[viplala]

See teema sai alguse siit teemast. Tol korral oli mul vaja valada ja treida üks alumiiniumist ratas aga enne kui see ratas treipingist eemaldus, läks vajadus selle järele üle, kriips enne valmimist. Ja nii see siis vedeles mul nurgas, selline tore massiivne sabaga rattake. Vaatasin seda siis ükskord ja mõtlesin, et mida sellest võiks teha. Tol ajal hakkasin huvi tundma vedelike tsentrifuugi vastu, millega neid puhastada saaks ja vajadusel ka eraldada üksteisest. Näiteks õli-vesi, diisel-vesi, õli ja selles sisalduvad igasugu osised jne. Kuna pisike vajadus taolise asja vastu oli olemas ja veelgi suurem oli huvi asja vastu, hakkasin ümber selle rattakese looma aparaati, kuna see rattake oli täitsa ok mõõtmetega ning mis peamine, koos sabaga kust sai selle treipinki panna ja ühe korraga kuju välja treida. Ühe korraga treimine tähendab minu pingi puhul seda, et see pink on nii kuradi peppus omadega, et teist korda ei ole võimalik lihtsalt asja enam jonksu saada kinnitamisel. Tegelikult pean absull kõik asjad treima ühe korraga aga see ei ole praegu tähtis, niisiis...


Läbi häda sain treitud esimese detaili, selleks oli tsentrifuugi kese, anum või tsentrifuug ise või ma ei teagi kuda seda nimetada, ütleme kopsik. Kopsiku mõõdud on väljast umbes 60x260. Seinapaksus jäi kõikjalt keskmiselt 1cm+- Keskel on võlli jaoks auk. Võll ja kopsik peaksid ideaalis istuma üksteise peal koonusega, et saada need alati tsentrisse, kuid tänu mu treipingile ja võimalustele, ei tulnud selline asi kõne alla ja ma võtsin teadliku riski, et ma ei saa seda tulevikus tasakaalu ideaalselt, ning lasin ava tavalise ringina välja. 


   
   
   

Põhja treisin ka soone. Seal hakkab istuma veel üks anum aga sellest edaspidi. Kui te tähelepanelikult vaatate, siis näete põhja peal ühte laiku, see on nimelt mingi keermestatud metallist asi, mis suutis ennast valu ajal kah vormi manu sättida. Igal juhul kui treisin, siis mingi hetk hakkas kostma aisakellade hääl. Alguses ei saanud pihta kust see hääl tuleb, kuid nähes alumiiniumi alt väljuvat võõrkeha, ei hakanud ka midagi enam ette võtma, sest mida sa ikka teed, treid lihtsalt väiksema laastuga ja loodad, et jupstükk alu sees ennast kinni hoiab. Etteruttavalt võin öelda, et hoidis küll.

   

Enne kui siit edasi minna, seletan paari sõnaga tsentrifuugi toimimise lahti. See kopsik hakkab hästi kiiresti keerlema ja kopsiku sisse suunatakse vedelikku mida tahetakse puhastada raskematest osakestest. Kuna tsentrifugaaljõud hakkab tänu keerlemisele oma osa nüüd mängima, siis surutakse kõik see materjal suure jõuga kopsiku välisseina vastu. Samal ajal suunatakse vedelikku juurde sinna kopsikusse ja kopsiku sees oleval vedelikul läheb kitsaks ning osa peab üle ääre välja lendama. Kuna tsentrifugaaljõud on seda suurema mõjuga, mida raskem on osake, siis liigub kõik raskem kraam kopsiku välisseina juurde lõksu ning kergem kraam surutakse kopsikust välja. Näiteks vesisele ja metalliosakestest tulvil õlile tehakse väga kiiresti selgeks, et õli ei kuulu loomult kokku vee ja raskemate osistega, ning saadetakse ta sealt, kui kergem materjal, välja. Vesi ja metalli osakesed, kui raskem materjal, jäävad kopsiku välisseina juurde lõksu. 

