[Mufff]

Kuna soov bussi taastada on endiselt suur aga sobivat isendit ei ole leidnud (kõik huvi pakkunud Ikarused, Zilid ja Zisid on juba hoolastes kätes või pole saadaval), siis mõtlesin uurida, et kas Eestis on veel järgi mõni lõõtsuste, rattakatete ja kumerate nurkadega iluvõrega TA-6, mida taastada. See tundub olevat buss, mis sobib hästi iseloomustama Nõukogude Eesti bussiehituse algaastaid ja sobiks hästi ka Eesti vanade busside kollektsiooni.

http://www.kodu.pri.ee/ta/?action=mudelid&cat=5&ID=4

[zazik]

Vanatüübilise ninaga TA-6 leidub ikka, aga lõõtsuksi, rattakatetest rääkimata kindlasti mitte.
Vaata sealtsamast Tartu tehase kodukalt vrakigaleriid, arvatavasti on vähemalt 99% selle foorumi kasutajatele teadaolevatest masinatest seal kirjas. Tõenäoliselt rohkem kui 90% üldse veel Eestis allesolevatest masinatest.

[Mufff]

Olen vrakigalerii risti ja põiki läbi vaadanud ja sealt ma lõõtsustega isendit tõesti ei leidnud. Samas loodan nagu Väravamehhaanik, et kusagil üks vast ikka on (tema unistus on küll TA-1). Ilma unistuste ja otsimiseta ei oleks ka Zis-127 praegu taastamises.

[näkisepp]

Kuna soov bussi taastada on endiselt suur aga sobivat isendit ei ole leidnud (kõik huvi pakkunud Ikarused, Zilid ja Zisid on juba hoolastes kätes või pole saadaval), siis mõtlesin uurida, et kas Eestis on veel järgi mõni lõõtsuste, rattakatete ja kumerate nurkadega iluvõrega TA-6, mida taastada. See tundub olevat buss, mis sobib hästi iseloomustama Nõukogude Eesti bussiehituse algaastaid ja sobiks hästi ka Eesti vanade busside kollektsiooni.

http://www.kodu.pri.ee/ta/?action=mudelid&cat=5&ID=4

tere,selle Heimtali sovhoosi bussiga on oi-oi-oi kui palju lapsepõlves reisijana sõidetud.Bussijuhtideks olid vist Sarv Kalju ja Ropsler Kalju,see oli 50-te lõpp ja 60-te algus.

[Väravamehaanik]

Eestlased peavadki taastama Eesti busse, nii nagu bulgaarlased peavad taastama Bulgaaria busse. Eriti tore on see, et kunagi nägi TA 6 välja nagu Neoplani külgkorv.
Kahjuks või õnneks oli tegu katsemudeliga, ehk siis katsetamise käigus selgus, et kokkuvolditav uks ei olnud kuigi töökindel bussi juures, millel ei olnud kompressorit. Uks nimelt töötas selle sama vaakumiga, millega käitati ka esiakna kojamehi. Kogumispaak oli küll vahel, kuid on ilmagi selge, et peale paduvihmaga sõitu, ei pruukinud uksed avaneda või pigem vajusid juba loikudest läbi sõites ise lahti ja reisijad pudenesid otse mutta.
Seega on üsna loogiline, et peale katsetamist pandi ka katsemudelitele tavalised alajaama uksed ette. Siis ei läinud veel kaua, kui ka kroomdetailid vahetati tavaliste vastu, sest kroom ei kestnud kaua. Teadupoolest sõideti vanasti bussidega iga päev ja neid ei peetud uuest peast uunikuteks. Kolhoosi bussijuhil oli ka üsna ebamugav kontrollida ebakvaliteetsel rehvil rõhku kui ette jääb kaunis rattakate.

Kui kontrollida vrakigaleriis busside kerenumbreid, siis kindlasti leiab neid busse, mis on olnud kunagi voldikustega TA 6-ed, kuid paraku on elumured viinud neilt kogu võrgutustehnika ja surunud näkku moekad PAZ-i prillid.