05-02-2017, 02:03 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-02-2017, 02:12 AM ja muutjaks oli argo7up.)
Hoi foorumlased!
Üks vana Mazda tahab liiklusse tagasi. Aga no alustame siis algusest.
Isa arvas, et aasta võis olla umbes 92-93, kui ta müüs oma punase VAZ2105-e, mille tagumisel aknalaual pikutades sõitmisi ma mäletan, just selle ja sellise Mazda vastu, et proovida ära see lääneauto mekk. Mäletan kommentaari, et minek on jube hea, aga pidurid on kehvad Selles oli süüdi ilmselt roosteauguline piduri peasilinder, mis lasi süsteemi õhu sisse.
Selle vilka autoga lõppesid perekondlikud sõidud kahjuks/õnneks umbes aastal 1996, kui üks alkohoolik mööda küla ringi käis ja aknaid lõhkus. Üks tabamus tuli ka meie Mazda tuuleklaasi, mida tol ajal uut ei õnnestunud leida ja nii ta paariks aastaks seisma jäigi.
Kuna vanus hakkas juba kahekohalisi numbreid näitama ja traktoriga sõitmine muutus igavaks, organiseerisime vennaga selle auto Haapsalu lähistelt, kus sellega sõita ei saanud, Virtsu metsade vahele, tädi juurde, kus veetsime samuti suviti palju aega.
Seal saime sellega rahulikult ringi vuristada, rannas käia ja autondusega tutvust teha, ilma et oleks pidanud väga mundrikandjaid kartma. Nii kulusid mitmed suved ja kõvasti bensiini ning nii me selle autoga kokku kasvasime.
Edasi tuli puberteet, karvane kube ja muud suvised tegemised/taskuraha teenimised, mis jätsid selle auto sinna seisma päris mitmeks aastaks. Vahest sai küll käima pandud, aga no kui palju sa ikka külavahel edasi-tagasi, sihitult sõita viitsid, lube ka polnud ju veel. Aga teadmine, et see auto tuleb ükskord korda teha, oli meil vennaga olemas juba siis. Isegi kujutasime ette, kuidas sellega ringi kruisime
Mingi hetk 2005-2006 hakkas isa aga hirmutama, et kas teeme selle autoga midagi või viib ta vanarauda ära, mis pani meil püksid püüli sõeluma ja nii vedasime ta vennaga suures hirmus Saaremaale ära, et isa käsi autoni ei ulataks Nimelt vanemad on lahutatud, isa elab Haapsalu lähistel ja ema elas tol ajal veel Kuressaares. Niisiis jätkus auto säilitamine uues kohas, aga teadmine oli endiselt kindel, et ükskord toome selle auto taas liiklusesse.
Kuna ise käisin Tallinnas koolis ja vennas oli Hiiumaal, aga müüki läks meil Kuressaares olnud maja, tuli auto jälle uude kohta ootele viia. Seekord meie maakohta Pihtlas. Nii sattus korra aastal 2008 (vms) Mazda rooli foorumlane Rait. Tervitused!
Kuressaarest Pihtlasse.
Ja kõik teavad, et kui elad Tallinnas, siis on sul alati hästi palju tegemist ning kogu aeg kusagile kiire. Niisiis oli Mazdal jälle aega paar aastat vaikselt rehvide jagu Maa sisse vajuda, kuni aastal 2010 võttis minuga ühendust Krista Inchcapest, kes küsis, et kas see auto on veel eksisteeriv või juba emexis Kunagi oli selline sait nagu carrating.org, kuhu olin 2006, või nii, autost paar pilti lisanud ja uurinud, et ehk kellegil on veel selliseid autosid ning olen tuuleklaasist huvitatud. Sealt sai ta kontakti ja tutvustas mulle nende plaani leida Eesti vanim Mazda. Vanemat, kui meie oma, nad polevat aga leidnud ja kutsusid meid sellega Tallinnasse näitusele. Siis ta polnud muidugi suurem asi näituse pill, kuid sellegi poolest vedasime ta sinna, sest selle aja peale olime vennaga juba aru saanud, et kui selle taastamist peagi ette ei võta, siis võibolla see lõpetabki emexis, sest õues mulla peal seistes lähevad asjad kiiresti käest.
