(25-01-2019, 15:13 PM)PlyVal64 Kirjutas: Ja kui me siin räägime 10-20K€ asjadest, siis see on suhteliselt väike summa, see pole enamuse igapäevaauto väärtustki.
Ehk kulutame mingi natukenegi mahu erametsa omamishobis 20K metsatehnikale ja varustusele, kalapüügil 20K paat+treila+varustus ja 20K jahinduses 4WD+püss(id)+varustus ja siis on see erametsaomanik loll ja idioot, teised aga lahedad kälid???
KAUA te meid linnamehi idiootideks peate??? Mis te arvate, et meie ei oska arvutada??? Me oskame väga hästi panna koordinaatteljestikku oma soovid, vajadused, võimalused ja eesmärgi, sest näiteks mina õppisin matti-füssi, kui paljud läksid kutsekasse traktoristiks saama, ja hiljem tüka-lapa nii metsandust kui ehitust ja traktoristiks õppisin alles 40'te teises pooles, seega???
Seega ootaks linnamehed maameestelt MÕISTLIKKU ja põhjendatud, KOGEMUSTELE tuginevat targutamist, miks mingi asi kas sobib või ei sobi, kas laguneb ei lagune, on ergonoomika hea või paha jne! Ma tahaks näha TÄPSET pikemas ajaühikus reaalset kulutabelit nende "eriti heade ja odavate rögisejate osas" ja sama asja siis kirutud mistahes UUE tehnika osas!
See, et mul on siis ka LAHE MEESTE MÄNGUASI, on täiesti hindamatu väärtus!
Ei taha vastu vaielda, idioodiks ka ei pea ja eks seal Tallinnas elujärg ka teine. Aga siiski summad meil siin Põlvamaal autode osas küll tunduvalt nigelamad. Võttes aluseks keskmise reaalselt omanikule kuuluva sõiduki.
Kel aga auto liisingus, maja 30 aastaks laenupeale, lapsed ka veel koolitada, siis kõik ongi ilus. Aga raha eriti selliste summadega hobiks ei jätku, saab korra Egiptuses ära käia aastas.
Aga teema juurde ja enda pere metsast ja tingimustest konkreetselt. Metsamaa suurus 27Ha kopikatega ja see kõik ümber maja. Majandamiskava järgi ligi 11Ha nähtud lageraieks. See oli juba aastaid tagasi tehtud kava järgi. Siiski hapuks asi minemas pole ja ootame üldist metsa hõrenemist üle maa ja ehk seetõttu ka paremat hinda. Kas ka õige, ei tea. Viimaks järgmine nädal idanaaber siin ja vse naaci.
Kuna nagu öeldud, on mets mõnevõrra ooteseisundis ja muu osa arenemisjärgus. Siis küttepuude kättesaamiseks ja saeraamile ehitusvajaduseks palgi ettetoomisel on kasutusel rögisev tehnika.
Eelmise aasta lõpul enne lund oli paras külm ja sai põhiliselt metsakuiv ära tehtud ja mõni toorem palk ka saeraamile lauaks toodud.
Pilte ei ole reaalsest metsatööst, oleks võinud teha, aga polnud siis seda teematki. Mõned pildid siis täna tehtud ikkagi aimduse saamiseks.
Rögiseja NR1. Jumz ülapeakopp.
Ostetud tallu enne milleeniumit, aastal 97-98 kuskil. Maksis vist 30000.- ja peale, kes see enam mäletab. Tegu endise kolhoosi tehnikaga, kohati kippus olema juba tookord surmale võlgu, sooja mootoriga 1Bar mootori õlisurve saamiseks pidi gaasi pedaali vajutama.
Mis aga kõige imelikum, asi töötab tänase päevani. Õli on paar korda mootoris vahetatud, päike hukanud hüdrovoolikuid ja rehve. Muu väga tühi tähi. Vesi sisse ja käivitusmootorist käima. Eks see siiani vastupidavus on tulnud ka 10 töötunni edasikerimisest aastas ainult. Saan nüüd ilge rahe kaela, aga suhtumine sellesse masinasse ongi olnud võiduka lõpuni, seega pole isegi viitsinud varjualust ehitada ega seda traktorit ilutada.
Metsatöös on tal osa metsaäärde toodud materjali kojutoomises üle põllu. Kopa asemele käib haarats ja taha veepüti raamist tehtud toikadega käru.
Metsa ei ole mõtet selle kooslusega ronida. Äärmiselt kohmakas ja maakera sügavustesse minna tahtev. Suureks abiks küll tugikäpad ja sahk, millega saab maapeale tagasi tõsta ja rataste alla notte visates on üldiselt liikuma saanud. Nagu öeldud, see kopa keeramine eest toe otsast tahapoole tõstmiseks võtab ruumi palju ja tihedamas ei kuidagi. Kopp taga aga nina taevapoole.