Kui kopsiku keerlemine lõpuks seiskub, valgub kopsiku sees olev paha materjal oma loomulikku tasapinda ja väljub läbi kopsiku põhja puuritud aukude. Augud on puuritud põhja nii, et need jäävad kopsiku ülemise serva vertikaaljoonest tsentri poole. Kopsiku all on teine topsik, mis selle kraami kinni püüab ja eraldi minema juhib aga sellest juba edaspidi. Tahked osad tuleb kopsiku seest, välisseina pealt maha kraapida. Nagu ikka, et kraapimist vältida, võib panna enne kasutamist kopsikusse pabeririba ja peale kasutamist see koos tahke ollusega sealt kiiresti eemaldada.

   

[pen.skar]

Endiste suurfarmide kolikambrist leiad spetsjomm kollase separaatori, mis korjas igasuguse lima, udarahaigete lehmade tükkis piima endasse. Vedasin ka omale vanaõli puhastamiseks ühe sellise koju. Aga mõttetus- kui taldrikute vahed täis saavad, kütab edasi puhastatud õlisse. Pole sel pidevaks tööks kahte lehte väljavoolu. Parem oli setitamine. Ja nüüd N-Hollandi hooldel tekib 80 liitrit ilusat, selget kasutatud Ambra hüdro-transaõli. Kasutan I 20 asemel tööpinkides ja jagan jumzimeestele. Krooniaeg tsentrifuugiti diiselkütet naftabaasides- vast on mõni sellinegi massin saadaval.

[viplala]

See viplal on ju jalgratta leiutamine ja üldsegi mitte hästi tehtud. 

Tubli, jätka samas vaimus.

[viplala]

Edasi võiks minna tsentrifuugi korpusega millest mul polegi eriti pilte. Tegemist on 6mm paksusest materjalist, 16,5 tollise terasveljega mille ma lõikasin pikuti pooleks, keerasin välisküljed omavahel kokku ja keevitasin kinni. Tekkis koonusekujuline ja hästi tugev kere, mille põhjaks jäi velje poldiaukudega osa. Korpus lihtsalt pidi olema tugev, et mind ennast rahustada. See kuradi keerlev jurakas seal keskel ajas mulle hirmu nahka juba enne kui ma projektiga poole pealegi olin jõudnud.

Pealt vaates nn tsentrifuugi sisse, nägi asi välja selline. Pildil paistab, velje keskele pistetud, üks vineerist ketas. See on tolle paha materjali topsiku tsentreerimiseks alguses kui puurida oli vaja jne.

   

Topsiku ma tegin mingist põrandalambi jala iluplekist, mis oli nagu loodud minu projekti jaoks. See topsik kinnitub poltidega velje keskele, tihendiks silikoon. Topsikul on piltidel puudu üks suurem auk, kust ülevalt tulnud paha materjal ära voolab. See auk sai tehtud täpselt sinna, kus veljel oli poldiauk ja velje poldiaugule sai keevitatud toru otsa, alla poole, mille külge kinnitatud vooliku kaudu see paha materjal mingisse suvalisse ämbrisse suundub. Ühesõnaga see topsik on jäigalt kinni korpuse küljes, keerleva kopsiku all.

Topsiku tsentrisse puurisin augu, kust võll läbi jookseb ja millele treisin alumiiniumist kahepoolse polditava krae, et tekitada sisse seintega anum, muidu jookseks paha materjal mööda võlli külge alla.

   
   


Võll ise sai üsna tavaline. Kuna kavatsesin aparaati ringi ajada pesumasina mootoriga, siis sai tehtud ka vastav rihmaratas, kuid hiljem läks mootor kummist kardaaniga otse vedama ja rihma ülekandest loobusin. Pesumasina mootori valisin selle kiirete pöörete, kättesaadavuse ning lihtsa pöörete juhtimise pärast. 

   
   

Järgmiseks valmistasin suunaja. Selle ülesandeks on vedelik endasse haarata oma koonuselise kujuga, mitte lasta vedelikul põrkuda, kiirelt ringi käiva kopsikus oleva vedeliku seinaga, mis võib pritsmed loopida üle terve süsteemi laiali ka puhtasse sektorisse. Teiseks võtta see sisse toodav vedelik ning suunata see otse kopsiku sisse, välisseina äärde, kust siis puhastamise protsess võiks alguse saada. Selleks on suunajal kolm toru põhja juurde kinni keevitatud, mida mööda vedelik oma kohale, kopsiku välisseina äärde, liigub. Suunaja kinnitatakse kopsiku mutri peale, võlli otsakeermele eraldi mutriga. Kopsiku puhastamiseks eemaldatakse ainult koguja ja düüs. Düüsini ma kohe jõuan.

