[Envir]

Ma olen kolm aastat mõelnud, kas sellest masinast kirjutada või mitte. Kuivõrd õnnetuvõitu tehnika pidamise ainus mõte on sellest rääkimine ja hädaldamine, siis saagu lugu.

Vaatluse all olev masin: sisepõlemismootoriga halumasin
Käsitluse sisu: masina korrastamine ja ümber ehitamine

Hoiatus! Asi võib mõnevõrra isiklikuks minna, aga mis teha. Elu ongi isiklik, igaühel oma. Pealeselle olen kogu lõbu oma raha ja vaevaga paljukordselt kinni maksnud.

Asi sai alguse puudeteo automatiseerimise soovist. Esialgu jäin kinni raha taha, või õigemini oli mul valearusaam, et halumasin peaks ennast ära tasuma. Mõni aasta tagasi, kui asja uurisin, maksid vähegi asjalikud halumasinad 5k ja kobedamad veel tublisti ülespoole. Tundus kallivõitu ning hakkasin kiikama alternatiivide poole. Alternatiive on kaks, kas teha ise või lasta teha. Ennast ma juba tean, iseteole kulunuks mitu aastat. Tempo hoidmiseks sai siis valitud teine variant ühe sealtpooltkandi meistri näol, kes oma toodangut KBs reklaamis.

Suhtlesin meistriga, tal oli üks masin näidisena õue peal. Kuigi demomise käigus hakkas näidis streikima ja natuke liiga palju oli vastu rinde kloppimist, siis üldkokkuvõttes jättis masin loogilise ning asjaliku mulje. Otsustasin teatud erisustega eksemplari omalegi tellida. Ei saa kiitmata jätta, et siit edasi lahenduseni jõudmine eeldas märkimisväärset minupoolset konstruktiivsust, kannatlikkust ning vastutulelikkust. Lõppude lõpuks seisis masin minu õuel. Küll kevade asemel sügisel ja teistsugune kui soovisin, aga siiski.

Põhjalikumal ülevaatusel selgusid mitmed puudused, mis ennem tööle asumist tuli ära korrastada. Tundus, et mulle kokkuleppe korras mööndustega üle antud masin oli läbi teinud avarii, külili kukkunud ja lohistatud. Sellest oli kannatada saanud konveieri osa, lindi veovõll oli kõver ning hüdromootor vänderdas otsas. Teiseks vajas korrastamist elektrisüsteem, täpsemalt päästelüliti. Kolmandaks on minu jaoks mõeldamatu hüdrosüsteem, milles puudub filter. (Saastunud hüdroõlist tulenev rike põhjustas probleemi ka demomasinal.) Võtsin neid töid kui paratamatust, hea talvisel perioodil masin üle käia ning kevadel tööga alustada.

Vedisin masina garaaži ja hakkasin pihta. No süvenemisel sai selgeks päris mitu asja. Peamiselt see, et meie meistriga elame veidi erinevatel planeetidel. See tähendab siis erinevat töökultuuri ja üldist tehnikasse suhtumist, millega võibki hädad kokku võtta.

No õnneks oli plusse ka:

• päris hästi läbi mõeldud üldine kontseptsioon ja tööorganite paigutus. Tuleb tunnistada, et masina raam ning sellele agregaatide külge seadmine on meistril päris hästi õnnestunud. Masin on kompaktne (väike), samas küllaltki jõuline. Temaga töö tegemine on üsna mugav.
  
