[krossifänn]

Väike vahepala ühest talvisest tsifiiritamisest. Olin roodus korrapidaja ja et öösel aeg lõbusamalt ja kiiremalt kulgeks, siis keerati tavaliselt peale
" otboid " üks purgitäis teed. Veekeetmine käis punanurgas, "lenkomnatas", akvaariumi taga. Kui vesi valmis sai, segati puru sisse, mässiti purk rätikusse ja viidi päevniku ehk "dnevalnõi" juurde ja pandi kiivrite kappi oma valmimist ootama.
Olin tollel päeval aga tee maha unustanid ja pidin segamisprotsessi päevniku juures ette võtma. Vesi hakkas just keema. Peitsin "Tšifirilniku" akvaariumi alla, võtsin oma kolmese purgi ja kui ümber pöörasin, et minna protsessi jätkama, vaatas mulle uksepeal vastu naeratava näoga pataljoni korrapidaja. Kapten Kudrjašov. Naeratasin vastu, soovisin palju tervist nagu määrustik ette näeb ja valasin selle kolm liitrit tulist vett akvaariumisse.

" Ja mis see tähendab?" , küsis kapten.
" Kaladele soojendan vett."
Mõttepaus.
" Vaga avangardlik lahendus, aga järgmine kord pane sool ja pipar ka kohe sisse."

Mingeid repressioone ei järgnenud, sest ohvitser oli suht nõutu. Võibolla nii peabki?
Jumalale tänu et akvaarium oli suht suur. Mingi 150 liitrit, aga vaatamata sellele olid kõik silgud paugult teises kvaariumi otsas tagajalgadel. Kõik elasid selle termošoki edukalt üle. Kõhtu ei visanud keegi taevapoole.

Nu tõ dajosh !!! Pole ammu niimoodi naerda saanud !!!

[kalleb]

selle asja nimi oli soldatskaja smekalka

[Mossemees]

Kas keegi teab, mitu korda ühte sõdurit võis dispatti saata? Oletame, et oli sõdur pool aastakest teeninud, sai rämeda sigadusega hakkama ja saadeti dispatti kaheks aastaks. Tuli tagasi, poolteist aastat oma väeosas veel teenida. Teenis nädala, keeras jälle hirmsa käki kokku, kas jälle dispatti?

[kalleb]

ma usun et desbatti ta enam tagasi ei tahtnud minna , arvatavasti käitus paremini,üldiselt räägiti et kui mees desbatist tagasi tuli siis keegi teda ei tülitanud, ka ohvitserid mitte, toimetas vaikselt omi tegemisi kuni demblini välja

[pen.skar]

Oma väeossa neid enam tagasi ei saadetud- stroibatti tuli neid hulgim. Mäletan Prozorovi, oli jupp vanem, nagu minagi, sõbraks kellegagi ei saanud. Vedas Zis`ga segu r.baasi ehitusele. Veidi juhitamatu aga demblini venitas välja. Koju ei jõudnud- Moskvas "kukkus" noa otsa...Seda ei oska öelda, kas meilt dispatti(näit. inimohvriga avarii) läinud siia tagasi tulid. Vast ikka mujale, kohti leidus. Teist korda? Räägiti tribunali olemasolust, millel oli vaid üks otsus...Tõlgi omale prisjaga.

[diesel]

mõned kuud peale prisjaaga andmist teenisin autoroodus. seuke irmus ustaavijärgne koht oli. kamandasid seerud. üks demblist seeru olevat sinna väeossa tulnud seitse aastat tagasi ja vahepeal viis aastat disbatis olnud ja siis samas kohas teenistust jätkand. ja niipalju juba jõud pealt vabanemist praazdnikuid üle elada, et kolm paela oli pääle saand. kui õige või vale see jutt on, seda ma ei taipa öelda, aga piisavalt vana oli ta küll. seuke järsk ja morn vend oli.

