[Lauri_L]

Intro

Läbi aastate on olnud mitmetes tehnikafoorumites teemasid garaažide ehitamise kohta. Läbiv sisu on olnud erinev - kes küsib nõu materjalide teemal, kes ehitamise teemal ning kes disaini ja funktsionaalsuse teemal. On ka neid, kes on pisut üritanud ehitamist kajastada. Kahjuks pole aga kohanud teemat, kus garaaži ehitamist oleks asjalikult ja detailselt kajastatud alates esimese kivi panekust kuni hetkeni, kui võib tõdeda, et töö on (peaaegu) valmis. 

Üritan ennast samuti kuhugi siia ära mahutada ning jagada seda, mida ühe (hobi)garaaži ehitamine endaga kaasa toob ja võib tuua. Ehk on kellelgi midagi kõrva taha panna, kindlasti on minul siinsetest kommentaaridest midagi õppida ning ehk jääb märk maha tulevastele huvilistele oma unistuste elluviimisel.

Garaaži ehitusega olen juba alustanud, seega on osa teemasid kirjas mineviku formaadis ehk tagant järele. Kogu teema alusutseks ütlen kohe ära, et foorumi "tarkadeklubil" tuleb vigade ja apsude kommenteerimist palju (ja see on igati teretulnud), sest enne labida maasse löömist ei olnud ma elu sees midagi ise projekteerinud ega valmis ehitanud. Isegi mitte välikäimlat, lastele onni ega mängumaja, isegi koerale kuuti mitte. Esimesed teadmised ehitamisest tulid erinevaid foorumeid kammides, YouTube'ist liikuvaid pilte vaadates, mõnda raamatut sirvides ning kõrva taha pannes seda, mida targemad kuskil rääkinud on.

...kui kõik ausalt ära rääkida

Ajal, mil nutiseadmeid veel ei olnud ning kui arvuti ja mobiiltelefon (mõningal juhul ka tavatelefon) meite riigis veel tavakodaniku käeulatusest väljas olid, unistas iga teine koolipoiss oma mootorrattast, (hobi)autost, garaažist. Mina olin kindlasti üks nendest. Jah, ja käisin sõpradega Viru ees autode spidomeetrite numbreid takseerimas  . Oli aeg, kui esimesed lääne päritolu autod hakkasid vaikselt Eestisse jõudma, inimestel tekkis raha ja tekkis võimalusi endale midagi külmast kolhoositöökojast enamat ehitada ja seda täiesti oma koju. Täpselt see aeg, kui mina olin poisike ja vesise suuga kõike seda imet pealt vaatasin.

Minu esimene pilt ja visioon omaenda tulevasest hobigaraažist tekkis alles aastal 2007. Pronksiööle eelneval päeval käisime kalli kaasaga Tartus ja ostsime sealselt Raadi autoturult ära kena punase e36 kere ja suure diiselmootoriga BMW. Auto oli just Šveitsist tulnud, treileril turule veetud ja seetõttu läks aega enne, kui selle kohalikku registrikeskusesse saime toimetatud. Kui paberid korras ja number ka peal hakkas väljas juba hämarduma. Uudistes hõikas maha, et Tallinnas on läinud mäsuks ning otsustasime ööseks Tartusse hotelli jääda. Järgmisel päeval jõudsime kenasti tagasi Tallinnasse. Tallinnas olles läks auto esimese asjana tuttava autoelektriku töökotta, kus pandi peale signalisatsioon. Tol ajal veel igati vajalik ja popp vidin, sest saksa autod olid pikanäpumeeste seas pikalt populaarsed olnud. Ja siinkohal tekkiski murdepunkt hobigaraaži osas. Sõbral oli just töökoda valmis saanud. See polnud suur, ehk 45-55m2 ning rajatud eramajja. Ruumi oli kahele autole ning ühele 2.posti tõstukile. Mis aga tol ajal mulle kui vasaraga pähe andis oli see, et uues ja ilusas garaažis oli põrandaküte. Põrandaküte!!!. Soe garaaž koos sooja põrandaga!!! Võttis ikka mõtlema ja koheselt jooksid silme eest läbi kaadrid, kui oli saadud autosid tundide kaupa miinuskraadidega külmades garaažides putitatud ise selili-külili külmal betoonil olles. Kui aus olla, siis võttis too hetk päris sõnatuks, kuid samal hetkel talletus kinnisidee, et nui neljaks peab minu tulevane garaaž saama soojad seinad ning põrandakütte. Täna on selline lahendus üsnagi tavaline, kuid 15 aastat tagasi mitte ehk nii väga.

Nüüd jõuame juba tänasesse aega. Ehk läks tublisti üle kümne aasta enne, kui elu mängis kätte võimaluse hakata ise endale garaaži ehitama. Pilt põrandaküttest aga püsis selgena kogu selle aja. Võimalus garaaži ehitada ei tähenda kindlasti mitte seda, et võitsin loteriiga ja panen kohe lossi püsti. Hoopis vastupidi. Rahalised vahendid on vägagi piiratud ning plaaniks sai võetud ise või heade sõprade abiga ära teha kõik mis ise võimalik. Nii saab säästa kopika töödeks, millega ise kohe mitte kuidagi hakkama ei saa. Suurimaks probleemiks eelarve kõrval olid muidugi kogemused - täpsemalt nende puudumine. Millest puudust ei olnud oli muidugi julge pealehakkamine. Lisaks lubasin endale, et üritan kõik tööd teha nii korralikult kui vähegi võimalik. Elu oli selleks ajaks õpetanud, et tuleb teha ühe korra ja korralikult. Ühesõnaga sai alustatud hobigaraaži projekteerimisega.

Sissejuhatuse lõpuks ja teema alustuseks panen siia ka foto, kuhu tulevane garaaž tulema peaks. Taamal äiapapalt laenatud ja 500€ maksnud Jumz, millega plaanis "auku" kaevama hakata.