• oma väiksuse ja ülesehituse tõttu sobib mulle hästi. Mul on masindamist vajav materjal seinast-seina. On peeneid kõverikke ja 30+cm pakkusid, kõike, mida alusmetsa ülestöötamiselt saab. Masinat saab kasutada eraldi pakulõhkujana
  
• meistri keevitusoskusele pole midagi ette heita. Olen kohanud vist ühte-kahte poorset õmblust, üldiselt iga punkt ja õmblus on korralikult läbi sulatatud, näeb korrektne välja ja peab hästi
  
• painutatud detailid on korrektselt ja täpselt tehtud
  

Pilli üldvaade
   

[Envir]

Nüüd siis hädade ja nende korrastamise poolele. Võtsin esimeseks südameasjaks hüdrosüsteemi tagasivoolule filtrite vahele paneku. Ennem veel paar sõna hüdrosüsteemi iseloomustamiseks. Tark raamat ütleb, et hüdrosüsteemis kasutatava õli maht peaks olema kahekordne pumba tootlikkus minutis. Masinal on kasutatud 2 x NŠ-10 pumpasid, mida ajab ringi murutraktori mootor. Üks eraldi ringvool on saeketi ringi ajamiseks ning lõhkumiseks, teine konveieri jaoks. Mõlemad ringvoolud kasutavad sama paaki ja õli. Töö toimub täisgaasil, seega pöörded kuskil 3500p/min, mis soovituslikult peaks tähendama mahuna siis 2 x 2 x 35 liitrit ... mida on päris palju. Meister aga on masinale peale pannud paagi, mis mahutab kümmekond liitrit, mida on vähevõitu.

Õnneks on tagasivooluks kasutatud küllaltki jämedaid voolikud ning selle põhimõtte austamist ma jätkasin. Süsteemis ringleva õlikoguse suurendamiseks võtsin kasutusele suured filtrid. Kuid kuna masin on kompaktne, siis oli nende paigutamiseks keeruline sobivat kohta leida ning ühendusi teha. Kuna olen suur torusõber, painutasin ühel juhul 22mm torust sobiva kontuuri, millega sai raami vahelt vajalikku kohta välja pugeda. Teisel juhul oli võimalik filter voolikute vaheltlõikesse paigaldada.

Tagastuste ümber tegemine nõudis ka paagi portide ringi tegemist. Paak on nutikalt tehtud, lõigatud 150x150 nelikant torust jupp ning keevitatud lapid otstesse. Ümber tegemiseks lõikasin ühe otstest maha. Mnajh. Tegemist oli töötanud masinaga, millel polnud filtreid vahel. Õli oli kuuma saanud ning paagi põhjas oli sentimeetrine sodikiht. Seega see vastu rinde tagumine, kuidas tema tehtud masinad teevad 1000 tihu aastas, mind kahjuks ei veena. Kuigi õlivõtt päris paagi põhjast ei käi, siis sellise sodi sees ei ole ükski hüdraulikasüsteem töökindel, lähevadki igasugu tükikesed klappide vahele, mis demomisel juhutus.


Hüdrapaak
   

[Envir]

Õli kuumaksminemise peamine põhjus oli siiski kõver konveierivõll, mitte otseselt õli vähesus süsteemis. Konveieri lint jookseb üle kahe rulli. Veorull koosneb armatuurvarda juppidest, mis on seibidele keevitatud, millest omakorda on 20mm kalibreeritud võll läbi pistetud. Otstarbekuselt vägagi hea lahendus, ainus viga on see, et kui temaga ebasihipäraselt ringi käia, siis läheb lihtsasti kõveraks. Nüüd avarii tulemusena oligi veorull kõver ning sellga läbi jäiga malmpuksi ühendatud hüdromootor väänutas rulli kuidagimoodi ringi ajada.