[kalleb]

ega jah, tribunal võis sulle tõesti tinanormi eraldada küll kui leidsid et sust ikka nõukogude inimest ei kasva

meil oli utsebkas mingi Tallinna juut , no ehtne juut kõvera nina ja pungis silmadega , oli teine kuidagimoodi lasnud ennast kroonusse võtta , ju oli siis nii kooner et ei tahtnud ihuarstile välja teha

too siis mõtles välja kavala plaani , nimelt loetakse utsebkas valikuliselt kirjasid läbi , ta hakkas saatma koju kirjasid et teda mõnitatakse, tahab endalt elu võtta, jne

oli ikka neid kümneid kirjutanud ja korraga postitanud ning kiri jõudiski zampoliidini , no sellest tuli korralik mäsu , vennike viidi hospitali uuringutele ning 2 kuu pärast sõitis koju, irvitas veel et näe lollid istuge siin lollimajas oma 2 aastat, tema läheb koju

[KOLLA]

Tapmise hädakaitse ületamise tõttu ja tõendatud võimu kuritarvitamise eest sai kuni kuni 12 aastat ja mõnel juhul saadeti isegi väeossa tagasi . Ise tundsin seerut kes oli 7 aastat disbatis olnud ja siis poolt viimast teenistusest puudu olevat aega tagasi teenima saadeti . Kole närviline oli , aga õppis selle aja jooksul itaalia , hispaania ja portugali keele ära igavusest . Mulle taheti ka 5 aastat sügada kuklasse , aga tribunalis mõisteti õigeks , sest ma ei nõudnud alluvatelt rohkem kui ma ise suuteline olin !

[kolz]

Aasta 1983, meie polk asus Kaasani kermlis. Suvel elasime linnast väljas välilaagris ja käisime vahel kremlis toimkondades. Juunis oli jälle meie polgu kord toimkonnad välja panna(söökla, KPP, KTP, karauli 4 posti). Mina olin seekord KPP-s korrapidajaks ja kaks kamraadi, kellega olime 1,5 aastat teeninud vanakesed olid karaulis. Üks rasdvadjassi ja teine tunnimees postil, mis asus kremlist väljas all-linnas. Karaul marsis 12 minutit sinna ja tagasi. Vot ja need kaks sõbrakest sebisid omale kusagilt pooliku õunaviina, et hea öösel vabavahtis trimbata. Läks aga nii, et kella 23-ne karauli vahetus läks poistel käest ära. Keskmise auru all postilt tagasi tulles, tuli neile linnas üks võõras, mitte meie kremli prapor vastu ja ei andnud karaulile au. See aga solvas neid kahte "orjolli" ja nad hakkasid siis praporit õpetama kuidas ja kellele au anda. Prapor hakkas vastu klähvima ja läks löömaks. Üks orjoll tõmbas aga kalašnikovile kuuli rauda ja kamandas prapotšiku kõnniteele kõhuli.
Intsident laabus kuidagi, aga öösel viidi need kaks sõpra karauulist ja väeosast minema. Prapor aga nagu hiljem selgus oli karnisoni prokuratuuri mingi asjapulk.
Kahe nädala pärast poisid demobiliseeriti s.t. visati nõukogude armeest välja ja kolme kuu pärast oli kohus kus kumbki sai 3,5 aastat vanglat. Kohtuotsuse kordus ettelugemine tehti terve deviisi ees, teiste hirmutamiseks vist. Süüalused olid ka kohal, seisid miilitsakonvoi vahel tsiviilriietes ja sealt viidi nad kohe edasi laagrisse.
Meil nendega rääkida ei lubatud.

[hullmaks]

poolakas pani talvehommikul mootori tiksuma, käis ära söömas, tõi staabist teekonnalehe ja alles siis asus sõitma katlamaja poole, kus sooja vett radikasse kallata. Selle aja peale aga oli seal mootoris midagi nii läbi kuumutanud,e t jõudu absoluutselt polnud. Kogunes siis kiiresti komisjon kokku, major sam po tõlu(mida iganes see ka ei tähendanud)ja kaasteenijad, kes imejuhtumit analüüsima asusuid. Pikapeale avastasime, et tema gaz66 käivitusüritusel vända abil võib viimast ka kõige väiksema näpu abil ringi ajada. EI mäleta, kes see tark oli, võibolla veel et mina ise, aga diagnoos oli selge, kompressiooni ei ole. Selle sõna peale haaras ähmi täis poolakas pange ja pani jooksu. Kuhu tõttad, hüüdis major talle järele. Kompressiooni järele, hüüdis ajateenija üle õla. Ju ta oli seda vana nalja kuulnud kusagil, kuidas noori autojuhte pangega kompresiooni tooma saadeti, aga vaene mees oli nii ähmi täis, ikkagi vaid pool aastat vanal autol mootor kutu, et esimese ähmiga seda sõna kuuldes meenus vaid, võta pang ja pane ajama. Lugu päädis sellega, et võeti tutikas mootoor ribadeks, poisi vanemad saatsid talle kodust uued kolvid/rõngad ja muu vajalikku, ja ladus mootori uuesti kokku.