[Lauri_L]

Enne, kui tohib labida (ametlikult) maasse lüüa, peab iga suuremat ehitust alustama kohustusliku bürokraatia ning raha maksmisega. Ei saanud ka mina sellest üle ega ümber. See, mida eelnevalt ära peab tegema ning mis ulatuses, sõltub suuresti sellest, kui suurt asja (antud juhul garaaži) sa endale ehitada soovid. Mina alustasin nö valgelt lehelt. Täiesti tühi heinamaa lapp, kuhu oli vaja midagi püsti panna. Esimesed paar-kolm kuud kulusid iseendaga kompromisside saavutamisele. Ehk püüdsin välja mõelda, missugune tulevane garaaž tervikuna olema peaks ja kuidas see sobituks minu rahakoti, juba olemasoleva tehnika, tulevikus soetatava tehnika ja kõige teiste võimaluste suurustega. Eestis täna ehitades jagunevad ehitised laias laastus kolme suurusesse ehitusaluse pinna ja kõrguse osas, 20m2 ja kuni 5m kõrge (mis ei vaja põhimõtteliselt ühtegi luba püsti panemiseks), 20-60m2 ja kuni 5m kõrge (mis vajab projekti ja ehitusteatist) ning üle 60m2 hoones, kus peab kõik kõige kangemad dokumendid täie rauaga lauale panema.


Teadsin, et meie valla isandad on üsna karmi käega, kui juttu tuleb hoonete püstitamisest ning veel enam looduslikule rohumaale, nagu minu puhul. Samuti on paljud sama piirkonna inimesed ja ka ise hädas olnud ehituslubade hankimisega. Ühesõnaga hirm tegi araks ja esimene mõte oli oma tegemised ära mahutada 60 ruudusesse hoonesse. Süües isu aga kasvab ning kui vaatasin juba hoovis vedelevat tehnikat ning pidevalt kasvavat "igaks juhuks" soetatud kola hunnikut, siis sai ära otsustatud, et peab ikka täispangale minema ning tulevase garaaži nii suureks venitama, kui rahakott vähegi kannatab. Kõige suuremaks leevenduseks asja juures oli see, et perenaine oli päri iga minu plaaniga ning otsusega ehitada võimalikult suur "abihoone".

Mõeldud-tehtud. Tegin valda avalduse ja küsisin oma kinnistu jaoks projekteerimistingimused. Kui need käes, tekkis peas järgmine konflikt, sest projekteerimistingimustes olid teatavad piirangud, mis mõjutasid tulevasi plaane. Peamiselt oli tegemist nõudmisega, et rajatav hoone peab järgima olemasoleva eluhoone ning naabruskonna hoonete disaini, väljanägemist jms. Samas ei olnud tegemist millegi üllatava ega ületamatuga. Lihtsalt mõni asi tuli peas ümber joonistada. Selles etapis hakkasin pisut enam huvi tundma selle vastu, et mis load ja dokumendid siis kõik kokku tuleb koguda ning mis dokumente peab koostama ja täitma ühe keskmise suurusega garaaži ehituse käigus. Selleks sai veedetud päevi veebis ning lõpptulemus oli järgmine:
Enne ehituse alustamist on vajalik: projekteerimistingimused kohalikust omavalitsusest, geoalus koos tehnovõrkude kooskõlastustega, hoone projekt, ehitusluba, hoone telgede mahamõõtmise akt.
Ehituse ajal: ehituspäeviku täitmine koos kaetud tööde aktidega

Olin otsustanud, et hoone projekt tuleb nö eskiisprojektina. Ehk paberile nii palju kui minimaalselt vajalik ja nii odavalt kui vähegi võimalik. Kuna ise pole varasemalt ehitamise ega ehitusdokumentatsiooniga üldse kokku puutunud, siis oli plaan arhitektilt paluda täisteenust projektist kuni ehitusloani. Arhitektuuri bürooga läks nii, et põhimõtteliselt astusin sisse esimesse ettejuhtunud arhitektuuribüroosse Mustamäel. Tagant järele mõeldes meenub vanasõna, et ka pime kana leiab mõnikord tera. Tegemist oli minu elu esimese ahitektuuribüroo külastusega. Eeldasin, et mul tuleb kurja vaeva näha oma mõtete selgeks tegemisega ning arvestades meeletute ooteaegadega lõpptulemuse saamiseks. Tegelikkuses läks aga nii. Astusin büroo uksest sisse. Kolm noormeest olid arvutite taga ja tegid oma tööd. Küsisin, et kas härrastel hetk aega ka on. Muidugi oli. Istusime laua taha maha, andsin projekteerimistingimused näpu vahele ja seletasin neile ca 15min, mis plaanid mul on. Tundus, et noormehed olid ka tehnika mehed. Mina seletasin oma mõtteid, esimene neist küsis lisaküsimusi ja teine kritseldas samal ajal midagi paberile. Seejärel leppisime kokku töötasus ning mind saadeti uksest välja lubadusega, et paari päeva jooksul on projekt ülevaatamiseks valmis. Paari päeva jooksul? Mõtlesin, et tehti nalja, kuid kaugel sellest. Kahe päeva pärast oligi esmane projekt postkastis. Olin meeldivalt üllatunud, sest sealt vaatas vastu täpselt see, mida olin lootnud. Uskumatuna tundus, kuidas poisid suutsid pelgalt jutu järgi sellise asja kokku panna. Kulus veel 3-4 kirjavahetust, kus panime paika veel lõplikud detailid ning projekti võis lugeda valmis saanuks. Järgmiseks etapiks oli projekti alusel ehitusloa taotlemine. Olin omale selgeks teinud, et ega see ilmselt väga valutult ei lähe. Aga võta näpust. Oli nädala teisipäev, kui sai makstud riigilõiv ning arhitekt saatis projekti kohalikku omavalitsusse koos ehitusloa taotlusega. Neljapäeval tuli vastus, et vajalikud on mingid muudatused (ei mäleta, mis need olid, aga midagi suurt mitte). Muudatused said samal päeval tehtud ja omavalitsusse saadetud. Järgmise nädala teisipäeval oli mul kiri postkastis, et ehitusluba on väljastatud. Tundub uskumatuna saada ehitusluba 7 kalendripäevaga Tallinna külje all asuvale kinnistule. Ajas käe ikka vägisi pudeli järele, et tähistada .

