Mäletan ka seda päeva enne laeva põhja minemist. Käisin siis 3.klassis. Päev enne põhjaminekut oli terves väikelinnas,mitmel pool kohutav koerade ulgumine. Neid koeri oli siis ikka igas eramajas ja mõnes kortermajas ka,praeguse ajaga võrreldes meeletult palju. Keegi ei saanud aru,mis värk toimub,miks mõned koerad hirmsalt uluvad(kadunud vanaisa pidas seda alati mingiks halvaks endeks). Tuul ja maru oli tõesti väljas. Hommikul kooli minna oli jube jama,sest tuul tahtis mütsi peast viia. Tagasi tulles oli tuul veidi vaibunud. Siis tegin teleka kodus lahti ja sealt tulid uudised,et Estonia on uppunud. Ei saanud kohe matsule pihta,et koos selle laeva hukkumisega kaotasid ka 989 inimest oma elu. Päev hiljem ,kui selgus,et pääsenuid eriti polnud,siis alles hakkasin arusaama katastroofi tõsidusest.
Mul on oma arvamus,miks ja mispärast laev põhja läks. Kuid milleks seda siin arutada,see ei vii kuhugi enam.
Küll aga on tilk tõrva meepotis asjaolu,et nii Eesti,Soome kui Rootsi on üritanud asja kinni mätsida ja teinud seda väga ebaeetilisel moel.

Ilmselt selguse saaks siis kui kas laev tõstetakse üles või sukeldujad asuvad uurima laeva sisemust. Eelkõige seda sektsiooni kuhu paigutati, kahtlase laadungiga veoauto!
Nagu näha hauarüüstajad ja mustad arheoloogid saavad kergelt laevale ligi ja vilistavad keelu peale.
Isiklikult visiiri kukkumise juttu ei usu,sest visiiril on näha märke,et see on hiljem otsast lõigatud maha!
Edasi mõelge nüüd ise kallid kaasfoorumlased.