[Vana7]

Sellenimelise traktoriga töötas minu manalateele läinud isa aastatel 1949 kuni 1958.Mõned aastad tagasi leidsin ühe pooleldi kokkuvarisenud küüni alt analoogilise roostes masina.Õieti on tegemist vist U-1ga,sest esisilla asemel on keskel topeltrattad.Otsustasin isa mälestuseks selle töökorda seada,sest mootor oli õnneks sellises olukorras,et seda võis vändast vabalt ringi ajada.
Kahjuks aga juhtus selline äpardus,et restaureerimise käigus murdsid metallivargad töökotta ja koos muude asjadega viisid minema ka minu traktori radiaatori.Tegemist on malmist kolakaga,mille külge poltidega käib südamik.
Kas kellelgi oleks pakkuda sellist?Abiks oleks kasvõi malmosa,sest südamiku saab häda korral sinna ka mingi muu aretada.
Ootan selle teema all ka igasugust informatsiooni selle traktori kohta ja meeldiv oleks kontakteeruda nendega,kellel see olemas.

[Vana7]

            Lisan mõne pildi,mille kvaliteet pole küll suurem asi.

[peeterpaul]

Saaksin parimal juhul aidata Universal traktori varuosakataloogiga, kus kõik detailid n-öelda treialijoonistena sees. Saaksid mõnes innovatiivses metalli ettevõttes lasta identse replica varuosa teha

[denis23]

Ja Tallinnas Pärnu mnt-l tegutseb töökoda kus käsitsi tehakse radiaatorid, ning mina oskan need kindlalt soovitada - suhtumine on viisakas, töö on kvaliteetne.

[pen.skar]

Tore ausammas isale! Ei saa teid muud moodi aidata, kui Viljandi kokkuostust mõnd juppi tuues hoian malmil silma peal- võidakse tuua. Siis ostaksin teie jaoks välja. Omal üks vana traktori malmist korsten, oli vahepea kanalisatsioonitoruna kasutusel, nüüd taas päevavalgel. See ei rikkunud teda grammigi. Kas pole ka viimaks U-1, -2 oma? Mõõduks- voodrilaua laius 110 mm

[Vana7]

Ei ole see toru kahjuks Universaali oma,aga hoia seda,sest mingil ajal võib kellegi just sellist tarvis olla.
Universaalil korstnat polnud,vaid oli malmist kobakas vasakul küljel,millest väljuv ving traktoristile vastutuulega otse näkku tossas.Mäletan tänini seda petrooli põlemise lõhna.Traktoristid,kes seda pikkade tööpäevade jooksul taluma pidid olid ikka raudse tervisega(isa elas 89 aastaseks).
Lisan pildi sellest tossutorust.

[Vana7]

Käisin vahepeal aadressil WWW.LAND-TECH.NAROD.RU ja leidsin sellelt mitmeid pilte U-2-st.Mingil ajal muutis tehas väljalaske kollektorit traktorile tekkis korsten.Seega võib see toru olla tõepoolest Universali oma.
Ühel pildil paistab,et traktorile on paigaldatud ka tagumine rippsüsteem.

[gruppen]

Eks neid ehitati ju ümber ja parendati. Siinmail ka pärast traktorijaama/kolhoosi. Käisin kunagi ühte U-2 vaatamas, millel oli üpris palju "ratse" tehtud. Korstnaga seoses on mul kummastav tunne, et selle kohta võis kataloogis isegi kirjas olla. Milline kollektor mis ajal jmt. Mingi aeg saan seda vaadata, kui ksf!-id ette ei jõua muidugi. Tore, et keegi ka univeri kallal tegutseb!! Kuidas mootorisisu on? Mingit remonti ka näinud? Jõudu ja jaksu soovin ka lõpetuseks!

