Tuumajaama kütuse tootmiseks vajalik tühermaa tekib mujal. Samamoodi kahe per$ega lugu. Mille pühkimiseks pole seda esimestki öökulli paljudel võtta
Siinkohal tuletan meelde, et tuumajaam on põhimõtteliselt aurumasin. Hüva ja efektiivne selline, aga ikkagi kakssada aastat vana tehnoloogia.
Ning nagu ajalugu näiutab, kui ikka hoolega vaeva näha, lendab ka õhku, nagu tavaline aurumasin ikka. Lihtsalt kraater suitseb kauem ja saab suurem...
Euroopas on märgatud, et hoonete katustele paneelide panemisel väheneb nende hoonete jahutusvajadus. Niisamuti ka meil. Aga vat katsu selle paneelirägastiku vahelt lund kühveldada, kui taevaisa peaks heaks arvama 250 cm saata.
Päikesepaneelide elutsükkel on keskkonnale väiksema jalajälgega, kui põlevkivi põletamine. Sest keskkonnakahju me tegelikult elektri hinnas kogu ulatuses kinni ei maksa. Tuulikute kohta ei julge veel öelda. Klaasplasti tegemisel pruugitavad moosid on ikka väga jubedad asjad. Muus osas - masin, nagu iga teine.
Selles mõttes on isand Viplala õigus, et kui kõik 7,7 miljardit inimest hakkavad sama hästi elama, kui meie, siis on poole aastaga per$e$e$. No õnneks umbes 3 miljardit lähiajal ei hakka.
Põllumaast ka üks mõtteke. Hektar põllumaad kusagil 6 km sügavusel metsas on intensiivtootmisele kasutu lapike. Aga hektar paneele metsas võimaldab päris ägedasti krüptokaevandada... On muidugi kultuure, mida sel hektaril antud vaikses kohakeses veel tulusam kasvatada oleks, aga selle tegevuse vastu hakkavad struktuurid kiiresti huvi tundma...
Minu usun (just usun, kõhutunde alusel), et nagu hobust ei lükanud kõrvale mitte hobuse pidamise kõrged kulud, vaid sisepõlemismootori pakutav mugavus, ei kao ka sisepõlemismootor mitte nafta lõppemise, vaid odava elektri pealetungi ja elektri pakutava ääretu paindlikkuse tõttu.