22-04-2019, 19:56 PM
Kirjutan nii nagu lugu on. Ilustamata.
Paar päeva kodusel kamaral viibides ilusa ilmaga omaette toas nokitsemine viskas lõpuks kopa ette. Pidingi just hakkama sahtlipõhja koostama järjekordset helmete valitsuse vastast kihutuskirja, aga siis helises äkitselt uksekell...
Päästjaks osutus seekord vanamees, kes minu äraolekul, viidates kuldsele keskeale, (tähistas talvel oma seitsmekümne teist sünnat), oli saega metsas käinud ja posu leppa seal maha võtnud ning ära julganud. Vähe sellest! See sindrinahk omas jultumuses nusserdas mingil imemoel oma T25-ga kogu tehtu ka metsaveerde. Nüüd siis pidin mina olema see hobune, kes kogu tolle värgi talle säält koju kätte toimetaks.
Et jah, meil see raudruun endiselt säält pedekuningriigist veel saabumata on ja uhked iibeist tellitud kalamehesäärikud samuti, siis otsus oli nagu oli. Kasutati jälle sedasama vana rögisevat. No mis teha... Laps noor, jalg kerge.
Otsisin sahvririiulilt välja sügisel puhtaks pestud ja sinna hoolikalt asetatud kablanööri ning tõmbasin vana hää valge vedajaabimehe hoovil käima.
Kurat! Ma polnud üle kahekümne aasta enam lepapuid käega katsunud, veel vähem tõstnud. Ikka tõstukid-trossid ja muud imenipid on siiani sõrmede vahel libisenud. Oli ikka kurnav ja nüri küll. Igatsesin iga kaigast armastusega kaisutades ja koormasse asetades tagasi aegu, mil veel suure väljavedaja peal sai ratsutatud. No terri oleks kah asja ära ajanud. Aga mida pole, seda pole, sest vaene olen. Ja loll ka muidugi. Need kaks asja on ju võrdelises sõltuvuses. Lollus ja vaesus. Progresseeruvalt kongruentsed. Konkreetselt.
Ühesõnaga – töö sai tehtud, muskel sääse omast kärbse omaks treenitud ning mikroskoopiline gramm rasva põletatud.
Hiljem vanamehega lobisedes ja sigaretti popsides tänasin endamisi laiskust, et tol otsustaval hetkel ikka ei viitsinud fordikest kuubikupressile loovutada ja kergema vastupanu teed minemise asemel uue raami ehitasin.
Selline päev siis oli.
Plääd küll!
Paar päeva kodusel kamaral viibides ilusa ilmaga omaette toas nokitsemine viskas lõpuks kopa ette. Pidingi just hakkama sahtlipõhja koostama järjekordset helmete valitsuse vastast kihutuskirja, aga siis helises äkitselt uksekell...
Päästjaks osutus seekord vanamees, kes minu äraolekul, viidates kuldsele keskeale, (tähistas talvel oma seitsmekümne teist sünnat), oli saega metsas käinud ja posu leppa seal maha võtnud ning ära julganud. Vähe sellest! See sindrinahk omas jultumuses nusserdas mingil imemoel oma T25-ga kogu tehtu ka metsaveerde. Nüüd siis pidin mina olema see hobune, kes kogu tolle värgi talle säält koju kätte toimetaks.
Et jah, meil see raudruun endiselt säält pedekuningriigist veel saabumata on ja uhked iibeist tellitud kalamehesäärikud samuti, siis otsus oli nagu oli. Kasutati jälle sedasama vana rögisevat. No mis teha... Laps noor, jalg kerge.
Otsisin sahvririiulilt välja sügisel puhtaks pestud ja sinna hoolikalt asetatud kablanööri ning tõmbasin vana hää valge vedajaabimehe hoovil käima.
Kurat! Ma polnud üle kahekümne aasta enam lepapuid käega katsunud, veel vähem tõstnud. Ikka tõstukid-trossid ja muud imenipid on siiani sõrmede vahel libisenud. Oli ikka kurnav ja nüri küll. Igatsesin iga kaigast armastusega kaisutades ja koormasse asetades tagasi aegu, mil veel suure väljavedaja peal sai ratsutatud. No terri oleks kah asja ära ajanud. Aga mida pole, seda pole, sest vaene olen. Ja loll ka muidugi. Need kaks asja on ju võrdelises sõltuvuses. Lollus ja vaesus. Progresseeruvalt kongruentsed. Konkreetselt.
Ühesõnaga – töö sai tehtud, muskel sääse omast kärbse omaks treenitud ning mikroskoopiline gramm rasva põletatud.
Hiljem vanamehega lobisedes ja sigaretti popsides tänasin endamisi laiskust, et tol otsustaval hetkel ikka ei viitsinud fordikest kuubikupressile loovutada ja kergema vastupanu teed minemise asemel uue raami ehitasin.
Selline päev siis oli.
Plääd küll!