Eks see on õige jutt küll, et suurem koer on kõige kindlam – varas pelgab lärmi/haukumist, kui koer isegi ei ründa.
Elan ise suvilarajoonis ja enne oli ikka aeg-ajalt tarvis „seltsimeestele“ kirve abil seadusliku omaniku õigusi tõestada.
Politsei „abi“ ei saa anda – kui midagi varastati, siis tulge jaoskonda ja kirjutage avaldus. Kui lausa elu kallale ei kiputa, siis kohale ei tule. Pole bensiini.
Või, et kolm „seltsimeest“ olid mul aias ja juba ust lõhkumas, siis vastati sellest nn häirekeskusest, et tulge maanteele vastu – selline aadress pole patrullile teada... /...tule taevas appi.../
Nüüd on juba kuus aastat koer majas, st aias lahtiselt. Alates sellest ajast, kui elukas koera mõõtu kasvas, on rahu majas. Asjad on alles ja keegi midagi pakkuma-küsima-nõudma ka pole tulnud.
Mõned korrad, kui olen pidanud kodunt kauemaks ära minema, olen tagasi tulles ka mõne võõra püksisääre, või jopevarruka õuelt leidnud...

Eks see käibki asja juurde – loomal on looma mõtlemine ja üksi jäädes on tema peremees. Nii kauaks ma ära pole läinud, et mõne paljaks puretud luukere aia äärest oleks leidnud.
Muidugi, see, kes teab, mida tahab võtta, lööb ju koera maha, kuid selliseid on üsna vähe, ei olegi vist sellisest vargusest kuulnud?
Aru ma ei saa, kuidas satuvad ilma dokumentideta masinad sinna Kuusakoskisse – minu käest on isegi tükkideks lõigatud (et jaksaks käru peale tõsta) Sierra ja Ziguli dokumente nõutud!?
Nii mõnigi ksf. on minu „unti“ elusuuruses ka näinud, seda siiski minu juuresolekul.
NB! „Vanal heal ajal“ ei saanud eraisik üldse vanarauda kuhugi ära anda/viia/müüa ja seda vanarauda ja vana rauda vedeles ka tõesti iga aia ääres – keegi tahtnud teda...