So far so good! Nüüd siis pisut täpsemalt sellest, missugune tulevane garaaž välja peaks hakkama nägema. Sai otsustatud, et hoone ise tuleb ehituslikult võimalikult lihtne. Ehitusaluseks pinnaks on 160m2. Küljepikkused 16x10m, harja kõrgus 6m, seest 1/4 osas kahekorruseline, 3/4 osas täiskõrge avatud ruum. Sisse eraldi puutööruum, eraldi metallitööruum, suur garaažiosa, teise korruse peale mancave ning loomulikult põrandaküte! Lintvundament, välis- ja siseseinad väikeplokist, viilkatus plekk-kattega, vooder puitlaudis. Projekt ise oli tagasihoidlik. Joonised, mille põhjal asja valmis peab ehitama, on järgmised:

Vundamendi osa


Esimene korrus


Läbilõige


Eestvaade


Tagantvaade


Pealtvaade

[muska71]

Kuna endal ka plaan rajatis garaazina teha siis mis suurusjärku võiks projekt jääda rahaliselt?

[Raivo]

Vahelae konstruktsioon ja karukoopa joonis pakub huvi.
Endal hetkel otsustamata, kas minna vahelage tegema klassikaliselt põrandalauaga või osb plaadiga (laagid ca 65cm).

[Lauri_L]

Kuna endal ka plaan rajatis garaazina teha siis mis suurusjärku võiks projekt jääda rahaliselt?

Projekti kogumaksumus (ehk siis kuni ehitusloa saamiseni) koosnes minul neljast etapist, kus tuli raha välja käia.
1. Geoaluse koostamine. Jällegi sattusin väga toreda ja abivalmis ettevõtte peale. Geoalus maksis 1,6 hektari kohta 520€+km ning sisaldas kõiki tehnovõrkude kooskõlastusi, mille tellis maamõõtja eraldi. Minul käis krundil kolm ettevõtet oma maakaableid ja sidekaableid märgistamas. Hiljem küsiti hoone telgede mahamärkimise eest veel 150€.
2. Konsultatsioon ja projekti koostamine kuni lõpliku projektini  + asjaajamised kohaliku omavalitsusega kuni ehitusloani. 960€ kokku.
3. Ühe korra pidin paluma arhitektidelt muudatusprojekti, sest jooksvalt sai tehtud paar muutust vundamendi, sokli kõrguse, siseviimistluse ja katusekatte värvuse osas. Muudatusprojekt ei olnud iseenesest projekt, vaid pigem seletuskiri, et mida muudeti ja milleks. Selle koostamise eest maksin 120€ lisaks.
4. Riigilõiv ehitusloa taotluse läbivaatamiseks maksis 250€ ja maksta tuli kohalikule omavalitsusele.

[Lauri_L]

Vahelae konstruktsioon ja karukoopa joonis pakub huvi.
Endal hetkel otsustamata, kas minna vahelage tegema klassikaliselt põrandalauaga või osb plaadiga (laagid ca 65cm).

Kui asja ametlikult ajada ja tagada kehtivatele nõuetele vastavus, siis võib rahaliselt vahelae ehitamine üsna kalliks kujuneda. Ka mina astusin sellesse "ämbrisse". Nimelt, kui sul on garaaž või mistahes muu hoone, kus hoitakse tehnikat/sõidukeid ja kus on lisaks masinate hoiuruumile ka mõni kõrvalruum (abiruum), siis nende kahe ruumi vahelised konstruktsioonid peavad olema tuletõkkekonstruktsioonid. Seda siis eeldusel, et kahe ruumi vahel on projektis uks või nad on omavahel täielikult eraldatud seina ja-või laega. Mina seda enne projekteerimist ei teadnud ning projekti küsisin suure ruumi ja abiruumide vahele uksed. See tähendas automaatselt seda, et uksed peavad olema tuletõkkeuksed EI15 ja vahelagi tulekindel EI30. Kui oleksin projekti jätnud lihtsalt ukseaugud ilma usteta, siis ei oleks tekkinud vajadust tuletõkketsoonide koostamiseks. Kui hoone vastu võetud, siis oleks uksed ette pannud ja asi mutt. Öeldakse, et loll võtab ka kirikus SMS laenu. Minule tõi selline "oma lollus" kaasa täiendava aja ja töökulu + rahalise kulu tuletõkkeustele, tuletõkke vuugitäidetele ja vahelae konstruktsioonile.

Vahelagi ise siis järgmine. Vahelaetaladeks prussid 200*50 600mm sammuga, mis toetuvad kandvatele seinakonstruktsioonidele. Vahele 2x100mm villa, alla 10mm vineer. Talade peale 22mm paksune punniga OSB ja selle peale kahes kihis tuletõkke kipsplaat (2x15mm), mis on paigaldatud ülekattega, kinnitatud kruvidega ning liimitud tuletõkkevahuga. Ise kasutan põranda kipsiplaati, sest see pisut odavam kui spetsiaalne tuletõkke kipsplaat, suurema survetugevusega ning omadustelt A-klassi materjal. Ainuke erinevus on paksus - tuletõkke kipsplaat on 12,5mm, sobiv põranada kipsplaat aga enamasti 15mm.  Kuna tegemist suletud konstruktsiooniga, siis fotod iga liigutuse kohta ehituspäevikusse ning kaetud tööde akti. Ja kuna tegemist tuletõkketsooniga, siis peab kirja panema kasutatud materjalide omadused ja sertifikaadid. Neid võidakse ideepoolest kontrollida, kui kunagi hoone vastuvõtmiseks läheb.

Karukoopa ehk "mancave'i" ehitust on plaan edaspidi ka eraldi kajastada ning pildimaterjali juurde lisada.