---

Teine juhus, armeenlane vahetas oma UAZikul plokokaane tihendit. pani mootori kokku, käima ei lähe. jälle sama viga, vändaga aja mootorit ringi väikese näpuga. Pika pinnimise ja uurimise peale selgus, vaene mees oli plokikaane poldid lehtvõtmega kinni keeranud, võtsin padrunvõtme, panin sellele taha veel 40cm toru ja pingutasin poldid üle, läks käima nagu hansu viiul.
Tee keetmisega juhtus korra nii, kuna klaaspurgid defitsiit, oli neil ju kalduvus puruks minna kui soe ja külm mingil põhjusel kohtusid, siis sõber poetas selle teadatuntud ja kirjeldatud traktori saadaolevasse plekkanumasse, kus hakkas alles sädemeid pilduma ja plekkpurgist moodustus vahva purskkaev kuniks vesi seintesse keevitatud aukudest välja voolas.
Saadeti ka kaks meest dispatti, oli mingi väljapressimise keiss. No selles ühest mehest lahti saades hingasid kõik kergendatult. Oli sihuke lühikene lastekodu poiss,venelane, aga tsetseeniast pärit, pool aastat teeninud. Magas kasarmu kõige tagumises nurgas, rivistusel käis siis kui tahtis, iga öö tassis dnevalnõi talle köögist praekartuleid. Kui ohvitserid olid läinud ja õhtune rivistus, siis vend loivas oma koopast blatnoide nurgast välja ja käis rivi esimese rea läbi(esimeses reas üldjuhul seisid noored)ja virutas igale mehele rusikaga kõhtu, ka endast vanematele kes esiritta olid sattunud. Seeru, kes rivistust läbi viis, ja muidu oli kõva vend, naeratas ainult virilalt. Selline külma kalapilguga tyyp. tahtis mind panna oma hb-d pesema, ütlesin, et ei pese, tema vastu, kas tead, et ma võin sind tappa, mina vastu, tean küll ja jalutasin minema. Kuigi tema pilk pani ikka judinad mööda selgroogu käima.Eks temaga mul muudki jama oli aga pikapeale mingi respekt tekkis, et murda ta mind lõpuks enam ei üritanud.Aga tõesti, terve rood pelgas seda tüüpi.Teine vend, kes dispatti saadeti oligi tema ohver kes väeosast suure hirmuga putket tegi.

[Daff]

Kunagi siin eespool lubasin paar rida kindralite kohta kirjutada. Nendest tegelastest kangastub vaimusilmas tavaliselt pilt kui karmidest paksudest ja medalite kihi all ägavatest vanameestest. Nii palju kui ise sai neid näha jäi küll mulje, et täitsa muhedad sellid. Tema saab olla juba see mees kes ta tegelikult on. Nemad ei pea enam ennast tõestama ja iga hinna eest oma eksistentsi õigustama, nagu väiksema kaliibri "šiškad."

Kindralleitnant Selevjorstov. Tema oli meil alaline külaline väeosas. Talle allus kogu MVD kupatus Volga-Vjatka regioonis ja teda tõega huvitas mis vägedes toimus. Ja sõdureid hoidis.
Korra trehvasime temaga platsi peal. Olime kolmekesi, kaks reameest ja üks seeru. Seeru muidugi kamandas kohe paraadsammu marss ja au andmised ja kõik servis mida ustaav ette nägi. Kindral lõpetas selle pulli kohe ära.
"Mida te siin lolli mängite, mulle pole au vaja anda, siin on tunduvalt tähtsamaid tegelasi kellele kulpi visata." ?????
Siis jooksis meil ikka täiega juhe kokku. Keda või mida ta sellega mõtles, ei tea.