Seega võib öelda, et auto taastamisele sai hoog sisse antud juba aastal 2010, kui toimus see vanade Mazdade väljanäitus. Väike artikkel ka delfis
Seal tutvusin ka Meelisega, kes selle suure keevitus- ja värvimistöö kõik ette võttis ja lõpuni korralikult teostas. Kes detailidega tutvuda tahab, leiab Mazdaklubi foorumist teema.
Nii, nüüd jõuame aasta 2011 lõppu, mil Meelis lõpetas oma tööd ja auto tuli sealt ära viia.
Aga kuna ma õppisin-töötasin endiselt Tallinnas/Helsinkis ning alati oli kusagile kiire, siis mõtlesin, et komplekteerimise teeme vennaga koos isa juures Haapsalulähistel suvel. Hui tegime, endiselt oli ju kiire ja palju tegemist ning maale jõudmisega oli raskusi. Seisis kuuris sellisel kujul kuni aastani 2014 vist, siis arvas vennas, et ta paneb selle kokku Hiiumaal ja viis selle sinna. Aga vaike saar, väikesed palgad, suur pere ja külm garaaz ei lasknud asjal kiiresti edeneda.
Eelmise aasta sügisel hakkasin aga vaatama, et kurat, mu 79' 2door wagon vajab ikka kõvasti keevitamist. Niisiis oleks vaja asendusautot selleks ajaks ja Mazda sobiks ju selleks ideaalselt
Panin ajakava paika, kevadel hakkan Toyotat keevitama, niisiis Mazda peab selleks ajaks sõidukorras olema, mitte ideaalne "treiler queen", sest teha oli palju ja aega vähe, sest elan endiselt ju Tallinnas aga sõitev ja toimiv auto, millel võib olla mõni roostes vidin, kuid mehaaniliselt peab olema töökindel ja usaldusväärne auto. Detailidega tegelen hiljem, sest enam pole karta, et see kusagile seisma jääb
Niisiis võib allkirjas nähtavalt veebilehelt avada dropboxi lingi ja vaadata, millega olen tegelenud sel talvel ja kindlasti tuleb veel uuendusi, sest värvimata on veel esimesed püstakud, kogu esisilla šarniiride taastamine, summuti ning nipet-näpet asju leiab veel.
Kuid hetkel juba käivitub võtmest, puhub sooja ja pidurdab nii nagu peab, põhimõtteliselt võiks hollika ringile minna
Argo
Üks vana Mazda tahab liiklusse tagasi. Aga no alustame siis algusest.
Isa arvas, et aasta võis olla umbes 92-93, kui ta müüs oma punase VAZ2105-e, mille tagumisel aknalaual pikutades sõitmisi ma mäletan, just selle ja sellise Mazda vastu, et proovida ära see lääneauto mekk. Mäletan kommentaari, et minek on jube hea, aga pidurid on kehvad Selles oli süüdi ilmselt roosteauguline piduri peasilinder, mis lasi süsteemi õhu sisse.
Selle vilka autoga lõppesid perekondlikud sõidud kahjuks/õnneks umbes aastal 1996, kui üks alkohoolik mööda küla ringi käis ja aknaid lõhkus. Üks tabamus tuli ka meie Mazda tuuleklaasi, mida tol ajal uut ei õnnestunud leida ja nii ta paariks aastaks seisma jäigi.
Kuna vanus hakkas juba kahekohalisi numbreid näitama ja traktoriga sõitmine muutus igavaks, organiseerisime vennaga selle auto Haapsalu lähistelt, kus sellega sõita ei saanud, Virtsu metsade vahele, tädi juurde, kus veetsime samuti suviti palju aega.
Seal saime sellega rahulikult ringi vuristada, rannas käia ja autondusega tutvust teha, ilma et oleks pidanud väga mundrikandjaid kartma. Nii kulusid mitmed suved ja kõvasti bensiini ning nii me selle autoga kokku kasvasime.
Edasi tuli puberteet, karvane kube ja muud suvised tegemised/taskuraha teenimised, mis jätsid selle auto sinna seisma päris mitmeks aastaks. Vahest sai küll käima pandud, aga no kui palju sa ikka külavahel edasi-tagasi, sihitult sõita viitsid, lube ka polnud ju veel. Aga teadmine, et see auto tuleb ükskord korda teha, oli meil vennaga olemas juba siis. Isegi kujutasime ette, kuidas sellega ringi kruisime
Mingi hetk 2005-2006 hakkas isa aga hirmutama, et kas teeme selle autoga midagi või viib ta vanarauda ära, mis pani meil püksid püüli sõeluma ja nii vedasime ta vennaga suures hirmus Saaremaale ära, et isa käsi autoni ei ulataks Nimelt vanemad on lahutatud, isa elab Haapsalu lähistel ja ema elas tol ajal veel Kuressaares. Niisiis jätkus auto säilitamine uues kohas, aga teadmine oli endiselt kindel, et ükskord toome selle auto taas liiklusesse.