[olli]

Alternatiiv on garaaž ehitada töötoa, aida, tehnoruumi, laoruumi vms nime all. 99% uutest elumaja garaazidest on nii tehtud, et tuletõkke nõuetest pääseda. Suure ukse olemasolu ei mängi rolli. Ise astusin samasse ämbrisse ja sain ka alles ehituse käigus targemaks.

[muska71]

Alternatiiv on garaaž ehitada töötoa, aida, tehnoruumi, laoruumi vms nime all. 99% uutest elumaja garaazidest on nii tehtud, et tuletõkke nõuetest pääseda. Suure ukse olemasolu ei mängi rolli. Ise astusin samasse ämbrisse ja sain ka alles ehituse käigus targemaks.

Just nii,lisaks garages keelatud ka küttekolded ja isegi tuha/tahmaluuki ei tohi garaaziz olla.

[Janka]

Ei tahaks kuidagi seda teemat siin solkida ja ootan kärsitult, et autor natukenegi rohkem hagu alla paneks oma jutustusega. Et pärast, kui lugu valmis, oleks küsimustele vastamise aeg.
Seega - ei hakka ma siin praegu seletama, mil veidral kombel on eskiisprojekti järgi mul siin ahjuküte ja korstengi kenasti pildil olemas. Kõik kinnitatud ja igas't ametid omad templid ja pookstavidki kaustas olevaile lehtedele maalinud.

[muska71]

Seega - ei hakka ma siin praegu seletama, mil veidral kombel on eskiisprojekti järgi mul siin ahjuküte ja korstengi kenasti pildil olemas. Kõik kinnitatud ja igas't ametid omad templid ja pookstavidki kaustas olevaile lehtedele maalinud.

Mina näen korstent eraldi ruumis mis  tuletõkke seksioon ,seega kõik on minu silmis ok,küttekeha ka samasse ruumi ja ok.Tänane projekteerijate tüüpviga on ka tegemata jäänud ehk korstna kõrgus ka õige.Enamus projekte mis ette söödetakse on vene aegse normi järgi korstna kõrgus...Projekteerija joonistab valesti,ehitaja järgib vale projekti,järelvalve järgib taas projekti ja kui ükskord kasutusloa aeg käes siis on omanikul "rõõmu "kui palju,korsten kõrgemaks laduda vaja...Eriti magus on buumiaegsed fibo korstnad,vanasti olid plokid teise mõõduga ja neid plokke enam ei ole ega tule ja siis on nussi rohkem kui rubla eest...olen ühe korda teinud.Plokk oli vist väiksem ja lõigu uus plokk lõhki ja lapi kuidagi kokku...

[Lauri_L]

Veel enne, kui ehitusluba käes, tellisin ette ära maamõõtja, kes tuli ning näitas kätte hoone vundamendi teljed. Kokku määrasime (tema näitas, mina käisin kirve, sae ja puitmaterjalidega järel) ära 12 punkti. 2 punkti iga välisseina kohta ning kuna oli kaks siseseina, siis nendele kummalegi samuti omad punktid. Iga punkti kohta maasse kaks vaia ca 80cm vahega ning kaks lauda risti peale, et saaks stabiilne. Tuli selline A tähe kujuline moodustis. Ülemise laua peale sai täpsesse kohta lastud pikem kruvi, mis näitas telje täpset kohta. Allpool olevatel fotodel on näha, missugused need "maamärgid" välja tulid. Visuaalselt mitte nii kenad, kuid täitsid otstarvet hästi. Lisaks märkis maamõõtja ära hoone nullkõrguse, milleks minul oli hoone põranda kõrgus (ühtis sokli kõrgusega). Nullkõrguse mõõt siis aluseks kõigile teistele kõrgusmõõtudele, mis projektis välja toodud on. Nullkõrguse tähiseks sai eemale maasse löödud järjekordne vai, kuhu õige kõrgus peale märgitud. Esimene viga, mille telgede mahamõõtmisega kohe tegin oli see, et telgede märgid (needsamad A-tähed) lõin maasse liiga planeeritava vundamendiaugu lähedale. Jäid hiljem pisut ette, kui tehnikaga manööverdama sai hakatud. Seega kui kellelgi selline tegevus tulevikus ees seisab, siis oleks mõistlik kasutada ära võimalikult palju vaba ruumi, mis hoone ümber leidub. Ja kui panete kuhugi nullkõrguse märgi, siis pange see kindla objekti külge. Mina loll panin taas puust vaia maasse, kuid see jäi liiga lühike ning ei paistnud kasvanud rohu seest korralikult välja. Ning otse loomulikult suutsin sellest hiljem traktoriga üle sõia ning ära murda.

Nüüd pisut tehnikast, mida mul oli võimalik ehituse juures kasutada. Ega seda palju polnud, kuid piisavalt. Laenatud sai vana Jumz kopp, 80 koos väikese järelkäruga ning omal oli võtta Branson'i väiketraktor koos frontaalkopaga. 80 ja Branson olid uueväärsed masinad, Jumz aga oli selline pool-päeva-tööta kaks-päeva-remondi masin.





Vundamendiauku kaevata oli üle ootuste hea, sest pinnas soosis amatöörist maaomanikku. Pinnaseks siis 60-80cm mulda ning selle all üsna sile paepinnas. Seega oli masinal augus võrdlemisi hea pidamine, ei olnud vaja palju kaevata ning alus ehitisele tugev. Paraku oli aastaaeg selline, et kui augus oli hea tööd teha, kuid kui pinnase ja kärguga sealt välja said, siis oli muda kohati põlvini. Aga see käib asja juurde. Vundamendiaugu kaevamisele läks kaks päeva, siis töötasid kõik kolm masinat. Ühel päeval tegime kolme mehega, teisel kahe mehega töö ära. Tulemuseks auk mõõtudega 21x15 meetrit.







Auk sai kaevatud Jumz'iga ning lõplik põhja silumine ja nurkade sirgeks ajamine toimus väiketraktori frontaaliga. Lõpptulemus allpool.