Jumzik on aidanud palju muud ka teha, alates korstnakivide tõstmisest kuni septiku, vee ja elektrikaabli trassideni. Selline hea nullkuluga masin väikesteks hobiõiendamisteks. Umbes nagu viimasel ajal moodi läinud Maz ja Zil kraanade soetamised endale ehitamiseks. Ostad, teed ära ja müüd sama hinnaga edasi.
Mõned pildid ka see hooaeg õuele toodud metsakuivast ja eelmisel hooajal varutud küttepuuvirnast. Viimaks pilt ka Jumzi kopast, et näha et tegu toimetava masinaga, mitte maa sisse vajunud mälestusega.
Rögiseja NR2. T-25 koos laiemate CK-4 rehvidega ja vajadusel nendel kasutavate kettidega.
Laiust masinal 1600mm ja paar tikutopsi peale. Kitsamast ei unistagi, 6m palk sabas lõhub ise juba rohkem juurekaelu, otsi seda teed kuidas tahad väikestel käänakutel. Puuduva kabiini tõttu ei jää okstesse ka kinni. Rattakettidega tirib hästi. Rööpaid natukese külmaga juba eriti mädama peal oma kaalu tõttu ei tekita. On siis metsas sees tegutsemise masin.
Remonditud käigukast ja mootor euro tuleku aegu. Summas üle 1200.- eur kuskil. Nüüdseni peale hoolduste muud tehtud pole. Samuti ei pööra välimusele ega ilutamisele tähelepanu, vaid käigushoidmisele. Sest mets on sõda ja kõik plekid saavad nagunii kraabitud ja mõlgistatud.
Selline tehnika siis metsas käimiseks. Kui kunagi peaks ootel oleva lageraieks minema, siis nagunii tuleb tellida see õige ja suur.
Eks rögisejaid veelgi majapidamises, aga metsaga eriti seotud pole. Siiski tahaks natuke rääkida vene tehnika käivitamisest külmaga aastal 2019. See ei pea mitte olema nii, et õlid ahju äärde sooja, leeklamp jne. T-25 panin Ksf muska järgi boileri tenni karterisse.
Russ aga. Poolakate plokisoe, Letrika starter ja tund enne tööle minekut juhe seina. Ja võtit.
Jah, see kõik nõuab teadmisi tehnikast ja ka tööriistu. Aga vähemalt üks maal toimetav inimene võiks ikka mõndagi jagada ka sellest, olgu või uus traktor. Nimelt ei ole ma eluaegne paksu metsa sees olnud nõukaihalusega Ivan Duratsjok, vaid töötanud üle nelja aasta endises Peetri butiigis ja remontinud traktoreid. Dong, Branson ja Zetor. Näinud Zetoriomanikust maameest, kes ei suutnud kuidagi aru saada vedruseibi tööpõhimõttest. Vaid ikka korrutas ja korrutas, et kui see mutri alla kinni pigistada, siis kuidas ta seal vedrutama hakkab ja mis see annab?
Remondipoolelt musta pesu vist mõtet pesema hakata ei ole ja rääkima iga isendi insenertenilistest lahendustest. Mis oli, see oli ja jäägugi remondihalli seinte vahele. Pealegi tänapäeva tehnikas tuleb pea iga aasta mingi uus lahendus ja eripära. Pole nii, et kümneid aastaid tehakse sama asja. Dong küll siiski selline, plastikud ainult uuenevad.
Kes saeraami jaoks puitu toob, siis vanarahvas on üht teist selle kohta ka arvamust omanud, et kuidas, millal jne. Mul üks tark raamat selle kohta isegi.
Aga mõndagi kirjas näiteks siin.
https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/par...varumisest
Kui uskuda neid kuufaase, puude asetsemist metsas jne. Ahju alla vist ei ole üldse vahet.
Kel aga muud vajadused ja nõuded metsatehnikale, nagu näiteks Ksf Plyvalil. Kerghaagisega transporditav, roo niitmine mäda peal jne. Lisaks riigi poolne ettekirjutus, et vee- või looduskaitse ala. Siis muidugi temale see lahendus ei sobi, aga ehk said teised mõtteid.
Muideks mul tuttav Tartu kandis miskise kotka pärast sai sellise metsanõude teatud raadiuses kaela, et põhimõtteliselt kikivarvukil võid seene ära korjata ilma kummardades peeretamata.
Panen omatehtud saeraami pildid ka. Majapidamise kõpitsemiseks asendamatu asi. Kes tähelepanelikult vaatab, näeb seal veel ühte rögisejat.
Pole küll kaks aastakümmet enam käima pandud, aga Ksf viplala rongi mõte ikka geniaalne.