[E303]

Kohe saabumas Eesti  taasiseseisvuse saavutamise 30 aastapäev. Ma mõtlesin et foorumirahvas võiks meenutada  neid ärevaid augusti päevi   mis tõid Eesti rahvale taas omariikluse.
Mu enda mälestused on küllalti kaootilised  nendest kuumadest augustipäevadest Tartus  . Aga  mäletan rahva ärevaid ja hirmunuid nägusid kui tuli teade et vene sõjaväe kolonnid ületasid piiri ja lähenevad Tartule . Rahvas hakkas poodidest ostma soola ja tikke ja muud kraami mida veel saada oli . Töölt tuldi ära ja poed pandi kinni ning  jäädi ootama mis nüüd saab .   Südaööl saabus iseseisvus kuid keegi rahulikult magama ei läinud sest kardeti et välja kuulutatud vabariik lõpetatakse vene armee poolt ära.   Kooliõpilasena ei võtnud neid vene tanke ega iseseisvuse saavutamist üldsegi nii traagilise sündmusena , pigem oli põnev neid sündmusi jälgida. Aga meelde on jäänud see ärevus et midagi olulist ja enneolematut on juhtumas  ja kõik muud asjad polnud tol hetkel enam olulised.

[linnuke]

Vot sel teemal lausa tõestisündinud lugu ,Meie tollal trükitöödega tegeleval firmal ( tollal oli vast kooperatiiv  ) oli peakontor Hobujaama tn .l.Samas ,kogu tehnika Mõigus.Tegelesime siis kogu arvutimajanduse evakueerimisega sinna ,ehk siis linnast välja.Järjekordse linna tulemisega oma  Mosse kastikaga ( vist oli 2141 ,kuna oli 40 sm pikema kastiga ) jäin 2 e eelpool näidatud aparaadi vahele. Tartu maanteel  enne,kui kogu see kolonn pööras paremale ( enne praegust stockmanni ) hüppas ette meie lapilises mees ,ja raudselt suund kõnniteele .Esimese parema kummi ,velje kandsin hiljem maha .Aga  krt. teab ,mis oleks juhtunud 2 e. tiblast juhitud aparaadi vahel. selline lugu ,30 a .tagasi.

[Aare R.]

Huvitav, et mul endal selle augustikuuga väga ei meenugi midagi- olin siis 14-aastane, võibolla üks põhjustest see, et Vändra külje all sellega seoses midagi ei toimunud. Teletorni kaitsmise teema on meeles, samuti betoonplokkidega tankide tõkestamine. Vilniuse tankirünnakud sama aasta algusest on nagu rohkem miskipärast meeles.
Mis aga loomulikult ei tähenda, et mulle see korda ei lähe- vastupidi, see aeg oli meile kõigile, loomulikult ka mulle väga oluline ja muidugi ka ilus aeg, pilgud lootusrikkalt tulevikku suunatud, oma raha tulemas ja mis kõik veel, ise ka veel noor poisiuss, mis sa veel tahta oskad.

Õnneks on vast meil kõigil sellest ajast ilusad mälestused, kuid see, millist juttu praegused poliitikud vabariigi aastapäeval ja muudel riigi tähtpäevadel ajavad, tundub küll kuidagi jube võlts.

[Daff]

Tulin just Moskvast tol päeval  oma Murzikuga. Ei teadnud vene poole peal  sellest soomukikolonnist veel  midagi. 
Kui Luhamaa "piiripunkti" ehk majanduspiirile jõudsin olid nii vene kui eesti poole tõkkepuud üllatuseks püsti ja vaba läbipääs. 
Vene poolel üks tolgus kõõlus putka akna peal ja ütles, et mingit kontrolli enam ei ole. Oleme jälle üks "bolšaja rossija". 

Eesti poolel aga oldi väga murelikud. Öeldi, et praegu on vaba läbipääs. Kontrollida pole mingit mõtet. Vaatame mis homne päev toob. Võibolla tuleb pillid üldse kokku pakkida.
Räägiti lühidalt mis toimub sooviti nael kummi ja kästi vaikselt koju sõita.