[Lauri_L]

Kohe kui vundamendi jaoks oli auk valmis saanud, hakkasin tegelema vundamendi taldmiku ettevalmistamisega. Eelnevalt olin tellinud koorma (20t) killustikku fraktsiooniga 16-32. See oli mõeldud peamiselt pinnase tasandamiseks ja enam-vähem loodi ajamiseks. Esialgne killustikupadi pidi ühtima hoone vundamendi telgedega. Ega mul suurt teadmist ei olnud (ja ei ole ka täna) kuidas korrektselt vundamendi telgesid "maha joonistada". Et teljed maha saada, kinnitasin kruvile, mis olid eelnevalt maha löödud "A" tähtede peale kruvitud (tähistamaks telje täpset kohta), kõige tavalisema heinapalli nööri. Teise otsaga läksin vastaspoole "A" juurde, vedasin pingule ja kinnitasin sealse kruvi külge. Ja nii kokku kuus korda ja vähemalt teoorias olid hoone kõik vundamendi teljed "õhus" olemas. Täpsemalt siis umbes 150-160cm kõrgusel augu põhjast. Laserloodiga joonistasin ligikaudse püsttelje nööride ristumiskohta ja saingi märgi vundamendiaugu põhja. Killustikupadja enam-vähem loodi ajamiseks paigaldasin augu keskele paku peale laserloodi ning seejärel hakkasin auku tassitud killustikku rehaga siledaks ajama. Loodi vastuvõtja läks tavalise puuvaia külge, kuhu oli vajalik kõrgusmõõt peale kantud. Lisaks lõikasin valmis ja panin nurgatelgede ristumiskohtadest võrdetele kaugustele ära nurgakaevud. Väike killustikupadi alla, et loodi saaks ja valmis. Kaevudeks tavaline 315mm tõusutoru, millel tihendiga põhi all. Ilm oli s*tt kogu päeva ja vihma kallas nagu oavarrest. Aga mis teha. Motivatsioon oli kõrge ning adrenaliin käis üle pea. Ei hoolinud ei vihmast ega lõunasöögist.





Ühel hetkel sai alus enam vähem tasaseks kraabitud. Esimese korra kohta panin endale hindeks tubli koolipoisi kolme, sest päeva töö kohta tundus tulemus päris hea olevat saanud. Läks juba pimedaks ära ning lubasin endale, et homme tulen vibraga peale ning tambin esimese kihi kõvaks.

Homne päev tuli, aga vaatepilt polnud sugugi see, mida lootnud olin. Võttis kohe päris vanduma.







Alles nüüd sain aru, et käed olid peast ette jõudnud ja et ega vesi august ära ei lähe, kui tal kuhugi minna ei ole. Õnneks oli august nii 10m kaugusel kraav, kuhu olin planeerinud nii drenaažvee kui ka sadevee juhtida. Paraku aga selgus tõsiasi, millega eelnevalt arvestada ei osanud. Mõõtsin ära kraavi põhja kõrguse ning planeeritud vundamenditaldmiku alguskõrguse (kõrguse, kust lõpeb killustikupadi ja algab taldmik). Kraavi põhi nii 10-15cm kõrgemal. Ja kuna kraavi põhi oli kogu pikkuses paekivi, siis ega siin midagi teha ei andnud ka. See oli esimene hetk, kus võttis korralikult vanduma ning tõmbas moti maha. Läksin tuppa, võtsin lahti geoaluse ja hakkasin kõrgusmärke vaatama. Ja oligi nii - silmale kenasti tasane maapind oli ühtlaselt vales suunas kaldu. Eeldasin siis, et ka pae kiht seal all on samasugune. Tegin traktoriga paar kontrollkaevamist, mis fakti kinnitasid. Õlekõrreks antud olukorras sai krundi teises otsas olev suurem kraav, mille põhja kõrguseks oli -140cm võrreldes minu augu põhjaga. Tegin taas testkaevamise ja positiivne oli see, et teise kraavi suunas muutus mullakiht ühel hetkel järsult paksemaks, mis omakorda kergendab drenaaživeetorude paigaldamist. Aga asja juures oli ka üks miinus - kraav ise asus vundamendiaugust nii 140 meetrit eemal. Lõin kokku, et 140cm 140m juures annaks drenaažveetorule rahuldava kalde. Seega mõeldud-tehtud. Jumz'ile hääled sisse ning pärast kolme päeva, millest kaks kulust vanakese remondile ja varuosade hankimisele, oligi "kanal" valmis:



Ja selleks hetkeks, kui kaevamisega teise otsa jõudsin, oli augus veetase oluliselt langenud:


Üks asi oli mul senini veel tegemata. Nimelt sai garaaži asukoht valitud eluhoonest 45m kaugusele. See tähendas automaatselt ka seda, et garaažini tuli rajada sama pikk tee. Kuna väljas oli hea ilm ning naabrimees sai kangide taha appi tulla, otsustasin, et kaevab ühe soojaga tee ka valmis. Tee laiuseks märkisin 4 meetrit. Kaevasime valmis päevaga ning tööseisakuid ei tekkinud. Jumz lagunes õnneks pmst viimase kopatäiega.




Ja lõpptulemus pärast väikese traktori frontaaliga korrastamist:

[Lauri_L]

Järgmiseks sammuks oli kaevatud 140m pikkuse äravoolukraavi valmisehitamine drenaažitrassiks ning kaevatud juurdesõidutee muutmine sõidetavaks. Kuna minul oli juurdepääsutee rajamine ja drenaažitrassi rajamine (mis kujunes 10m asemel 140m pikkuseks) kantud ehitusprojekti, siis olid need kaks tööetappi esimesed, millest alates alustasin ehituspäevikusse kaetud tööde aktide koostamist. Ehituspäevikusse hakkasin iganädalasi sissekandeid tegema alates ehitusprojekti koostamisest.