   
   
   

Düüs on tavaline toru, mis on viidud läbi tsentrifuugi korpusest ja millel on ühes otsas kraan, peale tuleva vedeliku koguse kontrollimiseks, ning korpuse sees pool olev hüdraulika kiirühendus, düüsi kiireks ja lihtsaks eemalduseks. Eemaldada on seda vaja tänu sellele, et toru ots on suunatud koguja sisse ja muidu ei saa lihtsalt kogujat kätte.
Toru kasutasin suvalist vasest torukest, millele pistsin otsa keevitusdüüside otsikud, lihtsalt lõbu pärast, et visuaalne pilt vähe tehnilisem oleks  Nagu tellimise peale, oli kiirühenduse emane ots valmistatud messingist, ja isane keevitatav. 

   
   

[viplala]

Edasi oli vaja saada tsentrifuugi sisse sooja. Seda on vaja kui tahta puhastada õli. Et õlist saada kätte kõige pisemadki osakesed, peab õli viskoossus olema hästi vedel ja selle lihtsamaks võimaluseks on õli kuumutamine umbes 60-80 kraadini. Minu puhul on kuumutamise parimaks lahenduseks radiaator tsentrifuugi sisse tekitada, mille ma ühendan keskküttega, ning mis hoiab mul kenasti õli temperatuuri seal 70 kraadi piires. Süsteem toimib veel paremini, kui kuumutada ka sissetulevat õli eraldi keskküttest võetud soojusvaheti läbi. Selline lahendus annab hea stabiilsuse läbi terve puhastusprotsessi, sest ei lase õlil jahtuda puhastamise käigus.

Radikaks ma painutasin kolm 20mm toru ja suunasin nad läbi korpuse välja.

   
   

Tsentrifuugi sisu näeb nüüd välja selline... Kopsiku all olevat, paha materjali, kogumise topsikut pole näha. Kopsiku keskel on suunaja, mille sisse tuleb läbi düüsi vedelik ja seda kremplit soojendab radikas. Kopsiku põhja on siin pildil augud alles puurimata, kust kaudu paha materjal minema voolab kui kopsik keerlemise lõpetab.

   

Puhastatud vedelik, mis surutakse üle tsentrifuugi kopsiku serva, lendab laiali ja vastu korpust, kust see alla valgub ning läbi korpuse põhja puuritud augu ning toru, puhta vedeliku anumasse voolab. Need pildid on tehtud erinevatel ajajärkudel ja selle pärast on mõnel pildil näha ka vana musta õli, millega ma praegu tsentrifuugi katseid teen, aga sellest räägin juba edaspidi. 

   

[viplala]

Järgmiseks on ju selge, et kui seal korpuse sees üks pritsmete pidu käib (ja uskuge mind et käib  ), oleks mõistlik taoline tegevus eraldada välismaailmast. Et leida sellise suurusega tugevat ja sirget kaant sinna peale, nu ma otsisin küll aga mnjah, üldiselt võimatu ülesanne. Panin aga jälle valumasina tööle ning valasin kaane. Seekord proovisin liivast vormi teha, mis ka õnnestus peaaegu, kuid see koht või kese kuhu ma alumiiniumi valasin, keetis liiva üles alumiiniumi sisse. Edaspidi peab sinna pleki alla panema või tegema vähe teise vormi. Puhas liiv pole ikka selle jaoks mõeldud. Ketas tuli päris piraka läbimõõduga ja ega enam suurem polekski pinki mahtunud. 

   
   
   
   

Aga siis hakkasin mõtlema, et mis kasu on kinnisest kaanest. Tahaks ju näha ka sinna sisse kui töö käib. hakkasin siis ringi vaatama mingi ümmarguse klaasi järele ja leidsin...pesumasina ukse klaasi. See ju nagu loodud labori välimusega asi

Pingile hääled sisse jälle ja treisin keskele augu  ning ka faasi klaasi jaoks, millel oli juba tehase poolt valatud vastav ääris minu projekti jaoks.   

