22-12-2016, 05:11 AM
Mul oli siin vaja paar päeva tagasi valada üks ratta toorik. Tegelikult ei olnud just vaja valada aga kuna sellise läbimõõduga alumiiniumist ketast ei saanud kusagilt, siis ma otsustasin selle valada.
Metalli sulatamine on minu jaoks täiesti tume maa. Nagu sel puhul kombeks, peab ammutama oma teadmisi neti avarustest. Mis aga selle tegevusega tavaliselt kaasneb, on see, et tee või tina aga kurat, mida rohkem loed ja uurid seda raskemaks teema muutub kuniks lõpptulem on see, et tiku tooriku valmistamiseks on vaja ülikooli minna või jätta asi sinnapaika. Täpselt nagu alumiiniumi valuga. Peale koolitust ei piisa enam sellest, et alumiiniumile on vaja lihtsalt kuma anda ja asi ära teha, ei , sa pead tegema vastava ahju, sa pead kontrollima kuumust, ette kuumutama vorme, loomulikult pead vormide tegemise jaoks olema spetsialist ja loomulikult pead nii vormi kui ka ahju jaoks kasutama materjale mis maksavad x summasid või kurat teab mis veel ja kui sa seda kõike ei tee, läheb su projekt nässu ning kõik papp lendab vastu taevast. Aga nagu ma proovisin, siis saab ka teisiti, juhul kui sa muidugi väga spetsiifilisi detaile ei hakka valama vaid piirdud lihtsa treitoorikuga.
Seega ma võtsin aluseks ühe mu vaieldamatu lemmikuga tänases info ajastus, nimelt talupojamõistuse. Eks see teinekord annab ka vastulööke, kuid siia/sinna jääb tavaliselt kasu siiski koju. Seega, vaja on kuumutada mingi kogus alumiiniumit kusagil anumas teatud kraadini. Läksin siis oma emexi hunniku juurde ja koukisin sealt välja järgmised asjad ning lõin kuue tunniga valukoja, seitsmendal tunnil hakkasin õlut jooma
.
Esiteks võtsin kaks vana plekkvelge. Ühelt veljelt lõikasin ära sisu ja keevitasin teisele otsa. Sisu mille ma ära lõikasin, kukutasin sinna velgede põhja. Nüüd oli mul olemas püstine ahi, mille põhjas oli kahekordne aukudega põhi. Ah see ka veel, et keskmise ava, kus ratta laager asub, sina keevitasin lihtsalt suvalise suure seibi, et süsi sina sisse ei tükiks väga.
Kui te plekkvelge vaatate, siis velje külg, ehk siis see osa kus need augud on, on tavaliselt velje servast sees pool. Nüüd ma lõikasin nn velje välisserva ja külje vahele augu ning keevitasin sinna toru. Selle toru kaudu hakkan ma velje sisemusse õhku puhuma. Kuna velg on lapiti maas, asub kütus ( mina kasutasin saepuruklotse aga sellest edaspidi) ülal pool õhu liikumist ja õhk seguneb kütusega läbi nn õhuresti kõikjalt ühtlaselt. Seejärel leidsin mingit villa, mille ma mähkisin ümber ahju, et ahi ei hakkaks mind kõrvetama kui ma seal ahju ümber töllerdan. See on hästi tähtis, et ahi su jalakarvu ei kõrvetaks, viib tähelepanu mujale.
Nagu ma siin juba mainisin, siis otsustasin kasutada kütuseks saepuruklotse. Need ma lõikasin välja suvalisest plaadist. Miks ma just need valisin, noh, esiteks on gaasi või õli või elektri ahi üsna tüütu ehitada, kui sul ei ole gaasi või õli või kurat teab mida veel. Ma oleks puid kasutanud kui mul oleks piisavalt kuivi puid olnud ja ma oleksin teinud ahju nats kõrgema. Kuna aga ma juba ahju ehitades mõtlesin klotsidele, siis nii ongi, klotsid siis klotsid. Vahepeal ma pidin juba ostma kivisütt, mõtsi, et sellega oleks vabsjee lahe takka anda, kuid vaadates kivisöe põlemise tempi siis ma hakkasin kartma, et ma lihtsalt põletan oma bemmi veljed ja alumiiniumiga täidetud kopsiku auklikuks. Juba etteruttavalt võin öelda, et ma valisin õige tee :
Pildil on näha palju kulus siis klotse paarikümne kilo alumiiniumi sulatamiseks.