Elus võib igasugu asju kõveraks minna, sellest poleks väga lugu olnudki. Polnud väga suur vaev rulli õigeks kellata ning pukkidel sirgelt käima saada. Kahjuks tuleb nüüd see planeetide kokkupõrke lugu. Meister oli ruumi kokkuhoidmise nimel saaginud relakaga maha jupi hüdromootori võlli otsast ning nagu öeldud, ühendanud ta rulli otsa jäiga puksiga. Tulemuseks on küll märkimisväärselt kompaktne ühendus, mis paraku aga põhimõtteliselt jääbki otsi väänutama. Minu jaoks niisugune nutikas-pohuistlik lähenemine ei sobi, liiati kui hõõrdumisest tulenev energiakulu kütab niigi vähese õli temperatuuri üles. Mis teha siis? Head valikud olid hüdromootori ära jobimisega juba läinud, nö valge inimese lahendusi nagu erinevad sidurid, enam kasutada ei saanud. Treisin siis lihtsalt kaks puksi, mille ajasin kuumaga võllide otsa. Elastseks ühenduselemendiks kasutasin armeeritud voolikut, mille peale ajasin ning kummagi otsa peale korralike klambritega kinni tõmbasin. Peab ütlema, et täitsa hea asi sai, mõõtudelt väike ja hüdromootori ja õli temp töösoojana on ca 45 kraadi. Mootorist võib käega rahulikult kinni hoida.

Hüdramootor
   

Teisest rullist tuleb ka rääkida. Teine rull oli küllap jälle kokkuhoidu silmas pidades pandud käima 60201 laagrite peale. Teatavasti on niisuguse laagrikese sisediameeter 12mm. Töö käigus läks laagrike lihtsalt katki, kuigi konveierilint ei olnud üle pingutatud. Jälle vaja sõlm tervenisti ringi teha, sest laagrid on liiga väikesed. No ja head õnne tegemiseks, sest rullile uute laagripesade treimiseks on vaja tekitada baaspinnad, millega tuleks hulga vaeva näha. Kas rull siis lihtsalt minema visata ja uus teha? No siis võiks terve masina juba minema visata ja uue osta. Lahendus siiski leidus, sain rulli hästi freespingi kruustangide vahele ning sisetreimisega sobivad pesad tehtud.


Otsarull
   

[Envir]

Nüüd automaatika poolele. Lõhkumissilindrit juhib parallelogramm, mis tõmmatakse vedru jõul kas ühele või teisele poole. Tal on kolm asendit: neutraal, surumine ja tagasitõmme. Parallelogrammil on piisavalt jõudu, et omakorda tõmmata vene jagaja siiber vastavasse asendisse. Asenditest on kokku pandud tsükkel, mille saab elektriliselt algatada ning mis seepeale iseseisvalt ühe lõhkumiskäigu läbi teeb. (Tööpõhimõtet võib tudeerida https://hakkipilke.fi/sites/default/file...4%20EN.pdf lk 33-35.) Jälle idee poolest vägagi nutikas lahendus. Kahjuks jätab teostus soovida, sest kodus põlve otsas on niisugust asja suhteliselt raske töökindlaks saada. Kuigi see Hakkipilke oma näib üsna tehtav ja isegi reguleeritav olevat. Probleeme põhjustab nii mehaaniline kui elektriline pool. Küllaltki massiivne parallelogramm räntsatab küllalt tugeva vedru mõjul igas tsüklis kaks korda vastu jagaja siibrit. Jagaja siiber pole tavapäraselt ümmargune vaid seda on kõvasti õhemaks käiatud, et tekiks hambake, millega haakida.

Nii siis juhtuski, et siiber murdus töö käigus lihtsalt maha. Mul valikut polnud, tuli mõelda keevitamisele, sest sobiva kujuga uue pulga voolimine olnuks väga suur töö. Faasisin murdekoha ning keevitasin. Keevitus õnnestus hästi, sest olin selleks hetkeks üksjagu keevitustööd teinud ja "vormis". Niisuguse peenikese asja keevitamine peab õnnestuma esimesel katsel. Õnnestuski, õige voolu ja traadiga sain ühelt poolt tugeva punktiga kinni. Pulk oli ilusti punane, teiselt poolt laskmisel sulatas ilusti kohe sisse ja läbi. Edasine käis enamuses viilimise teel, sest kogu kupatus on käe vahel valmis voolitud, mõõta pole suurt kusagilt ja kogu täppistöö käib tunde järgi. Selleks, et jupike tööle hakkaks, tuleb teda miljon korda kohale passitada, proovida, uuesti maha võtta ja karvakese kaupa viilida. Kui üle pingutada, siis kas ei haagi või ei lülita õigesti.