   
   
   

Seejärel võtsin hinged ette. Need pidid tõstma kaant alguses otse üles ja hoidma end ümber kaane serva. 

   
   
   
   
   

Kaant hakkasid kinni hoidma neli massiivset polti, mille tegin suvalisest kuuskantraua jupist ja mingist keermelatist. 

   


Ega selle kaanega ongi kõik. Alla poole sai treitud tihendi jaoks soon, üpris lai. Sinna istutasin kaks kõrvuti asetsevat o rõnga riba. Silikoon kõige alumiseks ja siis need ribad peale ning lasin ära kuivada. Ribade otsad liimisin üksteisega vastavaks pikkuseks enne kokku. 

   
   



Klaas läks ette puhta silikooniga. Igaks juhuks panin ka mõned poldid seibidega hoidma, või õigemini pidevat survet avaldama. Seibide alla läksid kummist puhvrid, milleks oli lohvist lõigatud kummi tükid.

   
   
   


Johhaidii, kell on neli kohe ... homme edasi katsetest ja tulemustest koos andmetega.

[Marko]

Endiste suurfarmide kolikambrist leiad spetsjomm kollase separaatori, mis korjas igasuguse lima, udarahaigete lehmade tükkis piima endasse. Vedasin ka omale vanaõli puhastamiseks ühe sellise koju. Aga mõttetus- kui taldrikute vahed täis saavad, kütab edasi puhastatud õlisse. Pole sel pidevaks tööks kahte lehte väljavoolu. Parem oli setitamine. Ja nüüd N-Hollandi hooldel tekib 80 liitrit ilusat, selget kasutatud Ambra hüdro-transaõli. Kasutan I 20 asemel tööpinkides ja jagan jumzimeestele. Krooniaeg tsentrifuugiti diiselkütet naftabaasides- vast on mõni sellinegi massin saadaval.

Miks nii vaenulik? Viplala masin on küll tibake overkill, samas eraldi väljavool seiskamise või seiskumise juhuks on väga hea. Puhas ja sodi on alati eraldi.
Udarahaigete separaator ei tee seda tööd, mida antud seade.
Seda ärapanemist on igal pool, kas siin ka vajalik? Kahtlen. Postituse muutmisest on parem postitus tegemata jätta

[viplala]

Minu tegelik/peamine eesmärk sellele seadmele ei ole vana õli ega kütuse puhastamine ja ma ei hakka seda selleks ka kasutama otseselt. Mul on küll 200-300l täiesti ebakõlbulikku diislit, mille ma sealt läbi lasen ja kasutusele võtan, ning umbes sama palju erinevates reduktorites ning kastides olevat õli, mida kuidagi kohe ei tahaks uut osta ja mille ostmiseks puudub ka igasugune vajadus, ning mille ma lihtsalt ära puhastan metalli osakestest ning erinevatest friktsioonidest ja tagasi panen. Milleks ma seda kasutan, jätan praegu omateada.

Ma päris kaua mõtlesin, et mis materjaliga ma tsentrifuugi katsetaks. kuidas ma tean kui suuri osakesi see on võimeline püüdma ja kui hästi oma tööd teeb. Mul on vaja, et see töötaks hästi vedela viskoossuse juures osakestega umbes 0,1-1 mikron. Hästi vedela peal ma pean silmas vee omadusi umbes. Vaja oleks tegelikult labori mõõtmist, ehk kunagi ma ka sinna suundun, kuid momendil pole sellel erilist tähtsust. 

Niisiis praegune seis. Ma suutsin stabiilselt tsentrifuugi tööle saada umbes 4000rpm juures. See on minu treipingi ja oskuste ja võimaluste juures vägagi arvestatav kiirus mingi kobaka keerutamisel, mis täis lastis kaalub oma 4kg ja mille läbimõõt on 260mm. Ma proovisin arvutada erinevaid suuruseid siin, näiteks sain G suuruseks 2000g jne, aga see kõik on liiga raske minu jaoks ja ma tegelikult ei saa nendest asjadest aru päris täpselt. Kuni kolmanda klassi füüsikani on kõik kerge aga kui hakkad tegelikult süübima osakeste liikumisse vedelikus...mnjah, sinna see minu poolt ka jääb.