Tuult panin puhuma ahju ühe vana ja väsinud tolmuimeja. Vene aegsetel putsunutsutajatel on üks kuradi hea omadus, neile saab imivooliku panna sinna kust õhk tolmuimejast väljub. Ma arvan, et kunagised inseneerid tolmuimejate brigaadist, just seda silmas pidasidki oma disainiga, et kunagi on kellelgi vaja nende aparaadiga ääsile hing anda. Tolmukott lendas vahelt nah, paar pirakat kättejuhtuva kaikaga korpuse pihta, törts õli laagrite poole teele (egas ma viitsinud lahti aparaati lammutada, niikaua uhasin ribide vahet õli kuni laagrite hääl muutus) ja tuld. Terve sulatustsükli ajal imur köhis ja läkastas ja tahtis maha surra, kuid vedas ennast kenasti lõpuni välja. Vahepeal vaatasin küll juba, et kust saaks teise imuri mille saaks puhuma panna, kuid õnneks polnud vaja.
Nagu ikka, teed mõned pildid käesoleva projekti käigus aga mitte selle mõttega, et hiljem neid näidata koos jutustusega. Ma oleks ju võinud teha kohe algusest, kui idee tuli ja esimestest sammudest alates, kuid nüüd pean vastavalt pildiseeriale juttu kohendama. Nu mis seal ikka.
Minu point või minu mõttekäik käis mu peas umbes taoliselt, et kui sul on vaja kuumutada mingit materjali teatud kuumuseni, siis sa ei pea seda tegema pikas ja peenikeses torus, ümbritsetuna tulest. kui kuumus mida sa vajad on piisavalt väike, siis saab nn panni teha laiapõhjalisena ja kokku hoida kõrguses, seega sa saad suuremaid tükke sulatada ja ahju teha kompaktsema. See jutt on nüüd neile, kes youtubest on videosid vaadanud. Alumiiniumi mass on piisavalt suur, et ta ei jahtu maha ka suurema panni peal. See oli küll koht mis võis valule saatuslikuks saada, kuid ma otsustasin talupojamõistuse kasuks, sest kokkuvõttes polnud ju riskida millegagi.
Jalutuskäik emexi hunniku juurde ning sai kaasa haaratud ühes eelneva projekti jäänuk, nimelt propaani ballooni põhi. Igaks juhuks keevitasin sinna veel krae peale, kuna polnud kindel, et olemasolevast mahust piisab mu ratta valu jaoks. Ka tila sai plekist voolitud. Ma nii lootsin ja nägin juba vaimusilmas, et kui ma valan, siis alumiinium jookseb mööda tila täpselt sinna kuhu sihitud. Etteruttavalt ma pean möönma, et see oli üks suurimaid möödalaskmisi selle projekti raames. mitte kuradi üks tilk ka ei läinud tila rada mööda. Alumiinium jooksis nagu piim sandi suust mööda, täpselt kahelt poolt tila. Sellega peab järgmine kord tegelema...
Vahepeal, kui ma olin juba valmistanud kahest veljest ja tolmuimejast ääsi, teinud propaani balloonist panni, tekkis selline imelik tunne, et sa teed midagi ja see ei olegi tähtis ega huvitav. Mis aga annab asjale huvitava meki? Eks ikka tehniliselt raske ja hästi palju mudru sisaldav huioovina. Niisis otsustasin, et vaja oleks ka vähe tehnilisemat laadi asjapulka ja seda põhjusel, et igav ei hakkaks. Alumiiniumit täis panni on vaja ju tõsta, seda on vaja keerata ja liigutada. Kõige igavam on teha sellist tegevust tööriistaga mille nimi on kaks konksuga raudpulka. Niisiis ehitasin seadme, mis kinnitub orkidega panni külge kahe tagumise aasaga ja siis kui need on paigas, päästad käepidemest, ning vastas olev kolmas ork jookseb vedruga oma kohale. Eks see veidike üle võlli ole aga lõbus see eest.