Automaatika
   

Kui automaatika mehaaniline pool on keeruline, siis on seda ka elektriline pool. Tsükli initsieerimine on tehtud keskluku mootori peale, mis ühte hooba tõmbab. Muidu ju hea lahendus, aga lagunes kahjuks ära. Plastikust "trukk" läks katki, pidin seda traadi ja termokahanevaga tugevdama. Lisaks kardab niiskust, ei armasta, kui talle vesi sisse sajab. Seepärast tuleb masinat hoolega katta, või vähemalt mina teen seda. Meistri poolt algselt loodud elektriskeemi tegin ümber, sest mulle kohe üldse ei imponeeri lahtised ühendused, jootmata kokkunutsutatud otsad ning katmata komponendid. Töökeskkonnas, kus lendab ringi saepuru ja tolm ning ennem, kui ma korda tegin, jooksis laiali liitrite kaupa hüdroõli, peavad juhtmed olema rüüdesse aetud ning komponendid karpidesse pandud.


Karbi sisu
   

[Envir]

Kõige tipuks andis otsad mootor. Eks ta oligi 12,7HP jaksitu, ilmselt mõne vana murutraktori pealt pärit, nipa-napa müügiks elule aidatud pann. Kui peale pikemat seismist käima läks, viskas jubeda tossupilve üles. Õli kulus paari paagi peale liitrites. Lõpuks tegi "tsörrr" ja lõpul ta oligi, kompressiooni enam polnud. Ostsin asemele uue 17,5HP mootori, mis on sellele masinale päris paras. Ostmine oli muidugi kõige väiksem asi, sest mootor tuli ka installeerida. Võiks ju mõelda, et mis siin keerulist? Võta vana maha ja pane uus, sest kinnitused on neil samad. No selle masina juures pole midagi lihtsat. Meister oli eelmise mootori väntvõlli jällegi tsikk-tsirikk kärpinud ja pumba jäiga puksiga otse külge pannud. Mina nii kõva "meister" pole, et tihkaks vileuuel mootoril väntvõlli relakaga lühemaks lõigata. Mis teha? Mul oli õnneks olemas üks mõõtude poolest sobiv sidur. Treisin selle sobivaks ning panin pumba ning mootori vahele. Nüüd polnud ühendus enam muidugi nendes mõõtudes, mis ta enne oli. Seepärast tuli pumba kinnitamiseks freesida vahetükid.

Kõige jaburam äpardus on mul olnud konveieri langetamise trossiga. Käis kõva töötegemine, saag vingus ja pakud pragisesid, kui lõhki läksid. Siis käis aga üks paras matakas ning konveier, mis enne oli kikkis, oli kurvalt vastu maad kukkunud. Arusaadavalt ei õnnestunud kohe ka mootorit seisma saada ning konveierilint suutis endale juba puutüki vahele korjata ning üle veorulli lasta. Rull muidugi kõver jälle, hakka sirgestamisega aga otsast peale uuesti. Kõik selle pärast, et usk ühe poltidega pingutatava trossiluku sisse oli olnud nii suur. Tegelikkuses andis totakas lukk vibratsiooni tõttu järgi ning trossi ots läks lahti. Vihaga kerisin vintsi masinalt maha, lasin pädevas asutuses otsale kousi sisse panna ja otsa CE ära pressida. Umbes nagu lennunduses: iga toimiv lahendus on kinni makstud verega. Nii hull vast pole, aga sügava meelehärmiga on enamus sõlmi ümber ehitatud ja usaldusväärseks muudetud küll.