Enivei, vähemalt lugesin palju ja otsisin ja uurisin ja lõpuks sain aru, et asi polegi nii lootusetu juhtum kui vaadata ainult numbrit 4000rpm. G suureneb vastavalt ketta läbimõõdule. Osakesed liiguvad kergemini kui vedelik on vedel, neile mõjub pisem takistus, ehk hõõrdejõud või mingi pinna huinamuina millest ma jälle aru ei saanud aga ma tahan selle kõigega öelda, et ainult rpm ei ole see kõige kõige. Laborites tsentrifuugitakse vedelikest välja kulla molekulidest koosnevat 30nm osakest. Ja seda 30 min jooksul 15000-20000 rpm juures. Ma isegi ei tea kui väikese läbimõõduga need tsentrifuugid on, kuid läbimõõt suurendab osakese kineetilist energiat, seega massi. Ah, pikk jutt, fekaal jutt. Minu tsentrifuug suudab nii mõndagi ja kui nüüd algusesse tagasi tulla, siis ainus materjal, milles on hästi palju osakesi suurusega 1-20 mikronit näiteks, on vana diisli õli koos oma tahmaga. Seega ma arvasin, et kui ma suudan õlist välja võtta tahmaosakesed, kasvõi need mis filtri läbivad ja mootoris vabalt ringlevad, võin ma oma projekti õnnestunuks lugeda, sest see on õli, paks ja veniv võrreldes näiteks veega. Tahmaosakeste suurus õlis, algab sealt 0,0001 mikroni pealt. Nu taolised teemad on muidugi minu jaoks ulmevaldkonda kuuluvad. 

Aga jah, tulles nüüd tagasi korra mu tsentrifuugi ehituse juurde, sis see radikas mille ma sinna paigaldasin, peaks hakkama tähtsat osa täitma just õlide juures, mille viskoossus muutub vastavalt tembile. Kui ma oma katseid hakkasin tegema, siis ma ei saanud veel õli ette kuumutada, ega süsteemi keskküttega ühendada. Et saada õli piisavalt vedelaks, segasin ma selle diisliga. Umbes 1/3, liiter õli ja 3 liitrit diislit. Nii sain ma katsed läbi viia ja näha milleks siis tsentrifuug suuteline on.

Ja siin siis pildid tulemustest. Esimeseks valisin vw Transporteri diisli õli, mootor aastast 2005, käib kui kellavärk, eelmisest õlivahetusest läbisõit 9530km. Õliks mingi GM toodang. Eelmine õlivahetus koos filtriga minu tehtud. Filtri tootja jään võlgu , kvaliteetne aga krt ei mäleta peast. Õli mõõtsin 4l ja segasin selle 15l diisliga. 

Tsentrifuugi sisu on umbes 1,4l, ehk siis see vahe esimesest tilgast sinna, kuni hetkeni kus tsentrifuug hakkab puhast välja loopima. 10l vedelikku käib läbi umbes 1 tunniga. Natukene aeglasemalt aga umbes sinna kanti ma kraaniga pealejooksu reguleerin. Siit saate välja arvutada kaua kestab ühe tilga õli puhastamise protsess kopsikus. 

Seega 4l värsket mootorist tulnud kvaliteet õli, korras mootror ning 10k õlivahetusvälp... Üks kord läbi käinud tsentrifuugist, ülalt sisse, alt välja. 4liitrit, mitte 40 ega 400... 
4 liitrit kasutatud diiselõli läbi mu projekti.


   
   
   
   
   

Järgmiseks segasin 10l settinud õli, mille ma lasin settida umbes 1,5 aastat soojas ruumis, 20l nõus, 15l diisliga. Selle 20l nõu pealt ma võtsin ettevaatlikult 10 ära. Segu segasin kokku vispliga trelli otsas, et asi saaks kenasti segunenud ja vedel. 