Mind pani veits kukalt kratsima jälle need inimesed Youtubes. Su käes ja su on ees 1000 kraadi sulaalumiiniumit ja sa tra lädistad seda nutuste traatkonksudega mis vaevu püsivad panni küljes, plätudes, ilma mingi reaalsete kaitsevahenditeta... oi plää seda kisa, kui sula alumiinium su varvaste ümber koorikut koob.
Enivei, Sai siis tehtud üks jublakas millega tõsta seda panni. Jupstüki raskuskese sai viidud selliseks, et kui haarasid ühe käega tagant otsast ja teise käega sangast, oli pann kenasti tasakaalus.
Kui lõpuks kõik asjad paigas olid, viskasin veljed klotse täis ja panin tule otsa. Panni asetasin kõige peale kuna ta ei mahtunud velgede sisse, loomulikult selle pärast, et veljed olid klotse täis. Aga see ongi ok. Pann peale ja küll ta kuumeneb kuni klotsid põlevad ja vajuvad. Loomulikult loopisin kohe ka panni igasugu alumiiniumi täis. Ütleme nii, et esimene ahjutäis suutis ära põleda ning esimesed tükid hakkasid sulama. Ma aega ei võtnud aga te kujutate ette, et asi käis ikka sitaks kähku. Russi kolb oli kõige vintskem sell, see ei teinud esimese ringi peale veel teist nägugi. Muidu aga asi töötas kohe algusest saati.
Varsti lendasid sisse juba kõiksugu asjad, alumiiniumist teekannud, lauanõud, mootorite osad, mis iganes kätte juhtus. Ladusin panni täis tavaari ja sulatasin, seejärel tõstsin panni tulelt, loopisin alt kütet jälle täis ja kõik kordus.
Alu valu puhul on lahe asi see, et kõik fekaal tõuseb peale nagu liha keetes see esimene vaht mille sa ära riisud ja kõik raskem vajub panni põhja. Seega ükskõik mis detaili sa valusse ka ei viskaks, raud kukub panni põhja, kõik ülejäänu koos oksiidiga tõuseb vedela alumiiniumi peale. Ma tegin endale tavalisest plekitükist harkidega lusikkahvli, millele varre külge keevitasin. Plekile lasin suvaliselt rellakaga laiad sooned sisse. Sellega koorisin ülalt kõik mudru minema. Väga hästi töötab. Päris palju läheb alumiiniumist kõrvale koos selle vahuga. Umbes kolmandik või tibake vähem, seega kui keegi hakkab arvestama kilode või liitritega perekonna supipotte oma projekti toorikuteks, siis peate arvestama ka sellega, et äkki peab naabri käest juurde laenama mõne poti või paar lusikat.
Nüüd jõuame vormini kuhu ma valama hakkasin. Mul oli vaja saada ketas umbes 300mm läbimõõduga ja 80mm kõrgusega, ning jalaga umbes 80mm. Ketta enda vormiks ma leidsin emexi hunnikust mingid jeebu piduritrumlid, millst ühe ma treisin seest puhtaks ning teise ma treisin samuti puhtaks aga lõikasin siis pealt paari sendise ketta, mille keevitasin teisele kõrguseks kuna mul oli kahtlus, et äkki ei anna kõrgusest välja. Ketta treisin mõne kümnendiku suurema, et ta ei jääks segama valu väljumist vormist ja keevitasin siis selle esimesele otsa. Piduritrumlil on keskel nagunii auk olemas, mille läbimõõt ka mulle sobis, seega pistsin sealt läbi ühe torujupi, mis sai ka paari punktiga kinni lastud, ning kõike lõpuks panin pihta köögist ühe emailkausi, mida oli hädasti vaja keskele vormi andmiseks. Kõik siseosad määrisin kokku grafiitmäärdega, va kausi kuna unustasin.