Kuna ise käisin Tallinnas koolis ja vennas oli Hiiumaal, aga müüki läks meil Kuressaares olnud maja, tuli auto jälle uude kohta ootele viia. Seekord meie maakohta Pihtlas. Nii sattus korra aastal 2008 (vms) Mazda rooli foorumlane Rait. Tervitused!
Kuressaarest Pihtlasse.
Ja kõik teavad, et kui elad Tallinnas, siis on sul alati hästi palju tegemist ning kogu aeg kusagile kiire. Niisiis oli Mazdal jälle aega paar aastat vaikselt rehvide jagu Maa sisse vajuda, kuni aastal 2010 võttis minuga ühendust Krista Inchcapest, kes küsis, et kas see auto on veel eksisteeriv või juba emexis Kunagi oli selline sait nagu carrating.org, kuhu olin 2006, või nii, autost paar pilti lisanud ja uurinud, et ehk kellegil on veel selliseid autosid ning olen tuuleklaasist huvitatud. Sealt sai ta kontakti ja tutvustas mulle nende plaani leida Eesti vanim Mazda. Vanemat, kui meie oma, nad polevat aga leidnud ja kutsusid meid sellega Tallinnasse näitusele. Siis ta polnud muidugi suurem asi näituse pill, kuid sellegi poolest vedasime ta sinna, sest selle aja peale olime vennaga juba aru saanud, et kui selle taastamist peagi ette ei võta, siis võibolla see lõpetabki emexis, sest õues mulla peal seistes lähevad asjad kiiresti käest.
Seega võib öelda, et auto taastamisele sai hoog sisse antud juba aastal 2010, kui toimus see vanade Mazdade väljanäitus. Väike artikkel ka delfis
Seal tutvusin ka Meelisega, kes selle suure keevitus- ja värvimistöö kõik ette võttis ja lõpuni korralikult teostas. Kes detailidega tutvuda tahab, leiab Mazdaklubi foorumist teema.
Nii, nüüd jõuame aasta 2011 lõppu, mil Meelis lõpetas oma tööd ja auto tuli sealt ära viia.
Aga kuna ma õppisin-töötasin endiselt Tallinnas/Helsinkis ning alati oli kusagile kiire, siis mõtlesin, et komplekteerimise teeme vennaga koos isa juures Haapsalulähistel suvel. Hui tegime, endiselt oli ju kiire ja palju tegemist ning maale jõudmisega oli raskusi. Seisis kuuris sellisel kujul kuni aastani 2014 vist, siis arvas vennas, et ta paneb selle kokku Hiiumaal ja viis selle sinna. Aga vaike saar, väikesed palgad, suur pere ja külm garaaz ei lasknud asjal kiiresti edeneda.
Eelmise aasta sügisel hakkasin aga vaatama, et kurat, mu 79' 2door wagon vajab ikka kõvasti keevitamist. Niisiis oleks vaja asendusautot selleks ajaks ja Mazda sobiks ju selleks ideaalselt
Panin ajakava paika, kevadel hakkan Toyotat keevitama, niisiis Mazda peab selleks ajaks sõidukorras olema, mitte ideaalne "treiler queen", sest teha oli palju ja aega vähe, sest elan endiselt ju Tallinnas aga sõitev ja toimiv auto, millel võib olla mõni roostes vidin, kuid mehaaniliselt peab olema töökindel ja usaldusväärne auto. Detailidega tegelen hiljem, sest enam pole karta, et see kusagile seisma jääb
Niisiis võib allkirjas nähtavalt veebilehelt avada dropboxi lingi ja vaadata, millega olen tegelenud sel talvel ja kindlasti tuleb veel uuendusi, sest värvimata on veel esimesed püstakud, kogu esisilla šarniiride taastamine, summuti ning nipet-näpet asju leiab veel.
Kuid hetkel juba käivitub võtmest, puhub sooja ja pidurdab nii nagu peab, põhimõtteliselt võiks hollika ringile minna
Argo