Olin piiril soomukitest maas mingi 5 tundi. Kui jõudsin  oma garažeerimiskohta Võru-Viljandi maantee ääres siis rahvas istus alevi vahel kraavipervedel ja arutleti äsja toimunud vaatemängu  ja tuleviku üle. Soomukid olid tund aega tagasi siit läbi sõitnud. Ei ütleks, et rahvas kõige selle juures murelik oli.


Terve tee Luhamaalt koju sõitsin nö nende jälgedes.
Teeääred olid kõik hallid tolmust mida roomikud olid killustikult lahti löönud. Mägiste raudteeülesõidul pani üks soomuk teisele tagant sellise välgi, et võeti köie otsa. Omal jalal ei liikunud enam.
 Vot selline väike meenutus nendest ärevatest päevadest.

[Maamees]

Meid oli paras punt kes olid 1990 sügis vene kroonust tulnud, kõik isamaalised ja väge täis.
Pinginaabri Zil veokaga panime Laagrist linna poole ajama, suur sinimustvalge porte külge seotud,
kolm meest kabiinis ja kastis ka mõned. Ohukad peal ja mööda Vabakat keset teed, kõik tõmbasid
kõrvale kenasti. Kuna raadiost tuli info, et Teletorni juures juba piisavalt rahvast ja Raadiomaja juurde
inimesi vaja, siis sinna me suundusime. Zil pandi barrikaadi, rahvast oli palju, kes mängis lõõtsa ja mingit toitu
ka mäletamist mööda, suppi ja pirukaid. Meeleolu oli ülev ja pagana ühtne tunne. Mingi hetk tekkis paanika, osa rahvast karjus,
et dessantnikud tulevad, kaitseliitlased (või kes sel ajal olid) kogunesid troppi Raadiomaja ukse ette seda kaitsma ja äkki
tuli kuskilt hirmsa hooga kuskilt buss mis jäi pidurite kriginal barrikaadi juurde seisma, siis tekkis küll kõhe tunne, arvasime
bussitäis dessantnikke saabuma, meil polnud ju enda kaitseks reaalselt midagi, ustel olnud meestel oli mäletamis mööda mõni kumminui
ja sapöörilabidas. Õnneks oli valehäire, keegi uljas isamaaline tegi lihtsalt bussiga Tänakut. Edasi tiksusime hommikuni seal rahulikult,
läksin siis koju magama ja tööle eiu läinud. Järgmine päev juudi vene segust ülemus röökis ja lubas tööluusi eest lahti lasta, ütlesin talle
irvitades, et proovi ainult, polnud väärt töökoht ka ja see hetk oli täiesti savi. Ei lasknud lahti, raip.

[PlyVal64]

Mina töötasin sel ajal Ramon Lindali juures Lindal Privat'is Vana-Narva uulitsal Vasara uue tehase taga mööblitislerina. Oli tohutult tööd ja ööbisime pidevalt kohapeal.  Kuna olid ärevad ajad, siis saatsin/viisin Proua ja ksf! Malloci, kes oli sel hetkel 7-kuune, Järvamaale peitu. Oli selge et midagi hakkab toimuma. 
Raadio mängis kogu aeg ja kui tulid teated tankettidest, tuli minna. Otse, jala ja Teletorni juurde, see oli ju kohe kõrval. Rops (Lindali hüüdnimi) arvas küll, et ma peaks mingit mõttetut "põderlandiasse" minevat kööki tegema aga mul oli hoopis teine arusaam asjast, mille ma ka sõnaselgelt Ropsile edastasin. Ma "vabastasin" ennast sellest murekoormast ja hoiatasin, et kunagi me teed veel kohtuvad... 
Tanketid (edit:ksf!kass tähelepanu peale, nii neid nimetati raadios!) olid juba kohal ja neid olid kinni pidanud käputäis Teletorni ümbruse elanikke ja mõned kaugemalt tulnud. Algas pikk ootamine, kus vaheepal oli täitsa lõbuski: egas siis need tankistid olid ju minuvanused ja nooremad - tulid lapsed, tahtsid peale ronida ja vaadata ja ei saaks öelda, et need poisid oleks halvad, ülbed või tõredad olnud. Ei olnud! Tegelikult olid ju nõuka-ajal KÕIK soldatid ikkagi lapsed!!! Täna käivad samavanad veel meil koolis...