Aga siis läks lõpuks valuks. Ma alguses põdesin, et vormi külm mass suudab alumiiniumi maha jahutada ja et äkki oleks vaja vormi eelnevalt kuumutada kuid lõpuks ma tegin hoopis sellise tiki, et kuumutasin alumiiniumit kõrgemale tembile ja unustasin selle mõne kraadi pärast muretsemise. Asi tegelikult väga lihtne. Alumiiniumi sisse annab peita soojust pääääääris palju ja selle mass on parajalt suur. Seega enne valamist ma tegin sellise lükke, et laadisin ahju jälle servani klotse täis, panin pannile kaane peale ja ootasin, kuni putsunutsutaja teeb koos tulega oma tööd. Kui lõpuks tsükkel oli lõppenud, oli alumiinium nagu vesi. See tähendas, et temperatuur oli meeletult kõrge. Ja siis valasin. Tra kui raske on üks servani sulaalumiiniumit täis propaani ballooni põhi. Tilast ei voolanud ka mitte üks piisk, nagu ma enne kirjeldasin, seega oli tegemist sellise väriseva proovitööga, kus enamus energiat läks mujale.
Aga noh, õnneks läks enamus alumiiniumit sinna kuhu pidi, nibin-nabin oleks puudu tulnud kuid seekord õnneks jõudis vormi täpselt õige kogus.
Ega siin polegi rohkemat. Üks ääs sai tehtud velgedest, kasutades vana tolmuimejat. Sai tehtud pann prahist ja prahist ka toorik valatud mis sai üks kuradima kvaliteetne toorik, ning lõpuks sai toorikust valmistatud uus asi mille üle mu süda hõiskab. Toorik sai nii kvaliteetne, et seal ei olnud ühtegi õhumulli ega muud jama. Treipingis nägi asi lõpuks välja täpselt selline nagu ma oma mõtetes seda ette olin kujutanud. Kahjuks lõpptulemist pilte ei ole, kuna polnud plaanis seda teemat teha aga nii ehk naa, elu on ikka üks sitaks lahe asi kui seda lahedalt mööda saata
Metalli sulatamine on minu jaoks täiesti tume maa. Nagu sel puhul kombeks, peab ammutama oma teadmisi neti avarustest. Mis aga selle tegevusega tavaliselt kaasneb, on see, et tee või tina aga kurat, mida rohkem loed ja uurid seda raskemaks teema muutub kuniks lõpptulem on see, et tiku tooriku valmistamiseks on vaja ülikooli minna või jätta asi sinnapaika. Täpselt nagu alumiiniumi valuga. Peale koolitust ei piisa enam sellest, et alumiiniumile on vaja lihtsalt kuma anda ja asi ära teha, ei , sa pead tegema vastava ahju, sa pead kontrollima kuumust, ette kuumutama vorme, loomulikult pead vormide tegemise jaoks olema spetsialist ja loomulikult pead nii vormi kui ka ahju jaoks kasutama materjale mis maksavad x summasid või kurat teab mis veel ja kui sa seda kõike ei tee, läheb su projekt nässu ning kõik papp lendab vastu taevast. Aga nagu ma proovisin, siis saab ka teisiti, juhul kui sa muidugi väga spetsiifilisi detaile ei hakka valama vaid piirdud lihtsa treitoorikuga.
Seega ma võtsin aluseks ühe mu vaieldamatu lemmikuga tänases info ajastus, nimelt talupojamõistuse. Eks see teinekord annab ka vastulööke, kuid siia/sinna jääb tavaliselt kasu siiski koju. Seega, vaja on kuumutada mingi kogus alumiiniumit kusagil anumas teatud kraadini. Läksin siis oma emexi hunniku juurde ja koukisin sealt välja järgmised asjad ning lõin kuue tunniga valukoja, seitsmendal tunnil hakkasin õlut jooma
.Esiteks võtsin kaks vana plekkvelge. Ühelt veljelt lõikasin ära sisu ja keevitasin teisele otsa. Sisu mille ma ära lõikasin, kukutasin sinna velgede põhja. Nüüd oli mul olemas püstine ahi, mille põhjas oli kahekordne aukudega põhi. Ah see ka veel, et keskmise ava, kus ratta laager asub, sina keevitasin lihtsalt suvalise suure seibi, et süsi sina sisse ei tükiks väga.