Esimesena drenaažitrassi juurde. Drenaaži ülesandeks minu ehitise puhul on nii hoone vundamenditaldmiku lähedusest vee ära juhtimine kui ka sadevee ärajuhtimine eemalolevasse kraavi. Selleks sai eelnevalt välja mõõdetud räästa kaugus hoone nurga suhtes ning sinna alla paigaldatud tõusutorudest drenaažikaevud. Arvestatud sai nii, et madalaima põhjaga kaevust saab alguse äravoolutorustik eemalolevasse kraavi. Kuna krundi pinnas on üleüldiselt tavalisest pisut niiskem, siis otsustasin, et koostan äravoolutorustiku hoonest kraavini kogu pikkuses 110mm perforeeritud drenaažitorust. Sellest kõige tavalisemast SN8 Uponori torust, mida müüakse enamikes ehituskaupluste kettides 6m pikkuste sektsioonidena. Jumz'iga kaevatud kraavi laiuseks oli ligikaudu 60cm. Otsustasin selle laiuse kogu ulatuses ära kasutada, et dreenivat ala suurendada. Nagu ikka, hakkas töö katse-eksituse meetodil pihta, sest minu jaoks oli tegemist esmakordse drenaaži ehitamisega ja ega kuskilt nõu ka küsida polnud. Alustasin sellest, et katsin kõik vajalikud drenaažitorud täiendava geotekstiili kangaga - poest tulid teised ju "paljalt". Seejärel lõikasin 2m laiuse geotekstiili ribad (nii 30m pikad) ning need läksid ülekattega kaevatud kraavi põhja. Drenaažitorudega hakkasin minema kohe kraavi põhjast geotekstiili pealt. Keldrist leidsin suurema hunniku vanu keraamilisi plaate, millega oli hea torustikku loodida. Keskmiselt iga 1-1,5 meetri tagant tegin torustikule toed alla ja panin laseriga paika kalde ca 1cm meetri kohta. Torud toestasin külgedelt eelnevalt pinnasest välja tulnud kividega. Et geotekstiili ääred kraavi ei libiseks, fikseerisin need maasse paksemast terastraadist lõigatud ning painutatud konksudega. Sai päris hea lahendus.






Kaevusid panin 140m trassi kohta kolm. Ehk tekkis ümbes neli 35 meetri pikkust torusektsiooni. Kaevud tegin samast 315mm tõusutorust, millest hoone kogumiskaevud. Tihendiga põhi alla ning kaas peale. Drenaažitoru kaevu viimiseks lõikasin tõusutorusse sobiva koha peale nurklihvijaga augu sisse. Mitte ei raatsinud hakata spetsiaalseid ühendusmuhve ostma ja neid paigale sobitama. Üritasin olla vähemalt niipalju täpne, et killustik tõusutoru ja drenaažitoru vahelt kaevu ei hakkaks pudisema. Arvestasin ka sellega, et iga kaevu sisenev toru jääks umbes sentimeetri võrra kõrgemale, kui kaevust väljuv toru.





Kui torud paigas, looditud ja toestatud, hakkasin vaikselt täitmisega tegelema. Kuna torude alune pinnas koosnes valdavas osas paekivist siis oli üsna mugav töö. Aegavõttev, kitsas, kuid ei pidanud palju pead vaevama. Vaba ruumi torude alt ning osaliselt külgedelt täitsin killustikuga fraktsiooniga 8-16. Täpselt niipalju, et torude alla ja külgedele jäi selline paras fikseeriv padi. Seejärel kontrollisin veelkord kogu trassi kõrguse üle. Edasi täitsin killustikuga 16-32, kuni torustiku peale tuli sellised 10-15cm katet, laiust jäi niipalju kui kraavil oli ehk 60cm jagu. Kui see tehtud, keerasin geotekstiili ääred kattega üle killustikupadja ja "pakkisin" tehtu korralikult ära. Igaks juhuks peale veel suuremad kivid, et kihid lahtises kraavis laiali ei jookseks.





Enne, kui pinnase peale ajasin, katsin geotestiili "vorsti" veel omakorda kihi killustikuga. Kas sellel mingit mõtet ka oli, ei tea. Veebist lugesin, et nii tehakse ja tegin ise ka. Pealegi oli see senisest ehk kõige vähem aega nõudev töö.







Üksi tehes kulus sellise töö peale kokku ca 10 täispikka tööpäeva. Eks kitsas kraavis toimetamine ja torude loodimine võttis oma aja. Pidevalt varises siit-sealt midagi sisse, siis istusin millelegi olulisele otsa, lõkusin midagi ära jne jne. Lisaks veel torudele killustikupadja alla sobitamine. Enamasti käsitsi kühvliga toimetamine. Mõnes kohas tuli ka paepinnast madalamaks korrigeerida. Selleks erivahendid puudusid ja lõhkusin kangi ning kuvaldaga. Aga valmis ta sai. Eks üleliigse pinnase ära viimine ja pinnase lõplik tasandamine jääb hilisemaks.

[huvi5]

Närvid peavad tõsiselt korras olema, et niimoodi üksi nussida.
Aga mis teha, eesmärk pühitseb abinõu ja seda suurem heameel on kui asi tehtud saab ja tööle ka veel hakkab. Eks ta ikka töötab, vesi kuhjas ei seisa teatavasti.

[Mahno]

Minumeelest on täiesti OK ise, oma kätega ja omas tempos asju teha. Teinekord tekib lootusetuse tunne, aga sellest peab üle saama. Tubli töö.

Garaazi paberimajanduse maksumuse ülevaade on 5+, kuna mul midagi ligikaudselt sarnast kavas.

Kui härra on mingite kontorite tööga paksult rahul, siis võiks ka nende kontorite nimesid jagada. See võiks neile kontoritele töödki juurde tuua, näiteks minusuguste laiskade inimeste arvelt, kes pigem on nõus asjalike inimestega asju ajama selmet turu kõige odavamat hinda otsida.