Kinnitus
   

Nüüd öelge, mis oleks saanud, kui mul kõiki neid tööriistu ja tööpinke poleks olnud? Tõe huvides tuleb öelda, et meister pakkus mulle garantiid ikka ka. See tähendab siis, et ma sõitku iga probleemi pärast teise Eesti otsa, kus ta võibolla mind aitab. Nagu aru saate, pole see mõeldav, sest masin pakub halbu üllatusi liiga tihti. Kuigi ma olen masinaga praeguseks teinud kokku ca 70-80rm halupuid, siis rikutud tööpäevi on olnud väga palju. Tegelikult oleks õige masin vanarauda viia ning korralik osta, aga seni siiski jätkame. Masohhistlikult saab öelda, et tehnika, aga veel rohkem inimeste kohta on see õnnetus palju õpetanud.

Tööorgan
   

[olli]

Väga lahe. Hüdropaagi teema jätkuks... Kuidas paagi tuulutus tehtud on?
Hüdropoodides müüakse muidu neid pisikesi läbipaistvaid piiluaukusid, mille saab hüdropaagi küljele panna. Ühildub tavalise torukeermega, seega väga lihtne paigaldada. Vaja lihtsalt keermestatud muhv õigele kõrgusele paagi külge keevitada. Ma ise lisaks sellise sinna juurde. On olemas ka selliseid millel termomeeter ja piiluauk kaks-ühes, aga need on kandilised, mitte torukeere.

[Envir]

Paagi tuulutus on lahendatud ülinutikalt. Paagile on otsa keevitatud torujupp, millele torupoest on kübar korgiks otsa ostetud. Tuulutuseks on kübarale lihtsalt auk külje peale puuritud, õhk liigub läbi keerme. Ja toimib. Sama lahendus on ketiõli paagil.

[aavu]

peale pannud paagi, mis mahutab kümmekond liitrit, mida on vähevõitu

Esimene mõte, keevitada paagile jahutusribid osutus valeks, sest allpool lugesin, et temperatuur õlil on normis pärast ümbertegemisi. Kui siiski palava ilmaga päikese käes - ehk oleks abiks.

[raul]

Tsükli initsieerimine on tehtud keskluku mootori peale, mis ühte hooba tõmbab. Muidu ju hea lahendus, aga lagunes kahjuks ära. Plastikust "trukk" läks katki, pidin seda traadi ja termokahanevaga tugevdama. Lisaks kardab niiskust, ei armasta, kui talle vesi sisse sajab.

Keskluku hoova ja korpuse vahele peaks käima kummist nö lutt, see aitab märkimisväärselt parandada niiskusele vastapidavust.

[Envir]

Tänan heade nõuannete eest! Keskluku mootori ostsin romulast asenduseks. Kuna ise pole autot lammutanud, ei teadnudki, et seal peaks ka kummilutt olema. Järgmine kord küsin. Õli jahutamiseks mõtlesin ventikaga õliradika peale, aga jah, hetkel pole temperatuuriga rohkem probleeme olnud. 

Õigemini on küll, aga vastupidises võtmes. Kuna pump on otse mootori otsa pandud, siis mootor ei suuda alla +5C käima minna. Õli on paks ning mootor küll lubab, aga käima ei lähe. Soojemal ajal läheb krõpsust. Arusaadavalt tegi see leiutaja poolt mööda lastud asjaolu tuska jälle. Krt hakka sinna nüüd tsentrifugaali vahele ehitama. Õnneks on nii, et ega külmema ilmaga on puude tegemine nagunii nöök, sest kui riit on külmunud, siis on rondi kätte saamine teinekord sama suur töö, kui tema peenestamine. Seega jääbki masinaga töö tegemine mõne plusskraadiga aega. Oma tuba, oma luba eksole.

Raha tagasi teenima ma selle pilliga ei hakka kunagi. Selle tõttu ilmselt ka kuuma ilmaga ei tööta.