Jamaks läks siis, kui Pihkva dessantnikud tulid. Mina olin sel hetkel jalutanud 200 meetrit Metsakalmistule ja käisin Vanaisa haual, kui Dvigateli uus punane PAZ + 3 Ural'i tulid. Enne seda olime kohalolnud väega blokeerinud Botaanikaaia ja Lepiku tee ristmiku Tallepti "kutsikaga" Kamaz'iga. Kõrgete kastidega saepuru/turbaveo masin. Autojuht keeras õhuvoolikud lahti et pidurid oleks peal. OK, kalmistul oli rohkem inimesi ja äkki hakkas meil kõigil kiire! Tegime siis inimmüüri ette aga palju sellest kasu oli? Liia Hänni oli miskise sinise RAFiku taga Motoklubi ees ja karjus oma mõttetu kileda häälega ruuporisse: "Ärge minge, nad tapavad teid ära!". Üldine arvamus oli, et "Kui mitte praegu, siis millal veel?". Ma ei mäleta, KES sel hetkel juba tuntud äritegelastest, keegi minust (183) omajagu pikem, sinna 193-195 kanti Mees mu kõrval seisis aga Tema just täpselt oma äride suhtes ka väljendus:kui prageu ei seisa jõule vastu, poleks siiani tehtud tööl ja äril mingit mõtet. See polnud Siilats aga keegi väga sarnane. 

Edasine on ju ajalugu! Meid peksti kabadega aidates laiali, küll ma sain ühel pisikilil automaadi rihmast kinni ja sakutasin teist omajagu kuniks kõrvalt pauk tuli - õnneks nägin ja pähe ei saanud! Õlga aga oli juba niigi mõttetu seal rabeleda. Olgem ausad, HIRM oli ja päris tõsine, kui üle kraavi ja okastraadi - jah, siis olid sealkandis veel säilunud lehma-lamba karjamaad! -  heinte sisse pikali põgenesime. Ma jõudsin veel kuangise keska sõjalise õptuse lõpu-3päevakul Kloogal õpitut meenutada ja suutsin leida kerge lohu  Õnneks too Urali tiival TT'ga vehkinud verisimne tibla ise paugutama ei hakanud ja narkouimas tšurkad, kellest koosnes enamus Pihkva tegelastest, ka suutsid mingit käsuliini täita.  

Edasi tuli Edgar Savisaar koos mingite suurekupulistega ja oligi kõik... Ja tankettide peal poisid muutusid VEEl toredamateks. Neile toodi juba head-paremat ja käituti kui Inimestega, sest nad ise olid käitunud samamoodi. Julgen öelda, et nende suhtes puudus eestlastel igasugune viha, küll said saba jalge vahel lahkudes seda tunda Pihkva värdid. Soomusvägede poistele pigem lehvitati järele et "aidaa!!! aga tšurkade peale siseti-uriseti.  

PS:järelmõju. Mina otsustasin uut Riiki teenida Tolliametis. Igasugune militarism ja miilitslus on minu puhul olnud alati välistatud. Seega siis Tallinna Tolliinspektuuri kaubaosakond ehk need, kes tegidki tollivormistust. Juura, juura ja veelkord kogu tohutu kiirusega muutuv seadusandlus oli meie töö. Jõudsin veel ka koos Vene Tolli ja muidugi Roosa Maja esimese korruse NLiidu piirimiilitsa osakonnaga koos töötada ja riiklust üle võtta. Ja enen rahareformi valuutades sularahas makse koguda  Tegelikult sattusin ka muude päris põnevate protsesside keskele, mis pole pragu teemaks aga siiski. Näiteks ma käisin koos Lennart Meriga Lennusadamat üle võtmas. See ol iveel omakorda huumor - miski tiblunn väravas küsis tõsimeeli Lennu-taadu käest:"Tõ kto takoi?" Täitsa pees... Ja oli ka muid riikluse seisukohal olulisi tegevusi. Küll on üllatav, KUI KIIRESTI KGB ennast kogus ja omad nuhk-reetur-äraandjad pukki suutis sokutada!!! 
Aga siis Rops:kohtusimegi ja ma tuletasin Talle meelde, kuidas see vabadus siis ikka tuli. Nad said oma ekspordi vormistamiseks päeva jooksul tuua mulle ka "vanaema surmatunnsituse", seda piltlikult! See on ka elus AINUS kord, kus ma olen ametivõimu kuritarvitanud aga seda oli aastal 1992 vaja! Kuna me tegime peaagu iga jumala päev räigeid ületunde, tavaline oli 8-9 õhtul sest lihstalt oli Roosa Maja teise korruse koridor ja trepp tihtipeale vormistuse vajajatest tulvil, siis said Lindal Privati kaubad ka viimase Soome laeva peale. Muidu 15 minti töö venis 10-tunniseks...  Pärast seda käisin nad ikka minu juures vormistamas sest sõjakirves sai maha maetud ja sõnum omariikluse olulisusest edastatud. 