   
   
   

Muide, väga raske on pildistada musta musta, see kurat lihtsalt lööb kõik värvid ja valgused sassi. Kui valgust ei näita, on tegemist olematu tombuga, kui näitad, on kõik teised esemed üle valgustatud. Aga siiski, vaadake jälle seda massi mis tekkis 10l settinud õlist. Haige teema. Mul tõesti ei ole sõnu ja minu jaoks on tegemist tulemusega mis mul lõua rippuma võttis. Ma ei uskunud seda, ma lihtsalt ei uskunud. Igasugu guugeldamise ja pläägutamisega saame alati leida näiteid ja näidiseid ja muid häid asju aga kui üks projekt toob lõpptulemina sulle taolise käegakatsutava asja su nina ette, läbi kõige selle töö, mõtlemise tegutsemise ja vaeva nägemise mis selle projekti jaoks pidid läbi tegema, siis see ongi õnn suure algustähega. Mind see see tulemus igal juhul raputas ja andis edasi tegutsemiseks paraja portsu positiivset energiat oma järgnevatele projektidele.


See projekt aga läheb pessu, peale seda kui ma mõned õlised asjad olen sealt veel läbi lasknud, ning hakkab ootama oma kohta kuskil seal mõnusas nurgas, ühendatuna pideva soojaga ning oodates enda sisemusse palju huvitavamaid materjale kui seda on vana õli

[hundu615]

Ma saan aru,et see must löga on tsentrifuugist välja tulnud nn praht,aga kas näeks pilti mis puhtusastmega see õli sealt välja tuli võrreldes siiisevalanuga,saan aru ,et päris mesi sealt ei tule aga ikka.

[olli]

Äge, mulle meeldib. 

[mlsluik]

See on tõesti igati huvitav masin, ja tulem veel huvitavam.  Suht tihti puhastan oma rasketehnikal tsentrifugaalfiltreid aga sellist plastiliini ikka nii väiksest õlikogusest need väiksed filtrid välja ei võta. 

Jään ootama järgnevate filtreerimiste pilte ja tulemusi.

[hulgus]

Viskas kah tulukese vilkuma, aga vastupidises suunas.
Kui mitte ei soojendaks, vaid jahutaks...? nii umbes -20/-25 kraadini ja laseks sealt meie "arktilise" kliima jaoks mõeldud diislit läbi? Nüüd pole enam probleeme olnud, aga aastaid tagasi oli tavaline, et -15 kraadist algasid probleemid, paake, filtreid puhastades oleks võinud küünlavabriku avada.

[aavu]

Mul tekkis üks mõte.
Kui värskes õlis on õlitehase andmetel komponente: õli ise + a + b + c + d + e ja mitte avaldatud komponendid f + e + g + h jne. Kui palju neist komponentidest eraldub tsentrifuugimisel sinna löga sisse ja millised omadused tsentrifuugitud õli on jäädavalt kaotanud võrreldes uue õliga? Lööksurve taluvus, kleepuvus pindadele, temperatuuride taluvus üles ja allapoole jne.

Kodus ju neid omaduste muutusi ei mõõda, vaja laboritingimusi ja seadmeid.
Muidugi oleks tore teha koostööd mõne õlitootjaga või teadusasutusega. Saaks teada õli taaskasutamise ohutuse-ohtlikkuse.

Ah-jaa, kas mitte metsakohin ei sisalda raskemaid-kergemaid aineid,, no vesi ja eeterlikud õlid oleks raskemad ja saadus ise kergem.

[Meelis2]

Viskas kah tulukese vilkuma, aga vastupidises suunas.
Kui mitte ei soojendaks, vaid jahutaks...? nii umbes -20/-25 kraadini ja laseks sealt meie "arktilise" kliima jaoks mõeldud diislit läbi? Nüüd pole enam probleeme olnud, aga aastaid tagasi oli tavaline, et -15 kraadist algasid probleemid, paake, filtreid puhastades oleks võinud küünlavabriku avada.