Kui te plekkvelge vaatate, siis velje külg, ehk siis see osa kus need augud on, on tavaliselt velje servast sees pool. Nüüd ma lõikasin nn velje välisserva ja külje vahele augu ning keevitasin sinna toru. Selle toru kaudu hakkan ma velje sisemusse õhku puhuma. Kuna velg on lapiti maas, asub kütus ( mina kasutasin saepuruklotse aga sellest edaspidi) ülal pool õhu liikumist ja õhk seguneb kütusega läbi nn õhuresti kõikjalt ühtlaselt. Seejärel leidsin mingit villa, mille ma mähkisin ümber ahju, et ahi ei hakkaks mind kõrvetama kui ma seal ahju ümber töllerdan. See on hästi tähtis, et ahi su jalakarvu ei kõrvetaks, viib tähelepanu mujale.
Nagu ma siin juba mainisin, siis otsustasin kasutada kütuseks saepuruklotse. Need ma lõikasin välja suvalisest plaadist. Miks ma just need valisin, noh, esiteks on gaasi või õli või elektri ahi üsna tüütu ehitada, kui sul ei ole gaasi või õli või kurat teab mida veel. Ma oleks puid kasutanud kui mul oleks piisavalt kuivi puid olnud ja ma oleksin teinud ahju nats kõrgema. Kuna aga ma juba ahju ehitades mõtlesin klotsidele, siis nii ongi, klotsid siis klotsid. Vahepeal ma pidin juba ostma kivisütt, mõtsi, et sellega oleks vabsjee lahe takka anda, kuid vaadates kivisöe põlemise tempi siis ma hakkasin kartma, et ma lihtsalt põletan oma bemmi veljed ja alumiiniumiga täidetud kopsiku auklikuks. Juba etteruttavalt võin öelda, et ma valisin õige tee :
Pildil on näha palju kulus siis klotse paarikümne kilo alumiiniumi sulatamiseks. Tuult panin puhuma ahju ühe vana ja väsinud tolmuimeja. Vene aegsetel putsunutsutajatel on üks kuradi hea omadus, neile saab imivooliku panna sinna kust õhk tolmuimejast väljub. Ma arvan, et kunagised inseneerid tolmuimejate brigaadist, just seda silmas pidasidki oma disainiga, et kunagi on kellelgi vaja nende aparaadiga ääsile hing anda. Tolmukott lendas vahelt nah, paar pirakat kättejuhtuva kaikaga korpuse pihta, törts õli laagrite poole teele (egas ma viitsinud lahti aparaati lammutada, niikaua uhasin ribide vahet õli kuni laagrite hääl muutus) ja tuld. Terve sulatustsükli ajal imur köhis ja läkastas ja tahtis maha surra, kuid vedas ennast kenasti lõpuni välja. Vahepeal vaatasin küll juba, et kust saaks teise imuri mille saaks puhuma panna, kuid õnneks polnud vaja.
Nagu ikka, teed mõned pildid käesoleva projekti käigus aga mitte selle mõttega, et hiljem neid näidata koos jutustusega. Ma oleks ju võinud teha kohe algusest, kui idee tuli ja esimestest sammudest alates, kuid nüüd pean vastavalt pildiseeriale juttu kohendama. Nu mis seal ikka.
Minu point või minu mõttekäik käis mu peas umbes taoliselt, et kui sul on vaja kuumutada mingit materjali teatud kuumuseni, siis sa ei pea seda tegema pikas ja peenikeses torus, ümbritsetuna tulest. kui kuumus mida sa vajad on piisavalt väike, siis saab nn panni teha laiapõhjalisena ja kokku hoida kõrguses, seega sa saad suuremaid tükke sulatada ja ahju teha kompaktsema. See jutt on nüüd neile, kes youtubest on videosid vaadanud. Alumiiniumi mass on piisavalt suur, et ta ei jahtu maha ka suurema panni peal. See oli küll koht mis võis valule saatuslikuks saada, kuid ma otsustasin talupojamõistuse kasuks, sest kokkuvõttes polnud ju riskida millegagi.