[qwerty009]

Viitsid ehk ka mõne foto teha kust on näha mootori ja pumpade ühendus/kinnitus sõlme ning jagajast juhtsiibrite juurest ka pilt.
Ühel pildil kus on keskluku mootor on ka harukarp pildil kus sees paistab olevat spiraalis paar takistustraati ning mingi jubin veel vasakul . Mis seal täpsemal peaks toimuma?

[Envir]

Piltidega läheb veidi aega.

Karbis on "saerelee" + takistustraadid. Asi selles, et saemootori tööd kontrollitakse küll elektrilülititega, aga õli pealeande-siiber on tavaline, mitte-elektriline. Ehk siis tavalisele jagajale on ise elektromagnet otsa pandud ja nii on saadud solenoid-jagaja. Relee juhib elektromagnetile voolu peale andmist. Milleks need takistustraadid elektromagneti ahelas vajalikud on, mina ei tea. Nõukaaja tehnika, ma lihtsalt ei tea kõigest kõike, kui peab, siis peab. Varem olid need voolu täis spiraalid täiesti lahtiselt raami külge pandud. Ma kolisin nad plekk-karpi ära. 

Kompott töötab kusjuures suht eduliselt, välja arvata pisike pahandus, kui traat vist sooja mõjul oli vastu massi puutunud ning relee läbi küpsetanud. Küpse relee toimis kvant-režiimis, st mitte on-off, vaid aegajalt on ja off. Natuke andis otsida probleemi, aga õnneks oli mul vana 53 armatuuri alt võimalus asendaja kohe maha kruvida ning töö võis jätkuda.

[saarik]

Tere!


Kurb on lugeda kohe sellist teemat. Täiesti arusaadav kui enda tarbeks ehitatakse "kulibin"meetodil asi, millest endal jõud ja mõistus üle käib, a müügiks teha selliste iganenud komponentidega "toode", üle jala lahendused...
Mõned tähelepanekud:
paagi tuulutusel peab olema ka mingi filter või svamm korgis vähemalt, et see tolm süsteemi ei läheks.
süsteemi jahutavad nii silindrid, mootorid, paagid, jne ehk kõik mis metall, a enne olgu õli temp. madal kui kõrge. Ei saa aru, milleks on vaja teha mittepuhastatavaid "paake", võtnud kasvõi suvaline roostevaba hüdrofori paak, palju vajalikku kohe küljes.
Palju selle süsteemi töösurve ka on? Silindrilt kätte saadav jõud?

Lisan ka ühe tabeli hüdrosüsteemide jaoks.

Silindrite ja pumpade arvutus.xls Suurus: 33.5 KB  Tõmbamised: 132

Lugupidamisega, Janis

[heiti]

Kui need jamad kõrvale jätta kuidas muidu masina kasutamismugavus ja võimekus lõhkumisel- saagimisel? Ma nokitsesin oma lõhkumismasinat ehitada 3-4 aastat. Kohe ei leidnud pilte, aga põhimõtteliselt viskasin algselt pandud vene jagaja minema, sai lääne oma peale ja sellele leiutasin   mehhaanilise kalašnikovi automaadi peale, et ei pea jagaja kangil kätt peal hoidma ja silinder sõidab ise tagasi või saab vahepeal seisma varre panna, pumbaks 2x10 nš pump jne.
Jutuks hea küll, aga omal oli see projekt edasi arendada halumasinaks , aga nüüd masin igal aastal lõhub ja on tulnud uued projektid käsile. Hakkasin nullist oma jaoks tegema kuna sai villand see külapealt kerjamine.
Sul nüüd vähemalt prototüüp olemas, aga jah see ju kõik maksis ja hakata ümber ehitama...ei ole meeldiv ja tööd ka ei saa teha.

[pannkook]

mingit turvalisust ka on või kui libastud ja peale kukud, siis saa kalashnikov teeb su tümaks?

