[Janka]

Mis mulle selle linna juures veel meeldib ja äramärkimist väärib, on söögikohad.
Neid leidub sääl tsentralnajal tõesti palju ja samas on nad üksteisest ka kuidagi nii lahedalt eraldatud, hajusad, et naabri  seljas ikka väga ei elata.
Kahte ühesugust me ei leidnudki. Ja sisekujundusega on neis kõvasti vaeva nähtud. Ei ole ikka nii, et lauad-toolid, pugu punni, puru laualt põrandale... - ja minekit.
Kliendile on jäetud võimalus ruume imetleda, kunsti nautida. Ja mida imetleda - ikka on. Disaineri käsi igas majas mängus. Stiilne värk.
Üks selline, kuhu sisse astusime. Burksiresto, aga mitte nii, nagu meie tarbima-nägema harjunud oleme (Hess ja Mac). Kõik valmistatakse kohapeal, vaid tapamaja asub mujal.



Tegelikult oli muusika valik see, mis sinna sisse sundis astuma



Pikemat lugemist neile, kes viitsivad kontseptsiooni süveneda. Ja miks ka mitte kirjatükk, millest tasub tulevasel söögikoha omanikul miskit kõrvataha panna

Või siis Puškinis asuv selline asjandus.
Maja väljast nagu iga teinegi, aga kui sisse astud, imestad, kui oskuslikult on disainer ära kasutanud igiammuse nõukaaegset torujüride räpast tööpaika meenutava sisustuse.
Hinnad ja meilgi tuntud kodused toidud on sellise tippklassi asutuse kohta igati vastuvõetavad.

         

[kalleb]

Kas sellist automobiili ka näha oli?

[Janka]

Kahjuks ei.
A sjoo pilt on hää materjalinäide selle poolest, et säälsel rahval on kohati mingisugunegi enese vaadete väljendamise meelsus säilinud. 
Ja seda ei kardeta demonstreerida. Ei hoolita eriti tollest koledast korrast, kus meie meedia andmetel kõik kritiseerijad kohe vangitorni heidetakse. Kui on auk pükstes, siis näidataksegi seda nii nagu asi tegelikult on. 
Fassaad on fassad, tagahoovis käib teisem, varjamata elu.

[Janka]

Peterburi keskrajoonis on piisavalt palju ka teistmoodi muuseumisid.
Ühes sellises, kus nõukaaegse korteri- ja muu igapäevase elu killud kokku on kogutud, me juba käisime.
Nüüd peale järjekordse kullasära imetlemist tekkis soov taas unistada end tagasi lapsepõlve aegadesse ehk sinna mängupõrgusse, kus sai kunagi Tartus raha kulutamas käidud.

                   

Mängud mängudeks. Enamus aparaate töötasid oma suuremate ja väikeste vigadega nagu hallil nõukaajalgi. Mõned kastid on sinna alles üsna värskelt saabunud ja vajavad spetsialisti kätt enne kui hinge sisse võtavad, aga enam köitis mind vana laohoone interjöör ja õhkkond, millesse sukeldunud netiajastu inimesed mõneks tunniks ennastunustavalt süveneda said.

[Janka]

Selline paigake kah veel.
Kohale pääseb läbi omamoodi kujundatud sisehoovide ja kui ei teaks, kuhu lähed, siis turistina vist väga ei lähekski...   
Asub vägagi „viieteistkopkaste“ kõrval, seega hea mugav jätk värskelt minevikuradadel patseerinuile.

         

Aga eesmärk on selge ja hoones ootab nihikene vahva väljapanek Hollywoodi filmiautodest.

[Marko]

Jarmol oleks seal vaadata küll ja veel
Kuigi jah, võrreldes tema töödega on väljapanekul natuke kitši maitset küljes. Diletandi arvamus muidugi....
Iseenesest huvitav muuseum, kus igasse käulasse võib sisse pugeda ja peeglit reguleeriv jõmpsikas mitte kedagi ei häiri.

[Janka]

Sellist ustega paugutamist on kohapeal viibides loomulikult valus kuulata, aga tõepoolest ongi näituse omanike eesmärgiks tõik, et igaüks saab mõnesaja rubla eest vabalt proovida, kuis on sellise müraka roolis istumise tunne. 
Ja muidugi teine asi ka - fotografeerimine. 
Ma neile taustadele väga tähelepanu ei viitsinud pöörata, aga kui minna sinna ja tahta ikka RAW pildid teha ja järeltöötlemisega on viitsismist nikerdada, siis saab kihvti komplekti kokku.
Kapotede-pagasnikute avamine on ses hallis ainult keelatud. Kahtlustan, et nende all polegi midagi vaadata .

https://www.facebook.com/media/set/?set=a.2220768117967530&type=1&l=5c649bdb96

[supp]

noh chelyabskis sai käidud sellises auto muuseumis, mis asus suures kaubanduskeskuses ja kus oli ca 40-50 autot millest kõige uuemad oli ca aastast 1925. omanik oli aga endale võtnud kindla otsuse, et igasse autosse peab iga soovija saama sisse istuda, et inimesed saaksid aimu mis on vana auto, vanem daam kes seal korda pidas rääkis, et temale on see ikka paras peavalu, aga autod olid küll ilusad


aa muuseas piiteris oli ca 7 aastat tagasi selline automuuseum, mis oli avatud 24h ja asus kesklinnas mingi maja keldris, aga vat aadressi ei mäleta enam

[Janka]

Ja ommgine viimane reisupäev end õhtasse veeretanud.
- Kas on kahju lahkuda ka vää? ' - tõuseb hinge kriipiv küsimus...
Aga mis te ise arvate...