[Vana7]

Tänud heade nõuannete eest,kuid radiaatori replikat ma esialgu tegema ei kiirusta lootuses,et ehk leidub kellelgi originaal,mille on nõus mulle müüma.
Mootorit lahti võtnud ei ole,sest eelnevalt tahtsin selle käima saada,et kuulata,millist häält see teeb.Radiaatori vargus on seda aga paraku senini takistanud.Vändaga mootori ringiajamise tulemusena võib arvata,et see peaks töökorras olema.
Seni,kui teema levib ja tagasisidet radiaatori osas hakkab tulema võiks arutleda Universali teemal üldisemalt.Hea oleks näha fotosid sellest traktorist ja lugeda meenutusi nendelt,kes sellega töötanud või muidu kokku puutunud on.
Teen omalt poolt alguse.
Minu isa,vaese puusepa poeg oleks Saksa sõjaväes osalemise tõttu tingimata küüditatud,kuid ta taipas 1949.a.jaanuaris minna MTJ-i traktoristiks.Neid aga ei küüditatud,sest masinamehi polnud tol ajal eriti palju.Traktoriks anti talle Venemaalt toodud rääbakas Universaal U-2,mis kevadtöödeks liikumiskõlblikuks putitati ja vastmoodustatud kolhoosidesse tööle saadeti.Lisaks traktoristile oli veel abi ehk haakija,kes remontimisel abistas ja traktoristi vastutusel rooli võis istuda,et masinamees pisutki magada saaks.Traktor pidi ju 24 tundi ööpäevas põllul töötama.Ühel ööl,kui isa tahtis paar tundi kodus oma noore naise kõrval voodis olla,sattus(või saatis keegi) seisvale traktorile juurde täitevkomitee kontroll.Kuna mootor oli jahtunud,ei aidanud jutt söömatulekust ja asi anti kohtusse.Kuidas lõppes kohus ei tea,aga vangi teda õnneks ei pandud.
Ja niiviisi siis peaaegu kümme aastat järgemööda,päevast päeva,iga ilmaga,raudistmel,krihvidega raudratastel rappuva "vene ime" malmist rohmakas rool rakulises pihus.Need mehed,kelle minevik oli puhas ja kes parteisse astusid said viiekümnendate algul juba tolleaja mõistes mugavad DT-54-d või koguni kummiratastega MTZ-2-d.Minu "patune" isa aga pidi kuni MTJ-i likvideerimiseni 1959.aastal ja traktorite kolhoosidele müümiseni Universaalil oma igapäevast leiba teenima.
Samal aastal sai ta kolhoosis tööle tolle aja mugavale traktorile DT-24,mis veeres kummiratastel,millel oli presendist vari peakohal ja isegi külgedele ning taha käis halva imaga pesentkate ette.
On säilinud kaks fotot isast ja tema U-2-st.Ilmselt on need tehtud aastatel 1955-58,sest mäletan(olin siis vähemalt 6-aastane)hästi seda heina niitmist.Korra prooviti isegi kolm niidumasinat järgi haakida(kaks viimast olid rooliga,et niidukil istuv mees saaks neid õigel kursil hoida).
Kui kaasfoorumlased sellist pikka kirjutist teema risustamiseks ei pea,siis kirjutaksin edaspidi veel omi mälestusi ja muljeid sellest omapärasest traktorist.

---

Eelmise postitusega ei läinud teine pilt läbi ning pidin seda pisut väiksemaks "lõikuma".

[gruppen]

Pane aga edasi!

[Veteran]

Olen Universali hooldusinstruktsiooni ära kinkinud ühele traktoriomanikule, sellepärast kõiki üksikasju ei saa esitada. Olid need töötingimused kuidas olid sellel raudratastega avatud kabiiniga masinal, kuid mida tuli traktoristil teha masina hooldamisel ! Näiteks on meeles, et vahetuse üleandmisel tuli küllaltki tihti kontrollida alumiste kepsusaalede lõtku. Selleks on need ümmargused luugid karteri küljel .Vajadusel siis peilplekkide eemaldamine vajalikul määral...

Ei usu, et Deering või Fordson taolist protseduuri põllul vajasid.

[Talupoeg taluja]

Minu isa August,kes 50 ndatel töötas Viljandi traktorijaamas ja saadeti brigaadiga Võrtsijärve äärde kevadtöödele Rahu eest kolhoosi,Tänassilma osakonda traktoriga Fordson,töötades 12 tunnised tööpäevad ja kuu aja jooksul,ei olnud vaja mootoril saalesid reguleerida.Traktor töötas laitmatult,mingit remonti vaja teha polnud.Traktorijaamas oli ka U2 -tesid.Aga selles brigaadis sellist masinat ei olnud.Olid KD-35,HTZ-30 hj. ehk vene Deering ja Fordson. Viljandist ära sõites oli kõigil masinatel haakeriistad järel ja miilits oli abis,et teed kinni panna.See oli veel lumega,kui masinad Viljandist Jakobsoni mäest alla sõitsid.