Jalutuskäik emexi hunniku juurde ning sai kaasa haaratud ühes eelneva projekti jäänuk, nimelt propaani ballooni põhi. Igaks juhuks keevitasin sinna veel krae peale, kuna polnud kindel, et olemasolevast mahust piisab mu ratta valu jaoks. Ka tila sai plekist voolitud. Ma nii lootsin ja nägin juba vaimusilmas, et kui ma valan, siis alumiinium jookseb mööda tila täpselt sinna kuhu sihitud. Etteruttavalt ma pean möönma, et see oli üks suurimaid möödalaskmisi selle projekti raames. mitte kuradi üks tilk ka ei läinud tila rada mööda. Alumiinium jooksis nagu piim sandi suust mööda, täpselt kahelt poolt tila. Sellega peab järgmine kord tegelema...
Vahepeal, kui ma olin juba valmistanud kahest veljest ja tolmuimejast ääsi, teinud propaani balloonist panni, tekkis selline imelik tunne, et sa teed midagi ja see ei olegi tähtis ega huvitav. Mis aga annab asjale huvitava meki? Eks ikka tehniliselt raske ja hästi palju mudru sisaldav huioovina. Niisis otsustasin, et vaja oleks ka vähe tehnilisemat laadi asjapulka ja seda põhjusel, et igav ei hakkaks. Alumiiniumit täis panni on vaja ju tõsta, seda on vaja keerata ja liigutada. Kõige igavam on teha sellist tegevust tööriistaga mille nimi on kaks konksuga raudpulka. Niisiis ehitasin seadme, mis kinnitub orkidega panni külge kahe tagumise aasaga ja siis kui need on paigas, päästad käepidemest, ning vastas olev kolmas ork jookseb vedruga oma kohale. Eks see veidike üle võlli ole aga lõbus see eest.
Mind pani veits kukalt kratsima jälle need inimesed Youtubes. Su käes ja su on ees 1000 kraadi sulaalumiiniumit ja sa tra lädistad seda nutuste traatkonksudega mis vaevu püsivad panni küljes, plätudes, ilma mingi reaalsete kaitsevahenditeta... oi plää seda kisa, kui sula alumiinium su varvaste ümber koorikut koob.
Enivei, Sai siis tehtud üks jublakas millega tõsta seda panni. Jupstüki raskuskese sai viidud selliseks, et kui haarasid ühe käega tagant otsast ja teise käega sangast, oli pann kenasti tasakaalus.
Kui lõpuks kõik asjad paigas olid, viskasin veljed klotse täis ja panin tule otsa. Panni asetasin kõige peale kuna ta ei mahtunud velgede sisse, loomulikult selle pärast, et veljed olid klotse täis
. Aga see ongi ok. Pann peale ja küll ta kuumeneb kuni klotsid põlevad ja vajuvad. Loomulikult loopisin kohe ka panni igasugu alumiiniumi täis. Ütleme nii, et esimene ahjutäis suutis ära põleda ning esimesed tükid hakkasid sulama. Ma aega ei võtnud aga te kujutate ette, et asi käis ikka sitaks kähku. Russi kolb oli kõige vintskem sell, see ei teinud esimese ringi peale veel teist nägugi. Muidu aga asi töötas kohe algusest saati. Varsti lendasid sisse juba kõiksugu asjad, alumiiniumist teekannud, lauanõud, mootorite osad, mis iganes kätte juhtus. Ladusin panni täis tavaari ja sulatasin, seejärel tõstsin panni tulelt, loopisin alt kütet jälle täis ja kõik kordus.