Sama kindral tegi meile kevadeti riviülevaatust. Kogu pataljon oli paraadmundrites üles rivistatud ja näitasime kui kenasti me marssida oskame. Trummid põrisesid ja fanfaari puhuti nii mis kole. Meenutas kergelt Borodinoo lahingut. Keegi sõjameestest aga puterdas marssimise ajal ja tekitas pisikese segaduse rivis. Kombat lausus sellepeale paar mahlakamat sõna, mis kindrali endast täielikult välja viis. Väeosa komandor, polkovnik, pandi valveseisakusse ja loeti talle pikk moraal teemal, kuidas käituda sõduriga. Asi päädis sellega, et kogu ohvitserkond rivistati üles ja sõdurite koosseis sai kolm tundi isiklikku aega. Ja kõik need kolm tundi marssisid ohvitserid palava päikese käes nagu noorsõdurid. Ütlemata ilus vaatepilt oli.

Üks teine tegelane, kindralmajor, lühike mees, koos furaškaga pikkust meeter kuuskümmend viis. Tema külastas meie väeosa oi kui tihti, aga eraviisiliselt. Pidevalt oli tal vaja mingeid autosid remontida. Autoroodus mingi prappor oli tal isiklik lukksepp, kelle juurde need visiidid toimusid. Ja mitte ühtegi korda ei tulnud ta tagasi sama autoga, alati olid erinevad masinad.
Olime KPP-s valves ja teenistus kulges vaikselt, elu nagu lill. Mina olin "dnevalnõi po KPP", korrapidaja abi oli seersant Rõbin, lihtne maapoiss. Sõnavara koosnes tal eranditult ebatsensuursetest sõnadest. Kirjakeelest laenatud sõnu kasutas ta ainult sidesõnadeks. Mina pidin väravat avama kui selleks tekkis vajadus ja "Rõba" pidi kamandama ja olukorda kontrolli all hoidma.
Järsku laekub väravasse tumedate klaasidega Lada 2108. "Kirst", nagu neid tol korral nimetati. See aga oli seersant Rõbini arvates ülim jultumus, eraauto militaarterritooriumile sissesõitu taotlemas. Ja siis ta avaldas oma arvamust selle auto peale kõlava selga häälega, kahjuks polnud seal avalduses mitta ühtegi sõna mida kannataks siin ära tuua. Lõpetanud oma monoloogi, avanes vastuseks Lada uks ja uksevahelt hakkas paistma lai punane triip, kindrali lampassid. Rõba vaeseke oli näost valgem kui värskelt lubjatud KPP sein. Kindral ronis välja, tuli Rõba juurde, kes veel kõnevõimet tagasi polnud saanud, võttis tal ümber õlgade kinni nagu vana sõber ja hakkas hoopis vaest seerut ja tema käitumist kiitma. Kui Rõba kõnevõime tagasi sai, ütles kindral:
"Kas tahad näha kuidas polkovnikud jooksevad?"
Rõba üritas kokutades midagi vastata,aga mida , jäi arusaamatuks.
"Nüüd karju nagu ustaav ette näeb, pataljon smirna ja helista staapi"
Peale seda toimus tõeline maraton. Kombat ees ja pool staapi takkatraavi jooksid kindralit vastu võtma.
Asi kulmineerus suht ootamatus suunas. Kindral avaldas kogu staabi juuresolekul Rõbale kiitust, "blagadarju za službu i projavlennoi bditelnost."
Vot tak.

[Maamees]

Mingi "duhhi" rihm, vakstust ja "pljähha" ehk pannal originaalis, pole poleeri saanud.