[muska71]

Närvid peavad tõsiselt korras olema, et niimoodi üksi nussida.
Aga mis teha, eesmärk pühitseb abinõu ja seda suurem heameel on kui asi tehtud saab ja tööle ka veel hakkab. Eks ta ikka töötab, vesi kuhjas ei seisa teatavasti.

Ei tee see närvidele midagi,pigem maandab...Tunamullu tegin ise endale septiku vahetust,vanad betoonrõngad jäid maase ja kõrvale tõmbasin kodukootud kopa+t-25 augu paeni+kraavid ja imbväljak.Mitmenädalase protsessi jooksul korra lagunes pisut kopa pööraja,aga remont paar tundi ja ralli jätkub...Ma pidin veel paesse kena augu piikama,piikamine oligi kõige raskem+paas suurest august välja,aga tehtud sai.Kevadel plaanin ka garaazi tegema hakata nii ca 85ruutu abihoone pikemaks ja rajatise nimi ongi mitte garaaz vaid majandushoone.Kaheposti tõstuk juba mitu aastat paigas ja nüüd vaja seinad ümber ja katus peale saada.Vana garaaz on õnneks 19 ruutu ja saab tasuta ja paberivabalt nahui saata ja korralik betoon põrandaga ja kütmisvõimalusega rajatis ümber selle kivihunniku.

[Lauri_L]

Tänud kõigile tagasiside eest.

Minu jaoks oli asja juures kõige närvesöövam paberimajandus (nii projekteerimise pool ja load, kui ka jooksev ehituspäeviku pidamine) ning see, et kohe alguses ehitusega sina peale saaks. Kogemusi oli ju null ja sisuliselt sai ehitamise alustamisega pea ees vette hüpatud. Alguses oli nöökimist küll ja veel ning meel mõru ja särk seljas märg. Asi muutus siis, kui esimene tulemus käes oli... ehk auk maa sees, juurdepääsutee valmis ning töötav drenaaž. Siis läks juba pingevabamaks. Edasi muutus asi iga liigutusega lihtsamaks ning võimalus oli iga sõlme ehitada naudinguga. Muidugi mis koguaeg pitsitab, on rahakott. Ehitusega tuleb ootamatusi uksest ja aknast ning paljud sellised viivad lisaraha välja. Sellega peab koguaeg arvestama, sest pere ja koerad-kassid ka vaja toita. Neid ei saa garaaži pärast nälga jätta. Õnneks oli kaasa alati toetav ja arusaaja. Pidevalt ise ka ninapidi ehituse juures uudistamas. Kui on kuri naine kodus, siis vist ei saagi midagi suuremat ette võtta...

Hoone projekteerimisel, nõustamisel ja kohaliku omavalitsusega asjaajamisel oli abiks TAVA arhitektibüroo. Siim ja Janar olid kuldaväärt mehed ja tegid lollile selgeks kuidas asjad käivad.
Geodeesiaga (geoalus, hoone telgede mahamõõtmine ja muu asjasse kuuluv) oli abiks Aamos Atlas geodeesia. Suhtlesin Tarmoga. Tehti kõik ära mis vaja ning vajadusel tegid ka TAVA arhitektidega koostööd.

[raul]

Kui küsida tohib, mis vallaga tegu on? Siis teab kas omakandi bürokraadid või ei

[Lauri_L]

Kui küsida tohib, mis vallaga tegu on? Siis teab kas omakandi bürokraadid või ei

Tohib ikka. Harku vald.

Selgituseks niipalju, et "hellaks" on teinud varasem kokkupuude vallaametnikega. Nagu eelpool kirjas, siis ega garaaži ehituse alustamisega ei kiusatud. Küll aga varasemalt ja korduvalt paari teise kinnistuga, kuhu oleks olnud soovi ehitada. Mindi ikka väga tobedaks oma ettekirjutustega ja lõpuks jäigi tegemata. Samas pole minu eesmärk olnud kunagi millestki kõrvale hiilida ja asju teha nii nagu ainult mina tahan. Eks iga asi on põhjusega ära määratud ja elementaarsest peab ikkagi kinni pidama.

[Lauri_L]

Järgmiseks sammuks oli eelnevalt valmis kaevatud sissesõidutee sõidukõlbulikuks muuta. Seda eelkõige raskeveokitele, sest vundamenditaldmiku valamiseks oli ligipääs hädavajalik. Muidugi polnud mingi mõnu 50m kauguselt tonnide viisi väikese traktori frontaaliga kuumaastikul killustikku vedada. Ühesõnaga tuli ära teha. Veel enne, kui pinnase ettevalmistamisega alustasin, kaevasin platsi tulevase garaaži eest suuremaks. Projekti oli ette nähtud hoone laiune parkimis- ja ümberpööramisplats autodele. Ühesõnaga sai lahti kaevatud lisaks selline 10m pikk ja 20m lai ala hoone eest suunaga väljasõidutee poole. Sissesõidutee ja garaažiesise platsi põhi enam nii hea ei olnud. Oli palju ebaühtlast paasi, kus sees oli suuremad lahtise pinnase kihid. Selge oli see, et kogu kaevatud ala ääred katan geotekstiiliga, et ümbritsev pinnas tee põhja (killustiku) sisse ei vajuks. Kihid peavad olema eraldatud ja nii püsib tulevane tee ka puhtam. Kuna põhi oli nagu oli - kohati pehme, siis sai tehtud otsus, et geotekstiil läheb kogu tee ja parkimisala alla. Mul oli eelnevalt valmis ostetud 200m pikkune ja 4m laiune (2m lai kokkukeeratuna) geotekstiili rull. Osa sai drenaaži jaoks ära kasutatud, ülejäänuga hakkasin sissesõiduteed katma. Tee oli pisut üle 4m lai ja kaevatud keskmiselt 60cm sügavuseks. Pinnases oli palju ebatasasusi, mis "neelasid" materjali. Seega tee peale laiuses kolm 2m pikkust geotekstiili riba ülekattega. Eks ta paras tuulelipp oli... tuli kohe leida kivid ankruteks. Selline siis sai.