[denis23]

Aga millal esimesed Belorussid ilmusid?

[zazik]

MTZ-1 ja MTZ-2 seeriatootmine algas vist 1953. Ju nad siis ka siiamaale jõudma hakkasid.

[Vana7]

Ilmselt on paljud kuulnud kinnijooksnud mootori kohta tänapäevalgi,et "lasi kepsud kotti".Sellel fraasil on oma täiesti tõsimeelne ajalugu.Ma ei tea ,millised olid kepsusaaled SHTZ-l või NATI-l,kuid Universalil saaled kui sellised puudusid.Nimelt on kepsu pea katteks valatud babiidikiht,mida siis enne mootorisse paigaldamist mõõtu treiti.Treimistööd polnud tol ajal ilmselt eriti täpsed,sest kepsude väntvõlliga sobitamisel neid liugpindu veel kohapeal shaaberdati ning lõtk reguleeriti parajaks õhukesest vaskplekist peilide abil,mis pandi kepsupea ja selle kaane vahele.
Töötamise käigus tuli iga päev vähemalt korra mootori vasakul küljel olevad luugid avada(lihtsuse mõttes kinnitusid need ühe liblikmutriga) ja kepsusid püüda loksutada.Kui ilmnes lubatust suurem lõtk,sai selle parajaks reguleeria peilide eemaldamise teel samade luukide kaudu.
Kui peile,mida eemaldada,enam polnud või pideva ülekoormuse tõttu babiidikiht välja sulas,tuligi kepsud välja võtta ja neile MTJ-i uut babiidikihti valama minna.Selline mootori remont toimus tavaliselt põlluservas või paremal juhul koduhoovis.Kepsud võeti kotiga õlale ja vantsiti kümmekond kilomeetrit MTJ-ini.
Sealt siis fraas:"Kepsud kotti ja emtejotti".

[Talupoeg taluja]

Ilmselt on paljud kuulnud kinnijooksnud mootori kohta tänapäevalgi,et "lasi kepsud kotti".Sellel fraasil on oma täiesti tõsimeelne ajalugu.Ma ei tea ,millised olid kepsusaaled SHTZ-l või NATI-l,kuid Universalil saaled kui sellised puudusid.Nimelt on kepsu pea katteks valatud babiidikiht,mida siis enne mootorisse paigaldamist mõõtu treiti.Treimistööd polnud tol ajal ilmselt eriti täpsed,sest kepsude väntvõlliga sobitamisel neid liugpindu veel kohapeal shaaberdati ning lõtk reguleeriti parajaks õhukesest vaskplekist peilide abil,mis pandi kepsupea ja selle kaane vahele.
Töötamise käigus tuli iga päev vähemalt korra mootori vasakul küljel olevad luugid avada(lihtsuse mõttes kinnitusid need ühe liblikmutriga) ja kepsusid püüda loksutada.Kui ilmnes lubatust suurem lõtk,sai selle parajaks reguleeria peilide eemaldamise teel samade luukide kaudu.
Kui peile,mida eemaldada,enam polnud või pideva ülekoormuse tõttu babiidikiht välja sulas,tuligi kepsud välja võtta ja neile MTJ-i uut babiidikihti valama minna.Selline mootori remont toimus tavaliselt põlluservas või paremal juhul koduhoovis.Kepsud võeti kotiga õlale ja vantsiti kümmekond kilomeetrit MTJ-ini.
Sealt siis fraas:"Kepsud kotti ja emtejotti".