See oli siis 30 aastat tagasi ja autoks, millega siis sai sõidetud, oligi Ropsi firma sinine näolõigatud Bedford Blitz

Ahjah, olen ka liikuvale pildile jäänud, tuttavad just äsja saatsid. Kindlasti olen veel, filmiti ja pildistati tegelikult ju palju. Päris jube on elus parimas füüsilises vormis iseennast vaadata - nagu näljalaagrist tuleks  Sel selline 78 kg puhtaid lihased, mitte nagu täna, 105kg Mehe Ilu  Kõrval tunduvad ka kuidagi tuttavad näod olema? 

[kass]

Tere kena neljapäeva!
Võtan veidi ksf! nimekaimu juttu kommenteerida, kuigi vabandan kohe ette ja taha, sest ühtegi Teletorni ma kaitsnud pole (nagu ka ainustki KGB masinat taastanud)!
Priidu jutt on huvitav ja väärtuslik just seepärast, et ta oli nende sündmuste vahetu osaleja ja tema meenutused on isiklikku laadi ning kuuluvad "tavainimesele rahvahulgast".
Mina isiklikult olin sel hetkel juba väljaõpetatud punane väejuht ja mu kitsaid längus õlgu oleks võinud kaunistada vanemleitnandi suured läikivad kupud, lisaks olin juba ka PlyValist 1 cm pikem!
Jutt tankettidest ja soomusvägedest... enamikule tsivilistidest (s.h naised ja lapsed) on kõik paksust rauast roomikute ja toruga masinad tankid, viltuvajunud korstnaga linttraktorid kaasa arvatud. Ja tankett muidugi on selline eriti väike ja nunnu tank, seda teab loomulikult iga siinse ehitusfoorumi lugeja hästi. Aga kui ei tea, siis - kuugelda! Või vaata vikipeediast tõde       https://et.wikipedia.org/wiki/Tankett
Nüüd siis nendest "soomusvägede" esindajatest. Jällegi rõhutan, ma kindlalt ei mäleta (ja kuugeldada ei viitsi), aga kas mitte kõik sündmustes osalejad ei olnud "pärit" Pihkva õhudessantdiviisist? Vist 50 esimest ja "dessandimat" meest jõudsid kohale lennukiga, ülejäänud tulid omal jalal vanatehnika suursõidu formaadis rännakuga. Ja ajateenijad ei teadnud, kuhu ja milleks minnakse ning polnud ka selle Putši-asjaga üldse kursis. Ning logistasid nad kohale pigem soomukitega, peamiselt vist olid BMD-d ehk dessandi lahingumasinad, vb ka osaliselt BMP-d ehk jalaväe lahingumasinad ja ka vist oli veoautosid? Soonusväed ja tankid toimetasid sel ajal näiteks hoopis Moskvas Valge maja juures jms kohtades.
Veidi riivas silma ka lause ühe tuntud eesti naispoliitiku kriiskava ja mõttetu häälega hüütud "juhenditest". No tegu on ikkagi naisterahvaga, lisaks ta vb tundis toimuvates sündmustes ka oma vastutust ja tundis muret ning hirmu, et kui mõni noor "mõttekas" isamaalane ja kodukaitsja peaks hukka saama või vigaseks jääma, siis on ikka tõsiselt halvasti...
Ja ega palju puudu olnudki, kui PlyVali juttu lugeda. Kui tsiviilisik nimetab sõjaväelase automaadirihma sikutamist "vastupanuks okupatsioonivägedele", siis sõjaväelise taustaga (või lihtsalt kaine mõistusega) isik nimetab katset sõduri käest relva ära rebida provokatsiooniks. Muidugi polnud noored nõukogude ajateenijad eriti valmis (esimest) inimest tapma, aga pauk tuli ikkagi kusagilt väidetavalt ära... ja kui oleks vastas olnud mainitud "narkojoobes tšurka", siis oleks vabalt võinud minna nii, et homme pandaks põlema mustade lintidega küünlaid, mälestamaks....
Aga kõik on hea, mis hästi lõpeb ning ajalugu näitas, et Priidul oli õigus!
Elagu Eesti!!!

