselt käima saanud,vaid traktorimehed pidid käivitama või õigemini käima lükkama.Seetõttu tuli tal meestega sõbralikult läbi saada ja ta ei võinud keelduda ka siis,kui mehed ta viina järele saatsid.Kord juhtus selline lugu,et lõuna ajal viina järele sõitnud Aksel jõudis tagasi alles vastu õhtut.Pärast selgus,et põlluvahetee ühes kurvis oli ta otse rukkipõllule kihutanud,kusagil 100 m kaugusel külili käinud,prillid kaotanud ja seejärel pool päeva kahemeetrise Sangaste rukki seest poolpimedana väljpääsu otsinud.Õnneks jäi viinapudel terveks ja peale selle sisu üheskoos manustamist otsiti Akseli tsikkel rukkist üles ja isegi prillid leiti.
Nüüdseks on kõik need töökad ja toredad mehed manalateele läinud.Arnold töötas kuuekümnendatel T-74 külge monteeritud laaduril PB-35.See oli üle traktori kabiini laadiv buldooserkopp.Tavaliselt jäeti see traktori seismajätmisel ülestõstetud tagumisse asendisse,et mootorit mugavam kontrollida ja käivitada oleks.Tol õnnetul korral aga Arnold tegi saatusliku vea ja oli hüdrojagaja hoova allalaskmisasendisse lülitanud.Mootori käivitamisel muljus allalangev kopp ta roomiku vahele.
Kosta sõitis seitsmekümnendate ühel udusel ööl MTZ-50-ga teel vedelenud jämeda puupaku otsa,paiskus teetammist alla kummuli ja lämbus kokkumuljutud kabiini ja rooli vahel.
"Vanapagan"Artur suri üsna noorelt vähki.Ju siis tolm ja traktoriving olid teinud oma töö.
Minu isa sai paarkümmend aastat pensionipõlve pidada ja suri kaks nädalat peale 89-t sünnipäeva.
Kõige kõvem mees oli Aksel,kellele jagus elupäevi pea sada aastat.