Ma arvan seda,et päris iga päev ei tulnud neid kepse reguleerida,vast algul sissetöötamise aegu.Või tõesti siis, kui väntvõll hirmsasti ellipsis oli.Kindlasti võis seda asja mõjutada babiidi kvaliteet ja meistri oskused.Kui ikka babiiti kümme korda üles sulatad,ei tule head nahka.Paremad ained põlevad välja.Valamise kvaliteet,saaberdamisoskus,need kõik mõjutavad asja.Kui saale kehvasti-valesti saaberdatud,siis muidugi natukese aja pärast tekib lõtk.Siis võetakse peiliplekke vahelt välja ja sõit läheb edasi.Lõpuks töö käigus võib väntvõll tööpinna ka korralikuks lihvida.Sellepärast ongi hea nende luukide kaudu asju ajada.Saad lõtke katsuda ja asi koguaeg kontrolli all.

[Vana7]

Kuna väljas on selline koerailm,et midagi tegema ei kutsu,panen kirja pisut poisikesepõlve meenutusi viiekümnendate alguse MTJ-i traktoribrigaadist.
Meie küla pisikesele kolhoosile "Uus elu" osutas traktoritööde teenust MTJ-i brigaad nelja erineva traktoriga.Minu isa Universaliga(seda traktorit kutsuti rahvakeeles "Viu"vist tema omapärase mootorihääle tõttu)kevadel kündis ja külvas,suvel niitis heina ja sügisel ajas rehepeksumasinat ringi.Künniks haagiti järele kahesahaline järelveetav ader,mida terade vahetamiseks tuli külili keerata.Külvikuks oli algul puuratastega hobusekülvik,hiljem raudratastega,kuid puukastiga umbes 3m laiusega traktorikülvik.Niidumasinad olid analoogilised hobuniidukitega,kuid tunduvalt suuremad ja eripäraks oli veel rool,millega masinal istuv tööline sai neid õigel kursil hoida.Rehepeksumasinaks oli "Munktels",puust kerega ja traktoriga võrreldes igavene suur kolakas.Kuna U-2-l puudusid pidurid,siis masina ühest kohast teise vedamisel kõndis keegi,suured puukiilud kaenlas,selle kõrval,et vajadusel need pidurdamise eesmärgil rataste alla pista.
Teine raudkrihvidega traktor brigaadis oli SHTZ-15-30,rahvakeeles "Vanapagan".Sellel töötas Artur,kes oli ise õline ja tolmune nagu"moora kurat"ja seetõttu sai ka hüüdnimeks"vanapagan". Artur oli tugev ja morn mees,keda kõik küla kalkarid kartsid.SHTZ oli Universalist tunduvalt suurem ja pea poole võimsam.Ega kleenuke mees seda käima vändata poleks jõudnudki,kuid Artur keerutas vänta nobedalt,nagu oleks tegemist papa Kiire gramofoniga.
Arnold oli natimees.Kõiki roomiktraktoreid(v.a.Jossid)kutsuti tol ajal ja ilmselt ka nüüdisajal nattideks.Tegelikult töötas ta algul ilma kabiinita KD-35-l,hüüdnimega "Kata".Kata oli selline jäiga ja lühikese roomikuga,kuid juba diiselmootoriga huvitav traktor,mis sõites ebatasasel pinnasel,jubedalt üles-alla koogutas.Lausa ime,et masinamees seal peal püsis.Selle traktoriga tehti põhiliselt raskemad mullaharimistööd.Mõnikord "uppus" ta märjal põllul nii kapitaalselt ära,et väljatõmbamiseks toodi MTJ-ist Joss kohale.Kuna Arnold oli põhimõtteline parteilane,sai ta töövahendiks ühe esimestest siiakanti toodud DT-54.Vot see oli juba luxtraktor - täismetallist klaasidega kabiiniga ja tolle aja kohta võimsa diiselmootoriga.Natimeheks jäi Arnold elu lõpuni.
Ja siis oli veel pisikene kummiratastega HTZ-7,mida rahvasuu kutsus "Sipelgas" või "Põka".Põka nimi kandus hiljem edasi ka DT-14-le ja DT-20-le.Siiamaani nimetatakse põkaks veel T-25-t.Põkal töötas nooruke Konstantin hüüdnimega "Kosta".Tema tööks oli kevadel kartulivagude sisseajamine,suvel keerati iste teisipidi ja niimoodi töötas ta heina kokkulohistamisel.Muide seesama HTZ-7 oli esimene traktor,mida 8-aastase poisikesena sain iseseisvalt juhtida(varemalt olin isa süles proovinud universali rooli keerata,mis loomulikult eriti hästi ei õnnestunud).