[Tegelane5]

Nüüd automaatika poolele. Lõhkumissilindrit juhib parallelogramm, mis tõmmatakse vedru jõul kas ühele või teisele poole. Tal on kolm asendit: neutraal, surumine ja tagasitõmme. Parallelogrammil on piisavalt jõudu, et omakorda tõmmata vene jagaja siiber vastavasse asendisse. Asenditest on kokku pandud tsükkel, mille saab elektriliselt algatada ning mis seepeale iseseisvalt ühe lõhkumiskäigu läbi teeb. (Tööpõhimõtet võib tudeerida https://hakkipilke.fi/sites/default/file...4%20EN.pdf lk 33-35.) Jälle idee poolest vägagi nutikas lahendus. Kahjuks jätab teostus soovida, sest kodus põlve otsas on niisugust asja suhteliselt raske töökindlaks saada. Kuigi see Hakkipilke oma näib üsna tehtav ja isegi reguleeritav olevat. Probleeme põhjustab nii mehaaniline kui elektriline pool. Küllaltki massiivne parallelogramm räntsatab küllalt tugeva vedru mõjul igas tsüklis kaks korda vastu jagaja siibrit. Jagaja siiber pole tavapäraselt ümmargune vaid seda on kõvasti õhemaks käiatud, et tekiks hambake, millega haakida.

 Ma parandasin kunagi ühe soome saagija/lõhkuja "aju" ning seal oli asi lahendatud hoopis kahe (hüdro)solenoidi ning mõne lülitiga:
-kukkus halg plaadile (ehk lülitile) lülitati solenoid sisse ning hüdrosilinder "sõitis" välja;
-mõne sekundi? pärast lülitati teine solenoid sisse ning hüdrosilinder läks tagasi;
-vist oli ka lõpulüliti et ei jääks neid sekundeid ootama, vaid silinder läheks kohe peale lõhkumist tagasi;
-nupust sai ka tsükli ilma haluta läbi teha;
Kõik ei ole täpselt meeles aga tundus mõistlik süsteem.

[Envir]

Siin on mitmeid häid mõtteid, mida edasi mõelda (nt paagi tuulutuse täiendamine).

Juhuslike komponentide kasutamise pealt võib nõus olla, aga oli minu valik niisugune õnnetus kaela võtta, mitte 15-20k letile laduda ja adekvaatne tehnika osta. (Aga olen juba paranemise teele asunud.) Olen seda ja mitmeid teisi küsimusi (sh kasutamise mugavust) algsetes postides puudutanud.

Mootori ja pumpade arvestus on kena asi kasvõi hindamaks halumasina tootlikkust ja sobivust. Vaadeldava masina puhul on arvutus keerulisem, sest hüdraulika ringvool on üles ehitatud jadamisi. Õli läheb kõigepealt sae-jagajasse ning läbi selle edasi lõhkumissilindri jagajasse. Tegemist küllaltki sixty-fifty lahendusega, sest saagimisele kuluva õli võrra on lõhkumistsükkel aeglasem. Samas kui tema eripärad selgeks õppida, on võimalik üldist tootlikkust tublisti tõsta. Näiteks kaigaste puhul, mida pole vaja lõhkuda, võib kogu kaika korraga kolusse tükeldada ning kolu lõpuks ühe käiguga tühjaks lasta. Jämedamate rontide puhul võib hakata lõikamisega ennem pihta, kui silinder tagasi jõuab. Kui silinder "kodus", on lõige tehtud, pakk kukub kolusse ja läheb lõhkumisele ning saab kohe järgmise ette võtta. Niimoodi on võimalik hoida kõik elemendid võimalikult palju töös. Kõige tootlikum ongi 15-20cm jämedusega rontide tükeldamine. 

