(Seda postitust muudeti viimati: 14-08-2017, 08:04 AM ja muutjaks oli mlsluik.)
Viimased ööd veetnud autoroolis ning sõites maha meeletuid kilomeetreid. On kohti kus raadiost suurt miskit mõistlikku ei tule siis puht juhuslikult suskasin sisse ühe ammu unustatud mälupulga, kus oli Tash Sultana parimad palad. Tegu siis noore austraalia muusikuga kes juba oskab kitarri käes hoida ja muusikat tundub tegevat hingega, mis on tänapäeval harvaesitlev nähtus. Ja noo see hääl... Tema lugude puhul meeldib enim flow ehk see kuidas kõik nii sujuvalt jookseb, väga mõnus teinekord kuulata, veel parem vaadata. Vaatamisega on lood aga kehvemad, enamus kontserte välja müüdud pidevalt, viiendal on küll berliinis veel vist paar piletit saada. Tasub minna kuulama, soovitan.
Sellise kitarrimängu oskuse eest müüks hinge kuradile maha, nagunii seda ise ei kasuta....
Asjalik asi kõrvale. Ideaalne kaaslane loojangus pikal maanteelindil.
Mis puudutab kidra käristamist, siis selline programmeerimise masinavärk on täna väga omane tänavamuusikutele. Võtab sell kola seljakotist välja ja kontsert algab...
Veidral kombel ei ole pildis näha meie lugupeetud iseend modereerivat kaasfoorumlast, kes ilmselgelt peab olema selle looga seotud
Kuulake marsruudi kirjeldust!
Möödunud sajandi kuuenda kümnendi alult pärit mõnusa gruuviga lugu, mida on kaverdanud terve seljatäis artiste.
Siin üks värskem versioon, Hootersi esituses.
Autos küll mitte aga kui juhtub mõnikord õhtal vaba aega olema siis panen telekast youtuubi sobiva koha pealt mängima, sätin resiiverist heli sobivaks ja vajun diivanisse, kodukülas tehtud vein ka kõrvale ja võib silmad sulgeda ja lihtsalt olla...
Viimasel ajal jääb muusikaliselt valikust miskipärast üha vähemaks Pendulumi ja prodigi, paffendorfi jms raskemat sorti muusikat ja asemele hiilib blues, jazz, boogie, vintage jne... milles asi?
PostmodernJukebox kanalilt leiab samas stiilis videosid lademetes....
(09-10-2017, 17:53 PM)mlsluik Kirjutas: Viimasel ajal jääb muusikaliselt valikust miskipärast üha vähemaks Pendulumi ja prodigi, paffendorfi jms raskemat sorti muusikat ja asemele hiilib blues, jazz, boogie, vintage jne... milles asi?
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Kunagi koolis algklassides muusikaõpetaja väitis et võiks saada hea bariton kui häält treenida, see pani mõtlema.... et kas inimene on kurt või lihtsalt loll. Igatahes oli juba siis selge et ega luik pole laululind ning sinnapaika see jäi ... õnneks-või kahjuks, võta kurat kinni
Aga muusika meeldib endisel, eriti kui seda hästi tehakse. Eriti vaimustust tekitavad need kellel on looduse poolt ka häält antud. Tänaseks väljavalituks võiks olla siis Mike Geier, või siis Big Mike Geier või lavanimega Puddles Pity Party kellel tunneb ära justnimelt selle hea baritoni hääle järgi. Sündinud Philadelphias ja üldiselt tegu keskmisest pikema inimesega (2.03cm) Esineb tihtipeale koos eelpool postituses mainitud Postmodern Jukebox'iga.
Autos mängib üsna sagedasti, eriti kui üksi tuleb kulgeda... selline meeleolu muusika seega.