[taxopets]

Ise olin neil päevil oma esimese 30 päevase turistiviisaga Soomes tööl. Sellega viisaga teatavasti edasi-tagasi käia ei saanud. Naisega sai arutatud, et kas peaksin tagasi tulema või nemad hoopis sinna. Õnneks seda otsust teha ei tulnud ja kui tagasituleku aeg käes oli teemaks hoopis kui palju banaani ja piimapulbrit kaasa tuua.
Selleks ajaks kui soomlased oma uudisekanalid tööle said oli putz juba läbi ja Eestist seal palju midagi algul ei räägitud. Iseseisvusdeklaratsiooni järel oli küll tunda Soome peameedia ja poliitikute "vaoshoitust" stiilis, et milleks? Tavaline rahvas surus käppa.

[krossifänn]

Teenisin sel momendil veel oma viimast poolaastat vene kroonus Novosibirski obl.ning elasin lennuväljal kus puudus igasugu info sel teemal.
Kodused kirjad jõudsid sinna 2 nädalat+ aga ohvitserid hakkasid juba rääkima et
 "Mis passid siin mine ära koju,teil juba oma vabariik" 

[aavu]

G K TŠ P  avaldust kuulasin esmaspäeva hommikul Grodno kauplustes, esimeses lõpuosa ja järgmises juba algusest peale. Otsus- kohe padavai kodu poole. Valgevene Leedu piir tühi, sama seis Leedu Läti piiril, vaid lipp oli pooles mastis aga kumba riigi oma, enam ei mäleta. Iklas sama habemik, kes meid välja lasi jälle kohal ja vehib, et lase aga edasi, ära seisma jää. Läbi akna siis küsisin, et kuidas olukord riigis on ja kas piiril ei karda seista. Vastus, et riigis rahulik ja eks meil ole ka omad variandid rünnaku puhuks.

[auk_]

Minul oli lihtne, tädi ütles, et tuleb Tallinna minna olin ju sõjaväes käinud ja prisjaga oli juba ununenud. Tartust läks ikke peris palju busse. Kui me kohale jõudsime oli asi juba maha rahunenud. Huvitav , et ennast TV-s ei näinud. Ju olin veel kõhnem kui ksf-lane.

[martinjev]

 

Elasin Mägistes tol ajal ja nägin kolonni maanteel ilge lõgina ja kolinaga sõitmas. Tol hetkel oli parasjagu ülesõidu juures autolavka ja kui kolonn lavkast mööda sõitis, torud lavka poole suunatud poolviltu, siis nii mõnigi oli jooksu pannud sealt. Nii külarahvas hiljem rääkis. Mingist üksteisele otsa sõitmisest aga küll pole kuulnud...

[Talupoeg taluja]

Kena pidupäeva õhtut!

Mul siin Viljandimaalt suurt midagi põnevat lisada pole. Aeg oli ärev ja sai jälgitud teedel liikuvaid sõjaväeautosid. Kuna elan Väluste polügoni tagavaratee ääres, liikusid siit ikka mõned sõjaväeautod mööda. Ei midagi erilist. Neid liikus siin ennemaltki.  Juba 80-ndatel Holstre-Nõmme krossirajal tehti sõjaväeautodele õlivahetust ja hooldust, kanalid igal pool ja ka telkide kohad maa sees. Olime vene sõjaväelastega siin harjunud. Mingit hirmu polnud ja maaelu käis vana rada pidi. Enamuse ajast pidin isatalus tööd tegema ja valvama, et Siberis asumisel viibinud haige ema tervis käest ei läheks. Ema vajas tihti ka kiirabi.

