(30-01-2019, 12:08 PM)v6sa Kirjutas: Mitte oskamatud, vaid nad ei oska (ei taha, ei viitsi, ei ...) ära kasutada uute masinate eeliseid. Või on neil tehnika, mida ei saa panna teisiti tööle (no näiteks on vaja kraavifreesi kasutada JSV pööretel vähemalt 1000, aga traktorit tellides jäeti 1000E tellimata) Nüüd on valik, kas panna põhjagaasiga (mis kulutab rämedalt kütust) või riskida freesi ummistumisega. Loomulikult paneb mees põhjagaasiga, kütuse erikulu gaziljon ja kõik põhjavad sitta masinat. Kuigi mootoril oleks rammu seda sama freesi ka 1600 vändapöörde peal vedada (nagu oleks 1000E puhul), mil kütuse erikulu oleks julgelt kolmandiku väiksem ja mootori mehhaaniline koormatus vastavalt suurem.
Selles osas on õigus, et iga järgmine mootoripõlvkond alates EGR jms saastekontrolliseadmestiku lisandumisest on kütuse erikulu kasvatanud. Kui tänane mootoritehnoloogia, materjalid ja määrdeained panna tööle vaid kütusekulu minimeerimise tarkvaraga, siis pakutakse erikulu 140-145 g/kWh. Nii suur olla puhta õhu hind...
Ma metsatöö finesse väga peenelt ei jaga, aga põllumajandust ma tunnen. Ning raskel põllutööl on täiesti võimalik sama masinaga põletada kaks korda rohkem kütust ainult jõuülekande parameetrite vale seadistusega astmevabal kastil. Ma ei näe põhjust, miks raskel veol metsatööl ei võiks sama efekt ilmneda. Eriti neil "juhtidel", kes ei suuda mõista maastikusõidu põhitõdesid ega kasutada masina inertsi, rääkimata PS-käikudest või turbiinsidurist.
Omaette teema on erinevate mootoripõlvkondade võime taluda ülekoormust. Kui vabalthingeldav pada võib rahulikult vedada veel 700 vändapöörde juures, siis tänapäevane kusiainelisapritsega pada paneb sisuliselt 1200 pöörde pealt pillid kotti. Omadus, mitte viga. Pöördemomendi graafikult ju selgesti näha.
Metsatööd teinud inimesena tahaks siin nüüd vaielda selle ei taha ja ei viitsi kohapealt.
Väljaveol teeb traktor enamuse ajast mida?
Ajab ringi hüdropumpa.
Järgmiseks liigub langil paarimeetriste sammudega ja kolmandaks sõidab metsast välja kiirusega 2-10 km/h
Seega kõige suurem sääst tuleb suure tootlikusega hüdropumbast mis laseb mootoril käia 1000 pöördega laadimise ajal aga seda see Valtra ei suuda.
Järgmiseks peaks ta ka selle 1000 pöördega liikuma edasi selle 3 meetrit ilma pöördeid tõstmata et ökonoomne olla ja seda see Valtra ei suuda.
Kolmas etapp oleks ka selline 1/3 võimsusega töötamine pigem, kus jõudu kasutatakse ainult vajaduse korral ja ka seal on pööre enamuse ajast 1000-1200 vahel.
Põllumajandustraktori automaatika aga ei saa hästi aru mida talt tahetakse sellisel reziimil ja lisaks kui veel turbiin libiseb muutub see energia soojuseks mitte liikumiseks.
Jõuülekanne peaks olema ökonoomseks metsatööks nagu Belarusil et sidur lastakse 1000 pöörde pealt lahti, masin liigub ühe kiirusega mil rattad on jäigalt seotud mootori väntvõlliga.
Sel Valtral aga enne kui ta liikuma hakkab on mootori häälest kuulda et läheb raskeks sest on vaja kastis rõhud üles ajada, hüdroaku laadida ning pidurid survestada.
Alles siis hakkab liikuma aga siis on ka 1600 pööret peal ja tunda et midagi libiseb läbi kui üle kännu läheb.
Seega mina väidangi, et nii ökonoomselt nagu Belarusi sugune manuaalse kasti ja siduriga masin metsas toimetab ei ole automaatikaga võimalik saavutada.
Märksa lähemale sellele jõuab päris väljaveotraktor millel on muutuva tootlikusega hüdropump mis veab vahekasti otsas olevat hüdromootorit.
Seal keeratakse seisval masinal hüdropumba tootlikus nulli et masin seisaks kohapeal.
Pedaali vajutades keeratakse pumba tootlikust sujuvalt juurde ja seega tekib pea jäik ühendus rataste ja mootori vahel ning minu ratsutada olnud Komatsu mäest allaminnes keeras isegi kütte kinni vahel kui mootor pidurdas masinat.