Tähtis tegelane brigaadis oli veel "Püti Jaan",kes hobuvankriga vedas traktoritele kütust.Hobune oli hall,suurt kasvu "sõjaveteran",ühest silmast pime ja lonkas esimest jalga.Jaan ise oli halli habemega mõnus papi,kes poisikesi vankriotsale võttis ja kuna lonkav hobune just eriti kiiresti edasi ei liikunud,siis meile "elutarkusi"rääkis.
Kogu seda väge juhatas taktoribrigaadi brigadir Aksel,lühikest kasvu ja kõhnavõitu,paksuklaasiliste prillidega tegelane,kelle sõiduvahendiks oli mingi jubedalt tossav trofeemotikas.Ega ta iseseisvalt seda tavaliselt käima saanud,vaid traktorimehed pidid käivitama või õigemini käima lükkama.Seetõttu tuli tal meestega sõbralikult läbi saada ja ta ei võinud keelduda ka siis,kui mehed ta viina järele saatsid.Kord juhtus selline lugu,et lõuna ajal viina järele sõitnud Aksel jõudis tagasi alles vastu õhtut.Pärast selgus,et põlluvahetee ühes kurvis oli ta otse rukkipõllule kihutanud,kusagil 100 m kaugusel külili käinud,prillid kaotanud ja seejärel pool päeva kahemeetrise Sangaste rukki seest poolpimedana väljpääsu otsinud.Õnneks jäi viinapudel terveks ja peale selle sisu üheskoos manustamist otsiti Akseli tsikkel rukkist üles ja isegi prillid leiti.
Nüüdseks on kõik need töökad ja toredad mehed manalateele läinud.Arnold töötas kuuekümnendatel T-74 külge monteeritud laaduril PB-35.See oli üle traktori kabiini laadiv buldooserkopp.Tavaliselt jäeti see traktori seismajätmisel ülestõstetud tagumisse asendisse,et mootorit mugavam kontrollida ja käivitada oleks.Tol õnnetul korral aga Arnold tegi saatusliku vea ja oli hüdrojagaja hoova allalaskmisasendisse lülitanud.Mootori käivitamisel muljus allalangev kopp ta roomiku vahele.
Kosta sõitis seitsmekümnendate ühel udusel ööl MTZ-50-ga teel vedelenud jämeda puupaku otsa,paiskus teetammist alla kummuli ja lämbus kokkumuljutud kabiini ja rooli vahel.
"Vanapagan"Artur suri üsna noorelt vähki.Ju siis tolm ja traktoriving olid teinud oma töö.
Minu isa sai paarkümmend aastat pensionipõlve pidada ja suri kaks nädalat peale 89-t sünnipäeva.
Kõige kõvem mees oli Aksel,kellele jagus elupäevi pea sada aastat.

[Talupoeg taluja]

Peab veel mainima,et traktorist oli peale sõda tähtis tegelane.Tema peale ei hakanud isegi miilitsa võim.Traktorist võis sõita lakku täis peaga ringi ja see ei olnud kellegi asi.Traktoriste oli vähe ja teepeal liiklus suhteliselt hõre.Miilits ei olevat traktoriste isegi kinni pidanud.Vaja oli, et töö käiks ja mehi ei segataks. Keelatud ei olnud traktori järel kärus inimesi vedada ja samuti võis olla heinakoorma otsas.Õnnetusi oli ka vähe olnud.Kunas "kord" majja sai,ei ole täpselt teada,vähemalt 62 aastani oli rahulik.
Ühisjõu kolhoosi tuli esimene MTZ-2 kusagil 54,55 aasta paiku.

[gruppen]

Hooldeluukide taga selline vaatepilt:

[Talupoeg taluja]

Hooldeluukide taga selline vaatepilt:

Mul oli aastaid tagasi sama seis,kuid DVSSH tagasillaga.No tulid külmakraadid ja traktor ei liikunud essugi.Tegin siis tule traktori alla ja ennäe imet-vett tuli mitu pange...Põhi oli kindel!