27-10-2021, 13:52 PM
Praktiliselt aasta pole ZIS-i rindel midagi toimunud. Seoses selle pandeemiaga muutus finants seis ka viletsamaks ja tuli hakata eelistusi tegema. Nüüd hakkas tunneli lõpus valgus paistma, nimelt peale pikka ponnistust ja Vene kultuuri ministeeriumiga jagelemist õnnestus lõpuks ära müüa 1953 a II seeria Pobeda.
Kultuuri ministeeriumist loa saamine on paras kadalipp. Aga lõpp hea, kõik hea. Minu kollektsiooni see auto ei mahtunud ja kuna värvimisega panin ka puusse, siis ei saanud ka musta numbrit sellele autole. Kaks aastat tagasi olin selle autoga ka Tartu Motomessil, küljes hinnasilt 31 000.- €. Sama hinnaga sai ka teda igasugu müügi portaalides pakutud. Ühtegi huvilist ei leidunud. Augustis keerasin sellele hinnale 30% otsa ja pakkusin venelastele. Kohe leidus ostja, kes oli nõus kogu kadalipu läbima, et ainult see auto endale saada. Tuleb välja, et isegi Venemaal pole võimalik sellise rahaga ühe Pobeda juures midagi korda saata. Igatahes raha kanti üle ja Pobi ootab kohtumist oma loojatega. Arvestades enda ja kogu kaaskonna kogemusi on mul selgeks saanud mõningad tõed.
1. Ostes USA auto, eriti fotode järgi, siin renoveerides, sest ameeriklaste töö ei kannata kriitikat, panustades aega ja raha, pole kunagi lootustki oma väljaminekuid tasa teenida. Seda muidugi müügi korral.
2. Kui võtta ette mingi Saksa või Inglise vähemalt 50 aastane populaarsem mudel, on võimalik oma kulud tagasi saada ja võibolla ka tiba teenida.
3. Vene autode puhul on võimalik küllaltki hästi teenida aga seal on ka omad konksud. Teha tuleb ainult haruldasi või populaarseid (nt. GAZ 21 I ja II seeria või Pobedat) ZIM on ka nõutud auto, ainult selle taastamise kulud siin tükivad kosmosesse trügima. Momendil on langenud ZIS 110 hinnad aga need olid ka kosmilised. Ja mis kõige tähtsam, taastamine tuleb läbi viia kõrgemal tasemel, st auto peab olema parem kui omal ajal tehasest välja sõites.
Tegelikult Pobi müügist saadud vahendeid jätkub ainult kolmeks, heal juhul neljaks kuuks aga selle aja jooksul loodan vähemalt selle postituse peakangelase värvitud saada.
Kultuuri ministeeriumist loa saamine on paras kadalipp. Aga lõpp hea, kõik hea. Minu kollektsiooni see auto ei mahtunud ja kuna värvimisega panin ka puusse, siis ei saanud ka musta numbrit sellele autole. Kaks aastat tagasi olin selle autoga ka Tartu Motomessil, küljes hinnasilt 31 000.- €. Sama hinnaga sai ka teda igasugu müügi portaalides pakutud. Ühtegi huvilist ei leidunud. Augustis keerasin sellele hinnale 30% otsa ja pakkusin venelastele. Kohe leidus ostja, kes oli nõus kogu kadalipu läbima, et ainult see auto endale saada. Tuleb välja, et isegi Venemaal pole võimalik sellise rahaga ühe Pobeda juures midagi korda saata. Igatahes raha kanti üle ja Pobi ootab kohtumist oma loojatega. Arvestades enda ja kogu kaaskonna kogemusi on mul selgeks saanud mõningad tõed.
1. Ostes USA auto, eriti fotode järgi, siin renoveerides, sest ameeriklaste töö ei kannata kriitikat, panustades aega ja raha, pole kunagi lootustki oma väljaminekuid tasa teenida. Seda muidugi müügi korral.
2. Kui võtta ette mingi Saksa või Inglise vähemalt 50 aastane populaarsem mudel, on võimalik oma kulud tagasi saada ja võibolla ka tiba teenida.
3. Vene autode puhul on võimalik küllaltki hästi teenida aga seal on ka omad konksud. Teha tuleb ainult haruldasi või populaarseid (nt. GAZ 21 I ja II seeria või Pobedat) ZIM on ka nõutud auto, ainult selle taastamise kulud siin tükivad kosmosesse trügima. Momendil on langenud ZIS 110 hinnad aga need olid ka kosmilised. Ja mis kõige tähtsam, taastamine tuleb läbi viia kõrgemal tasemel, st auto peab olema parem kui omal ajal tehasest välja sõites.
Tegelikult Pobi müügist saadud vahendeid jätkub ainult kolmeks, heal juhul neljaks kuuks aga selle aja jooksul loodan vähemalt selle postituse peakangelase värvitud saada.