Tee põhja jaoks tellisin killustiku 32-64. Sellised parajad kartuli suurused tükid. Täitsin kahes osas - 10cm + 10cm. Esimeseks kogu täiteks 10+10cm paksuse kihina (+sügavamad kohad) läks kaks ja pool autokoormat ehk ca 50 tonni killustikku. Selle töö juures suurt kosmoseteadust minu jaoks ei olnud. Auto tuli ja pani koorma maha. Hakkasin aga frontaaliga algusest minema. Pätsid maha ja tagurtpidi siledaks. Selle 1,5 tunniga, kui auto järgmise koorma järel käis, oli eelnev juba ära teisaldatud ning siledaks aetud. Mõlemad kihid lasin pinnasetihendajaga üle. Tee jaoks võtsin rendist 500kg tihendaja.







Nagu näha, siis jätsin meelega tee ääreosa ja ühe poole parkimisplatsi alast esialgu täitmata. Üks asi oli jäänud veel tegemata. Selleks oli maakaabel garaaži toiteks. Siin tuli tuttav miniekskavaatoriga paariks tunniks appi. Eluhoonest sai trass läbi õue kuni  uue tee keskosani kaevatud, kust see siis edasi mööda tee äärt kuni garaažini sai veetud. Keda numbrid huvitavad, siis kasutasin geotekstiili erikaaluga 130g/m2 kohta, maakaabliks läks XPK 5G10 ehk siis 5-sooneline ja 10mm2 soone ristlõikega kaabel. Kaitseks läks ümber kõige tavalisem kollane 450N kaablikõri läbimõõduga 50mm.





Tee servast oli kaablit hea vedada. Fotol olevad põllukivid on vaid esialgseks fikseerimiseks. Hiljem võtsin need ära "matsin" kaablikõri peenema fraktsiooniga killustikupadja alla. Parkimisplatsi osas tekitasin kaablikõrile kividest "tunneli". Oli olemas mingi kogus üleliigseid vanu silikaattelliseid. Need panin reas kaablikõri mõlemale poolele ning katsin pealt laiemate paekivi tükkidega. Seejärel killustik peale.



Ja kui see tehtud, siis sai ka teise poole parkimisplatsist ära täita. Selline nagu alloleval fotol näha, töö välja kukkus. Esimesed katsetused raskema tehnika osas tegin Jumz'iga. Midagi kuskilt veerema ega vajuma küll ei hakanud. Mitte sinna poolegi. Rattad vagusid ei jätnud. Võis olla üsna kindel, et tee oli nõus vastu võtma ka raskemaid masinaid (nt. betoonimikser).



Üritan kaks väiksemat ja samalaadset teemat ühte postitusse ära mahutada. Nimelt vundamendi taldmiku aluse tegemise. Kogu see killustikuga möllamine oli üsna kokakunstiks kätte läinud. Igale poole, kuhu sai ja kus ette ei jäänud olin killustiku tagavarasid peitnud. Oli olemas oma hunnik fraktsioonile 8-16, 16-32 ja 32-64. Nagu paarilt ülalolevalt fotolt juba näha on, olin valmis teinud pikendused A-kujulistele märkidele, kuhu oli kantud hoone vundamenditelgede märgid. Pikendused ulatusid vundamendiaugu äärelt augu põhja ning eesmärk oli vundamenditelgede täpsed asukohad auku ehk taldmikule lähemale tuua. Tegin lihtsalt. Augu põhja lõin telje ligikaudsesse asukohta vaia ning ühendasin selle stabiilsuse saamiseks augu serval oleva A-ga. Ilus see polnud, kuid asja ajas ära. Augu põhja midagi püsivamat teha ka ei saanud, sest paas oli vastas. Selline ülesehitus aitas mul telgi märkiva heinapallinöör vedada võrdlemisi killustikupadja lähedale ja nii teljed füüsiliselt maha joonistada. Taldmiku aluse kõrguse valimisel tuli hakata juba täpsemalt arvutama. See ei pidanud enam olema mitte ainult loodis ja hästi tihendatud, vaid ka õige kõrguse peal. Teada oli, kus peab olema hoone nullkõrgus ja teada oli, kus oli vundamendiaugu põhi. Taldmiku kõrguseks olin planeerinud 250mm, lintvundamendiks kolm kihti Fibo 5 väikeplokki. See mis üle jäi, tuli täita ja tihendada taldmiku aluseks. Taldmiku aluse esmase täite tegin 16-32 killustikuga. Edasi läksin 8-16 killustikuga, et parem loodida oleks ning et saaks ühtlasema kihi. Tehnoloogia oli järgmine. Frontaaliga vedasin jupphaaval kildu sisse, otse frontaalilt suurema kühvliga käsitsi telgede peale ning rehaga laiali ja loodi. Seejärel täristasin pinnasetihendajaga üle. Selliseid korduvaid täite-ja-tihendusoperatsioone tuli olenevalt kohast 3-5 korda teha. Kui mälu ei peta, siis seda nikerdamist jagus kaheks pikaks tööpäevaks. Oleks üks või kaks paari käsi abiks olnud, oleks saanud tunduvalt rutem tehtud. Lõpptulemus oli rahuldav. Oleks tahtnud paremini, kuid oskused jäid vajaka. Kogu killustikupadja ulatuses sain laseriga mõõtes kõrgeima ja madalaima koha vaheks 15mm. Eks see tuli peamiselt sellest, et killustikupadi oli lai. Telgede kogupikkus tuli 66 meetrit.





Kahel fotol allpool on näha, kuidas ja mis otstarvet minu odav lahendus heinapallinööride näol kandis.





Ning seejärel sai taldmikuvormide ehitamiseks maha joonistada hoone teljed. Tekkis esmakordne teoreetiline võimalus oma garaaži sisse astuda ja ligikaudseid mõõte hoomata. Oli koht, kui lõi moti taas lakke ja viis suu kõrvuni. Edeneme.