T.

[Janka]

Ei olnud mul mingisuguseid kokkupuuteid noil päevil nõukogude sõduritega.
Seega pole mul kangelastegudest täna midagi kekutada veel vähem neile tempudele midagi juurde lisada. Elasin tol ajal Viljandis, töötasin ja ootasin oma esimese lapse sündi, sest tähtajani olid jäänud loetud nädalad. Endamisi lootsin vaid, et ta sünnib siiski vabasse, meie oma riiki.

Küll aga riputan siia välja ühe kirjatüki, mis valmis umbes poolteist aastat '91. aasta augustikuu putšipäevist  varem. 
Ei oskanud ma tol ajal noid suure riigi jalas olevate saabaste nööriotsakesi veel kokku sõlmida, aga hiljem, kui kael juba kandma hakkas ja maailma pilt avardus, jõudsin mingisugusele arusaamisele, et võimalik, et see august '91 oli lihtsalt uus, pisut õnnestunum katse meid, balti riikide rahvaid, korrale kutsuda.
Tegemist on mu tulevaste laste emale saadetud sõnumiga. Alguses ja lõpus osa tekstist digitaliseerimise käigus otse loomulikult eemaldatud.
Sellist kammaijaad polnud Adaži 01398 väeosas terve ajaloo jooksul veel nähtud, sestap seik tähelepanu ärataski ja pastakat haarama sundis.

         

Õnneks kõik piirduski kolme või nelja päevase ootamisega ja tegudeni ses veebruaris ei jõutud 

[Kalts]

Ähh, kui juba sisse sai logitud, siis... ma loksusin päev hiljem bussiga Järva-Jaani plika juurde.
Vanemad manitsesid küll, aga kesse jõuab kiima kottida...

[robvill]

Kiiduväärt teemaalgatus.
Praegustes meenutustes mis meediakanalites on avaldatud paneb imestama kuidas inimesed räägivad sellest et nad sõitsid autodega sinna ja tänna ja hoidsid sündmustel silma peal. Nomaeitea. Mäletan et tol ajal kehtisid tavainimesele bensiinilimiidid: ühe sõiduauto kohta anti 20 liitrit kuus ja ühe mootorratta kohta 5 liitrit kuus. Tankimised kirjutati masina passi sisse. Kas mingid kütuselimiidid kehtisid ka diislile, seda ei tea. Eraisikute käsutuses diiselmootoriga sõiduvahendeid eriti ei olnud. Ja ega seda bensiini siis tanklates vabalt saada polnud. Ikka pidi peale passima või õigel ajal õigesse kohta trehvama. 
Ühesõnaga oligi nii, et ema oli ostnud aastakese varem ühe töökaaslase käest 82' aasta Ziguli, veel rublaaja lõpus. 21 tuh rubla maksis ja ega päris raske oli müüjat veenda oma varast loobuma. Meil seisis see raha pakkidena magamistoas kapi peal kilekoti sees ja kaotas iga päevaga väärtust. Õite nukker seis oli aga no läks õnneks.
Ja niisiis 20.aug 1991 hommikupoolikul me hakkasime sõitma maalt Rapla kandist Tallinna poole kus toona elasime, mina nolk kevadel load saanu roolis. Paagis piisas kütust Tallinna jõudmiseks aga sellega oleks ka kõik olnud. Sõitsime Rapla tanklast läbi, seal mitte tilkagi. Siis võtsime riski ja sõitsime edasi Märjamaa poole, äkki trehvab. Ei läinud õnneks, ka seal mitte tilkagi. Raadio autos mängis, täpselt ei mäleta mis juttu sealt tuli aga no putshivärk oli juba teada ning ikka võbelus sees et mis saama hakkab. Jõuame Laagrisse, seal tankla juures kaks pikka autosaba kõrvuti. Selge pilt, lootust on et midagi antakse! Võtsimegi sappa ja seal sabas me seisime kuni hämarate öötundideni. Järjekord oli pikk, raudteeülesõiduni välja ja edenes väga visalt. Ilm oli ilus, kõigis autodes raadiod mängisid ja kui poleks olnud reportaaze sündmustest Tallinnas siis oleks kõik kena olnud. Aga inimesed olid ühtaegu nii rõõmsad kui närvis. Kõik kes bensiini kätte said lubasid joonelt teletorni juurde või Toompeale kohale sõita. Õhtu edenedes sai kellegil küll aku tühjaks või kütus paagist sootuks otsa, neid sai siis rahva ühisel jõul järjekorras edasi liigutatud. Vahepeal levisid järjekorras seisjate hulgas kuuldused, et soomuskolonn mis teletorni juurest lahkus on otsa ümber pööranud ja liigub uuesti linna sisse. See muidugi ei osutunud tõeks aga tegi tunde kehvemaks et mis nüüd saab. Lõpuks õnneks ei saanudki midagi, peale keskööd saime tangitud ning sõitsime edasi Tallinna. Lillekülast kus elasime, rohkem kesklinna poole ei läinud, tänavatel oli näha inimesi kes liikusid linnasüdamest eemale ja Mustamäe poole, küllap nad koju siirdusid. Mingeid intsidente ei märganud. Järgmisel hommikul ärgates olime juba kõik Eesti Vabariigis. 
Elagu Eesti!