[kalleb]

No too pljahha nühkimine oli ikka eriline nuhtlus, eriti utsebkas, lineikas võis olla nühkimata nädalaid ja polnud kellegi asi

Utsebkas olid igalühes sellised spetsiaaksed kaltsud ehk natirkad taskus ning loomulikult legendaarne PASTA GOI tükike

Selle natirkaga siis otpederassili igal vabal momendil toda pannalt

E-Liit on tolle pasta juba kuulutanud kantserogeenseks tooteks mis põhjustavat vähki

[kalleb]

Noh foorumlased tunnistage nüüd üles kes lasi kroonus endale tätoveeringu teha, meil mitmed tsurkad kasutades mehaanilist üleskeeratavat pardlit ning tushi tätoveerisid üksteist -a la raktnoje voiska sssr või mingi muu selline tobedus, üldiselt käevarrele . Teinekord läks see jura mädanema ja paiste no siis oli neil jama kui palju.



http://www.military-quotes.com/forum/rus...87005.html

[Daff]

kalleb´i pildiga Afganistani kohta tuli meelde üks seik oma teenistusest Nõukogude relvajõududes, mis oleks võinud muuta kardinaalselt minu teenistust ja "õnnestumise" korral ka elukäiku kui ellu oleks jäänud.
Kas keegi teab kedagi, kes on vabatahtlikult kirjutanud raporti üleviimiseks internatsionaalse väekontingendi koosseisu?
Mina olen sellise tembuga hakkama saanud ja kaksteist minu kolleegi kaasa arvatud.
Hetkel pole rohkem aega kribada. Paari päeva pärast panen siia kirja selle lolluse kohta üksikasjad.

[kalleb]

no see avaldus oli ilmselt selleks et miilitsa durdomist pääseda

kujutan ette ülemuste repliike a la soldato sovsem oborzeli ot bezdeistvija, sovsem otpuhli, njuh poterjali , hoteli na haljavu jne

ühesõnaga asi lõppes teile zampoliidi poolt korraldatud suurema ajupesu ja kena krossijooksuga gaasimaskid peas ning OZK seljas

[Maccaroni]

Noh foorumlased tunnistage nüüd üles kes lasi kroonus endale tätoveeringu teha...

No meil läks rõhutan, eranditult ukrainlaste seas, mingi hetk hirmasti moodi shaarikute installeerimine "individuaalsele füsioloogilisele põhirelvale".

Protsess nägi välja selline:
1. Läbipaistvast plastikust hambaharja varrest lihviti välja vastavalt maitsele sobiva suuruse ja kujuga shaarik, lõppviimistlusena poleeriti pastagoiga. Enne installeerimist eksponeeriti seda roodu peal, võrreldi, imetleti vastu valgust ja mida iganes.
2. Mingist roostevabast lusikavarrest oli valmis lihvitud laia kruvikeerajaotsa taoline "löögiraud" ning meedikute käest hangiti tilgake piiritust, kaaliumbergamanaati või ravinoollahust (oli vist mingi selline kollane ollus), desinfitseerimiseks, ja marlisidet muidugi, bint nazõvajetsa.
3. Operatsioone sooritati peale otboid, operatsioonilauaks oli kasarmutaburet.
4. Pearelva nahk venitati siis sobivas kohas taburetile laiali ning lajatati eelnimetatud löögiraua ja puuklotsi abil läbi.
5. Seejärel installeeriti shaarik ning desinfitseeriti ja mähiti sidemesse.

Enamikel vennikestel läks asi õnnelikult, kuid oli ka neid, kes pärast nädalaid põletike ja paistetustega vaevlesid, mähkisid ja puhastasid. Kõik jäid elama

[KOLLA]

Tean ühte juhust kus neid šharikuid liiga palju oli ja viimasest säärane põletik tekkis , et kuningas maha võeti !

[kalleb]

Seda shaarikut pidi pidevalt liigutama et muidu läheb mädanema

Meil olid kasahhid riistapikenduste põhilised kunded

Igaljuhul muditi seda pidevalt läbi kalifeede taskute et ai ikka korras oleks

Ei tea kas see neid aitas naisterindel seda ei tea arvata

Kas ilma riistata mees demobiliseeriti või tassisi sluuzbat edasi nagu miilenkii?

[Maamees]

Meil üks tatarlane (Rinat Batalov) pani ka shaariku, teisi juhtumeid ei mäleta. Oli ka hädas sellega, veritses ja paistetas, kuid ellu jäi. Muidu oli väga normaalne tüüp, agiteeris mind ka kampa hüppama, keeldusin viisakalt