Aastaid tagasi saigi niimoodi kodus talvist kütet genereeritud. Kanistrid sai külmaga pandud garaaziukse vastu nii et suvine diisel hakkas juba kergelt paksenema ja siis sai läbi sõela ära kurnatud ja nii mitu korda. Kui liiga paksuks lasid ei läinud enam midagi läbi sõela. Sõelale jäi siis plastiliinitaoline parafiinipasta. Nägi paar aastat tagasi kui tuttav tegi sedasama kaasaegse suvise diisliga aga nüüdne parafiin on hoopis teise konsistentsiga, meenutab nagu riisihelbeid vms.
Muidugi ilmselt muutub sellisest töötlusest ka olluse kütteväärtus vähenemise suunas....

[olli]

Mul tekkis üks mõte.
Kui värskes õlis on õlitehase andmetel komponente: õli ise + a + b + c + d + e ja mitte avaldatud komponendid f + e + g + h jne. Kui palju neist komponentidest eraldub tsentrifuugimisel sinna löga sisse ja millised omadused tsentrifuugitud õli on jäädavalt kaotanud võrreldes uue õliga? Lööksurve taluvus, kleepuvus pindadele, temperatuuride taluvus üles ja allapoole jne.

Õlitsentrifuug iseenesest ei ole ju midagi väga erakordset. Vene masinatel neid aastakümneid kasutatud. Ju ikka lääne tehnikal ka? Võiks arvata et sellega on arvestatud, vähemasti rasketehnikale mõeldud õlide juures.

[viplala]

Õlides sisalduvad komponendid on õlidega samas kategoorias, koos oma aatomite ja molekulaarsete sidemetega, mida ei anna 4000rpm juures kuidagi lõhkuda. Kui üldse on võimalik neid sidemeid kuidagi lõhkuda ja hakata neid eraldama, siis selleks on laboratoorsed ultratsentrifuugid, mis teevad 100 000rpm ja rohkem. Taolistega juba saab DNA rakkudest eraldada jne. See aga on juba sama raske tegevus kui hakata tinast kulda tegema, võimalik tuumajaamas, aga tavalise inimese jaoks garaažis võimatu. Tavalise tsentrifuugiga saab eraldada ikkagi erineva massi ja tihedusega asju ja ka seal tuleb piir üsna kiirelt vastu. Ma ei ole kindel isegi selles, et puskariõlid puskarist välja tuleksid. Pole ka puskarit millega proovida ja kui hakata aparaati selleks ehitama, siis ehitaks juba sellise kus puskariõlid jäävad juba esimese korraga lõpp produktist välja. Milleks liigselt vaeva näha 

Mu enda põhiline huvi on hoopis grafeeni eraldamine lahusest, mis on üks mu tulevane projekt millest ma ei hakka siinkohal täpsemalt rääkima. Jäägu midagi ka saladuseks   Aga mõned katsed ma veel teen selle tsentrifuugiga, millega ma ka teid lähipäevil kurssi viin.

[olli]

Läheb vist akude ehituseks.

[pannkook]

Ma saan aru,et see must löga on tsentrifuugist välja tulnud nn praht,aga kas näeks pilti mis puhtusastmega see õli sealt välja tuli võrreldes siiisevalanuga,saan aru ,et päris mesi sealt ei tule aga ikka.

Õli ei pea enam ostma kunagi. Lased aga tsentrifuugist läbi ja kallad uuesti masinasse ning tuld

[Marko]

Kas selle "legaalse"   diisliõli ködi on alles?
See oleks huvitav atsetooniga puhtaks pesta, setitada, aurutada, siis metall ja muu jama eraldada. Magnet ja kullapesutehnoloogia abiks. 
Saaks teada, mida üks mootor taluma peab...

[v6sa]

...
See aga on juba sama raske tegevus kui hakata tinast kulda tegema, võimalik tuumajaamas, aga tavalise inimese jaoks garaažis võimatu.
...

Küsimus on vaid motivatsioonis. Ma hetkel enam ei leia, kuid kusagil oli tehniliselt väga pädev juhnd, kuidas valmistada tuumapommi. Tehniliselt korrektne ja hästi kirjutatud, kuid ilmselgelt väga suurt tahtmist vajav. Leiab keegi?

Muide, laevadel kasutatakse nii kütuse (madalakvaliteediline diislikütus) kui ülekandeõlide tsentrifuugimist...

Mulle see teema meeldib. Palun jätkata!