[honkomees]

... paneb imestama kuidas inimesed räägivad sellest et nad sõitsid autodega sinna ja tänna ja hoidsid sündmustel silma peal. Nomaeitea. Mäletan et tol ajal kehtisid tavainimesele bensiinilimiidid: ühe sõiduauto kohta anti 20 liitrit kuus ja ühe mootorratta kohta 5 liitrit kuus. Tankimised kirjutati masina passi sisse. ... Ja ega seda bensiini siis tanklates vabalt saada polnud. Ikka pidi peale passima või õigel ajal õigesse kohta trehvama. ...

oli nii ja ei olnud ka ... limiit oli iga kuu erinev, 10-60 l, enamasti oli 30-40 l kuu peale, vanast autopassist on hää vaadata. Ka mittesõitva tsikli passiga sai benssu võetud kui peale trehvasid.

P.S. Neil päevil istusin tööl lennujaama "võskas" SKS kaisus ja valvasin sotsialistlikku omandit. Mis muutus, oli see, et loeti sõnu peale, et va natsionalistid relvi ära ei võtaks ja kui mälu alt ei vea, siis vist mõni päev ei antudki SKS välja vaid piirduti alalise Makaroviga perse peal, vähemohtlik asi.
P.P.S. Miks kõik päevad tööl, siis loomulikult tegin vahetuste vahetusi (muidu ööpäev tööl ja 3 vaba), et pea nädalapäevad jutti tööl ja siis ülejäänud kuu aega (3 nädalat) sai maal vanematel abiks oldud, 100 km ju maale sõita ja ei olnud raha ega bensiini.

[Daff]

Lõuna poolt oli organiseeritud bussid millega rahvast pealinna viidi.

[v6sa]

Neil päevil toimetasid vanemad talu alustamise kallal. 15-aastane poisinolk elas oma parimat suve: kõiki töid võis teha, kõiki masinaid võis kasutada   Mida sa veel elult tahta oskad. Olime just saanud jaotuskava kohaselt endale vileuue (Soomest mahapõlenud starterilüliti pärast tagasi saadetud) russi osta ja tööd jagus kapaga. Teletorni kaitsmas ei käinud, no Balti ketti ikka jõudsime.

Kui mälu ei peta, siis 20. õhtu kulus mul metsa karjaaiasihi sisselõikamisele ja aia tegemisele. Koju sööma jõudsin juba hämaras. Sedapalju mäletan, et meie auto (Keila ETKVL mahakandmise ootelt ära ostetud ERAZirimakas) oli pargitud tavapärasest puualusest eemale, lagedale, nina väljasõidu poole. Enne magamajäämist astus isa veel toast läbi ja ütles, et kui mingi jama tuleb, siis võtku ma õed autole ja sõitku kaugemal metsas talu pidava pere juurde pakku. Paagis pidada sedapalju kütust olema, eks pärast vaatab.