Masin lõhub 75mm silindriga, lõhkumisjõudu piirab jagaja kaitseklapp. Survet ma pole mõõtnud, aga võib max 120bar arvestada ja seega max lõhkumisjõuks kuskil ~5t. Täpset väärtust pole mõtet arvestada, sest enamus töötsükleid maksimumjõudu ei kasuta. Lisaks on lõhkumisjõud nagunii üsna indikatiivne suurus, vaja on vaadata tervikut. See max 5t on selle masina jaoks üpris paras, rohkem pole vaja, sest suurem jõud lõhuks masina laiali. Peamine on, et masin saab hästi hakkama nende pakkude lõhkumisega, mida ta ise lõigata suudab. Need pakud, mida ma eraldi lõhun, on piiratud minu võime ja tahtmisega neid tõsta. Suuremad pakud tuleb mootorsae ja kiilu abil väiksemaks teha.

Minu arust on väga kihvt süsteem see Hakkipilke täismehaaniline automaatika-süsteem. See saab initsieeringu traadist hoovakeselt, pole mittemingisugust elektriga jamamist. Olen niisugust masinat töös näinud, hea asi on. Ma ise olen mõelnud ka täiselektrilise automaatika peale. St Arduino, solenoidid, särgid-värgid. Mul poleks probleemi niisugust asja praeguse asemele ehitada, aga tekib küsimus milleks?

Muuseas küsimus, mis puud on kõige raskem lõhkuda?

[heiti]

mingit turvalisust ka on või kui libastud ja peale kukud, siis saa kalashnikov teeb su tümaks?

Turvalisus on null- käed jalad ei ole kangide külge seotud ja oma ümbrust tuleb jälgida ja töövõtted. Lõhkumiskiirus on mõõdukas s.t. peenemate nottide puhul võiks nõksa kiirem olla, aga suurte pakkude puhul on paras.

[saarik]

Tere!


Sellise seadme ise ehitamine on täiesti mõistlik tegevus, ma pidasingi silmas seda, et metalli suudavad "vormida" paljud adekvaatselt, lihtsalt kui lisada muud komponendid ka kaasaegsed, saab hea masina kokkuvõttes. Ja need hüdro-ja elektripudinad ei ole nii meeletult kallid ka enam.
Ehk seda masinat kannataks tuunida ju ka praegu veel, näiteks korralik puulõhkuja jagaja (madalal survel liigutab silindri varre poolelt tuleva õli kolvi poole ja saame suurema liikumiskiiruse). Jadamisi pandud jagajatega tehakse see viga, et esimese jagaja tagasivooluahelast võetakse surve järgmisse jagajasse, nii pole õige. Selle jaoks on spetsiaalne rõhu ülekande klapp, kas ka vene tehnikal siuke on, ei tea. Muidu võib juhtuda, et esimese jagaja korpus lastakse ribadeks, tagasivooluahel ei ole mõeldud täissurvele.
Vene juppidega see "häda" ka, et töösurve jääb madal (kui ma ei eksi siis max 160bar need "ennshaad") ja peabki suurt silindrit jne kasutama. Loodetavasti seal ei ole kasutatud vanu voolikuid, 95% ei teata hüdroõli naha alla sattumise ohtlikkust, ka juba 100bar juures.
Seda tüüpi lõhkujad ongi mõeldud 3m oksavaba puu tükeldamiseks ja lõhkumiseks, ning jah, suurt (200...250bar) töösurvet tegelikkuses võib-olla vaja polegi.

Täiskeeruga kuiv ja okslik kuusekänd, see võiks olla raskeimini lõhutav, lepp kõige lihtsamini.


Lugupidamisega, Janis.

[heiti]

Muuseas küsimus, mis puud on kõige raskem lõhkuda?

Ülekasvanud kuusk ja ega mändki parem pole? Räägin sellepärast kuna need on mul põhipuuliigid. Oksaga kuusepakku lõhkuda ja sellest oksatüügas välja ja see omakorda mõõtu saada jääb järgi ainult sodi. Ma arvan, et sellepärast ei ole väga seda projekti halumasinaks väga tagunud kuna materjal on läbimõõdult nii erinev.