...kui oled veetnud kümme võrratut päeva unistuste linnas, mis peaks iga reisihuvilise üks raudkindel „must have goal or -see object“ olema, siis liigitad sellise küsimuse juba eos lollide hulka.
Ei väsi kordamast, et ärge elage eelarvamuste küüsis. Ärge uskuge hoobilt seda paska, mida valitsejad teile massiteabevahendite kaudu pähe istutavad, vaid leidke endile oma elust see pisku aeg ja vabadus, et minna ja ise oma silmaga endale maailmast pilt kujundada. Sama kehtib ka minu poolt siia kirjapandu kohta. Ärge kujundage endile arvamust ka selle põhjal. Iga inimene on omaette olend siin maamunal oma tarkuse ja mõtetega ning olge ikka ise endi juhiks sel teel, mis hälli ja igaviku vahel kulgeb. See jutuke on siin vaid üks pisike näide. Näide sellest, milline paistis St.Peterburg läbi minu silmade ja fotoka objektiivi aastavahetusel 2018-'19.



Viimaseks õhtuks reserveerime laua „Ѣ“-i. Täna ehk siis reedel on siin elava muusika õhtu ja saali saabub pianist, keda saatmas kena viiuldaja. Või vastupidi... Vahet pole.

         

Salongis on palju välismaalasi. Prantsusmaalt tulnud irisevad kasina veinivaliku üle, aga mida sa vingud, kui oled saabunud vodka-maale... Söögid-joogid on siin slaavipärased ja kohalike kommetega tuleb seega samastuda. 
...või siis keldrist välja kõndida, mitte hakkama siin oma piibliga jutlust pidama.
Istume kaua ja põhjalikult. Maitseme, mida lauale kantakse ja naudime muusika saatel interjööri.




Enne keskööd heidame viimase pilgu Dvortsovajale, Nevskile ja üle Neeva asuvale Peeter-Pauli kindlusele, peale mida seame sammud kodu poole. 

   





Arvuti põlvedel voodis lesides uinun alles varahommikul, sest jäädvustatu sorteerimine võtab tohutult aega. 
Rännumehe elu on juba selline...

[Janka]

Polegi siia rohkem lisada, kui et pilti siiani rajale sattunud või siis külastatud kõige tubakavam lennujaam ever...
   

Viimane liikuv pilt kah sääl Venemaa pinnal viibimisest...




Ja seltskond sel korral siis sellises vormis ja riietuses...

   

Milla ja kuhu järgmisel korral - teab ainult Aeg    .
Plaane on alati, eks täpsemaks kaagutamiseks läheb siis, kui midagi juba tehtud on.
Stay tuned...

[Janka]

Königsbergi juba saab ja Peterburi hakkab kah kohe-kohe väkese hinnaalandusega saama. 

https://www.err.ee/979457/eesti-kodaniku...buris-kaia

Võimalik minna ilma pikemate piinadeta kaema oma kunagist teenistuskohta. Kui on, mida vaadata...
Ma tean, et neist eestlaste hordidest mõned, kes Kaliningradi oblastisse noorusaega matnud, on seda võimalust juba kasutanud.

[kalleb]

Peab ka ilmselt järgmine suvi Kaliningradi reisi siis ette võtma kui tasuta viisa saaks 

Huvitav kas oma autoga ka sisse lastakse tolle tasuta viisaga ?

Igaljuhul oleks huvitav ja peaks hulgaliselt pilte tegema kohtadest kus on tulnud sunniviisiliselt- vabatahtlikult elust mitmeid aastaid mingi kadunud riigi jaoks

Ma usun kui artpolgu territooriumile ( oli meiega samas Rizkii gorodokis )  sisse hakata pressima siis  võivad ära viia kui spiooni 

Isegi Google map laseb ainult  tsaipokini liigelda , artpolgu territooriumil pilt kaob 

Ülevalt muidugi  midagi näitab aga street view on segatud

See tähendab et Kalingradskii gvardeiskii 67 artpolk on elu ja tervise juures ning tsurkade armaada gonjaitab jätkuvalt samohodkasid nagu ennemuiste

Meie kasarmu juures viibimine ja pildistamine ei tohiks olla probleem , seal asub nüüd ohvitseride ühiselamu 

Aga eks näeb

[Janka]

Ma arvan, et see on läbirääkimiste küsimus.
Kui on sügav tahtmine minna ja uudishimutseda, tuleb niipalju aktiivne olla, et lihtsalt küsida. Ja küsimise vormis kasutada ohtralt kõigile slaavi-prantsuse etiketile kohaseid viisakuseavaldusi.
Soovitatavalt varakult ja algselt kindlasti distantsilt, kirjalikus vormis. Võivad meldida ja väravad ammuli ajada. Sest see on süsteem. Süsteem, mis peaks olema sulle tuttav, Kalle . Ja kui süsteem on teada, on teada ka võti, millega süsteemi tavakursilt naaatukene kõrvale saab kallutada  
No ja kui ei õnnestu, siis ei õnnestu. Järelikult on süsteemis muutus toimunud. Proovida ju võib, sest kaotada pole midagi.

[ZIL 131]

Mina olen oma teenistuskohas käinud peale liidu lagunemist. Seda muidugi aastaid tagasi. Sai lausa autoga sisse (remontisime natuke).

[kalleb]

[kalleb]

Siin on juba kellegi  tasuta e- viisaga reisiselli reisikiri

https://koplus.blogspot.com/2019/08/kali...oreis.html