Noore mehe und see muidugi ei seganud, hommikul ärgates oli esimene mõte põiel käia ja siis midagi hamba alla leida. Köögis 24/7 mänginud raadiost jooksid uudised ja neist jäi meelde fraas "... olukord on rahulik...". No ma siis läksin loomade mahajoostud aeda lappima...

Agrolinnakust ikka käidi nii teletorni kui raadiomaja juures. Aga meiesuguseid uuskulakuid sinna kaasa ei kutsutud. Või äkki isegi kutsuti, aga meid polnud kedagi toas. Ning kettaga punane aparaat mingitest vastamata kõnedest ei teadnud midagi... Seegi oli blokiraatoriga, naabrinaisega kahe peale.

[spitfire]

Praegustes meenutustes mis meediakanalites on avaldatud paneb imestama kuidas inimesed räägivad sellest et nad sõitsid autodega sinna ja tänna ja hoidsid sündmustel silma peal. Nomaeitea. Mäletan et tol ajal kehtisid tavainimesele bensiinilimiidid: ühe sõiduauto kohta anti 20 liitrit kuus ja ühe mootorratta kohta 5 liitrit kuus. Tankimised kirjutati masina passi sisse. Kas mingid kütuselimiidid kehtisid ka diislile, seda ei tea. Eraisikute käsutuses diiselmootoriga sõiduvahendeid eriti ei olnud. Ja ega seda bensiini siis tanklates vabalt saada polnud. Ikka pidi peale passima või õigel ajal õigesse kohta trehvama. 

Üldiselt vuhisesid Talina peal edasi-tagasi ikka gaasikad. Gaasi oli vabalt saada. Sõitsin siis öösiti taksot. Aga bensu hankimine oli loominguline protsess. Kahte ühesugust keissi ei mäletagi aga siis üks neist: Piiteris oli 4 jaama kus erakatele müüdi. Kindlam oli minna kaugemasse, sealt tavaliselt sai. Ma ei mäleta enam miks aga käidud sai alati öösel. Ja järjekordsel tretil vaatame eesti numbritega poolhaage erakate tanklas ! Auto oli tuttav, olime seda varem korduvalt näinud, suured eesti keelsed kirjad küljel, jätan mainimata mis kirjad, aga väga loomingulised sellid olid. Kongi uksevahelt läheb volla sisse ja kalonka peal nool muudkui tiirutab, mingi mega näit ees. Aga tankla putka pime ja luugil silt "benzina njet" või midagi sellist. Tuiame seal siis ringi ja äkki tagauksest hüppab vend välja, sätib sarki vöövahele ja lippab haagise juurde, selge pilt: eestlane. Ma ruttu järgi, küsima et mis värk on. Vana mõõdab mind pika pilguga, mulle tundus et vana veits muigas, ütles et sees tuleb ära käia, aga "annab küll". Kuna tanklas rohkem publikut ei olnud, sibasin kohe samast putka uksest sisse. Sees pime kui karu pees. Lavats, sellel puhvaika, higi hais, suitsuvine laeall, marbsi pakk laual. Tanklas! Mingi 40-nene kosmosemutt sätib seal lokke ritta ja kohendab partiid "apjätt estonjets? tsjo benzin njuuzen?". No see mutt oli võrdlemisi konkreetne, minu meelest seal väga ei keerutatud kah mida peab tegema, et bena saada. Ikka tuleb vene djeevuška?! lõputut ilu kiita ja defitsiiti tuua. Vahetuse lõpus koju sõidutada ja veel parem kui otse sinna teie estoonjasse djeevuška kaasa võtta. Aga noh "proovisõitu" võib kohe teha. Õnneks jagasin kohe matsu ära ja tegin imestund näo, et kas tõesti täna Galjat polegi, mul ju temaga tsehvtid sees? Pani siis kalavinskid paljaste varvaste otsa puhvaika selga ja läks tokiga strateegilist reservi mõõtma. No tavaliselt ikkagi mingi 4-500 litra sai. Ja vahel ka mentide käest tappa. Aga see on juba hoopis teine lugu.