Alu valu puhul on lahe asi see, et kõik fekaal tõuseb peale nagu liha keetes see esimene vaht mille sa ära riisud ja kõik raskem vajub panni põhja. Seega ükskõik mis detaili sa valusse ka ei viskaks, raud kukub panni põhja, kõik ülejäänu koos oksiidiga tõuseb vedela alumiiniumi peale. Ma tegin endale tavalisest plekitükist harkidega lusikkahvli, millele varre külge keevitasin. Plekile lasin suvaliselt rellakaga laiad sooned sisse. Sellega koorisin ülalt kõik mudru minema. Väga hästi töötab. Päris palju läheb alumiiniumist kõrvale koos selle vahuga. Umbes kolmandik või tibake vähem, seega kui keegi hakkab arvestama kilode või liitritega perekonna supipotte oma projekti toorikuteks, siis peate arvestama ka sellega, et äkki peab naabri käest juurde laenama mõne poti või paar lusikat.
Nüüd jõuame vormini kuhu ma valama hakkasin. Mul oli vaja saada ketas umbes 300mm läbimõõduga ja 80mm kõrgusega, ning jalaga umbes 80mm. Ketta enda vormiks ma leidsin emexi hunnikust mingid jeebu piduritrumlid, millst ühe ma treisin seest puhtaks ning teise ma treisin samuti puhtaks aga lõikasin siis pealt paari sendise ketta, mille keevitasin teisele kõrguseks kuna mul oli kahtlus, et äkki ei anna kõrgusest välja. Ketta treisin mõne kümnendiku suurema, et ta ei jääks segama valu väljumist vormist ja keevitasin siis selle esimesele otsa. Piduritrumlil on keskel nagunii auk olemas, mille läbimõõt ka mulle sobis, seega pistsin sealt läbi ühe torujupi, mis sai ka paari punktiga kinni lastud, ning kõike lõpuks panin pihta köögist ühe emailkausi, mida oli hädasti vaja keskele vormi andmiseks. Kõik siseosad määrisin kokku grafiitmäärdega, va kausi kuna unustasin.
Aga siis läks lõpuks valuks. Ma alguses põdesin, et vormi külm mass suudab alumiiniumi maha jahutada ja et äkki oleks vaja vormi eelnevalt kuumutada kuid lõpuks ma tegin hoopis sellise tiki, et kuumutasin alumiiniumit kõrgemale tembile ja unustasin selle mõne kraadi pärast muretsemise. Asi tegelikult väga lihtne. Alumiiniumi sisse annab peita soojust pääääääris palju ja selle mass on parajalt suur. Seega enne valamist ma tegin sellise lükke, et laadisin ahju jälle servani klotse täis, panin pannile kaane peale ja ootasin, kuni putsunutsutaja teeb koos tulega oma tööd. Kui lõpuks tsükkel oli lõppenud, oli alumiinium nagu vesi. See tähendas, et temperatuur oli meeletult kõrge. Ja siis valasin. Tra kui raske on üks servani sulaalumiiniumit täis propaani ballooni põhi
. Tilast ei voolanud ka mitte üks piisk, nagu ma enne kirjeldasin, seega oli tegemist sellise väriseva proovitööga, kus enamus energiat läks mujale. Aga noh, õnneks läks enamus alumiiniumit sinna kuhu pidi, nibin-nabin oleks puudu tulnud kuid seekord õnneks jõudis vormi täpselt õige kogus.
Ega siin polegi rohkemat. Üks ääs sai tehtud velgedest, kasutades vana tolmuimejat. Sai tehtud pann prahist ja prahist ka toorik valatud mis sai üks kuradima kvaliteetne toorik, ning lõpuks sai toorikust valmistatud uus asi mille üle mu süda hõiskab. Toorik sai nii kvaliteetne, et seal ei olnud ühtegi õhumulli ega muud jama. Treipingis nägi asi lõpuks välja täpselt selline nagu ma oma mõtetes seda ette olin kujutanud. Kahjuks lõpptulemist pilte ei ole, kuna polnud plaanis seda teemat teha aga nii ehk naa, elu on ikka üks sitaks lahe asi kui seda lahedalt mööda saata
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!
