Vahepeal on kogunenud piisavalt materjali, et edasi ehitada-kirjutada, kuid enne pean parandama ühe vea- nimelt olen unustanud postitada mootoriehituse teise osa. Niisiis-
Kõrgsurvepump. Infoks niipalju, et ma ei teadnud kõrgsurvepumpadest praktiliselt midagi. Teadsin, et seal peaks sees olema mingid vihid ning plunserid. Samuti olin kindel, et kui pump lahti võtta,
siis isegi kui mul õnnestub see uuesti kokku panna, siis tööle see küll enam ei hakka.
Algselt oli kasutada kaks Nissani pumpa- üks enamvähem hea välimusega (aga seest roostene) ning teine kole nagu öö (aga seest paistis enamvähem ok).
Sai otsustatud, et võtan selle roostes sisuga pumba algosadeks ning kasutan õppematerjalina. Ning kui tundub tehtav, siis panen sinna korraliku sisu teise pumba seest. Esimene
lammutamine oli suht hirmus, sest olin kindel, et mingi hetk paiskub sealt miljon vedru ja pisividinat kõigi nelja ilmakaare suunas laiali, või siis lendab sealt seest üks jäme vedru mulle
silmadevahele. Või korraga mõlemad variandid. Kõik laabus siiski viisakalt, kuigi esmamulje seda modru vaadates, mis pumbas tuli, oli et pumbatehases keegi vahetuse
lõpus pühkis põrandalt kühvlitäie suvalisi detaile ja toppis pumakorpusesse. Kui olin piisavalt kordi pumpa kokku-lahti lapanud, hakkas asi järjest loogilisem tunduma. Kõige
rohkem tekitas segadust see pumba põhjas, ülejäänud sisuga ristipidi kolb- eeldasin, et see on kütusepump, sest mingi jõud ju kütuse paagist üles veab. Kui aga õige etteandepumba
lõpuks üles leidsin ning olin veel veidi ajusid ragistanud, sain aru ka mida see kolb teeb (toob pihustamismomenti varasemaks kui pöörded tõusevad).
Niiet kokkuvõtteks sai pumba ehitus kenasti selgeks. Vihid olid täitsa olemas ning plunser- üks ainult- oli ka. Seismisest tekkinud roosteprobleemid- etteandepumbal enamus
labasid kinni, alumine kolb kinni, plunseri peal sõrmus-võru kinni. Ülejäänud rooste oli rohkem kosmeetiline.
Kuna julgust oli juba piisavalt, siis võtsin laiali ka teise- koleda välimusega- pumba. Sisu oli tunduvalt paremas seisus kui esimesel, kuid seismisest tekkinud probleeme oli sellelgil-
etteandepumbal kaks laba kinni ning roostealged alumisel kolvil. Rooste oli aga selline, et vast oleks ka käima õppinud ise. Aga sellega ka pumba nr2 lugu lõppes, sest sain veel
ühe pumba- Nissan Almera vist. Pump väljast väga korralik, ning kui võtsin pumbal pealt kaane maha, siis sisu oli nii ilus, et otsustasin rohkem mitte torkida. Läheb
niisama peale.
See 'niisama peale' oli küll kena idee, kuid reaalsuses see ei toiminud. Kõigepealt- kuna mootori alumine osa on turbodiislilt ning sellel oli algselt elektriliselt juhitav pump, siis tekkisid
probleemid mahutamisega. Elektriline pump on pealt kompaktsem ja madalam, mehhaanilisel pumbal on peal aga ports võlle ja vedrusid ja sektoreid jne. Kui meh. pumpa üritada
TD plokile külge panna siis nende sektorite ja vedrude jne koha on juba ära võtnud vaakumpumba kronstein. (D-l vaakumpump generaatoriotsas, TD-l vaakumpump hammasrihmaga
veetav). Nudisin siis pumbal niipalju kraami sealt pealt maha, et lõpuks mahtus paika. Selle süsteemi, mis pööretel liiga kiirelt langeda ei lase, kui pedaali üles lasta, pidin täielikult
maha lõikama. See oli alles algus.
Pump paigas ning võib rihma peale panna. -Sellel mootoril on kõrgsurvepump mootori tagaotsas ning veetakse hammasrihmaga nukkvõllilt. Sama rihm veab ka vaakumpumpa. Panin
rihma peale. Midagi on valesti. Rihm oleks nagu veidi liiga lühike ja istub rihmarattal kuidagi veidralt. Võtsin rihma uuesti maha ning mis selgus- mehhaanilisel pumbal on küll sama läbimõõdu-
ja hammaste arvuga rihmaratas kui elektrilisel pumbal, kuid hambaprofiil on teine. Lisaks on ajastusmärgid kiilu suhtes teise nurga all.
Elektrilise pumba rihmaratta leidsin ning see isegi sobib meh. pumba otsa- koonus sama. Kuid kuna ajastusmärgid erinevad siis ei teadnud mida usaldada. Tegin nii, et panin nii pumbale kui
ka nukkvõllile tavadiisli rihmarattad ning neid omavahel vedama tavadiisli hammasrihma. Rihm on lühem ja ei ulatu vaakumpumpa vedama, kuid mul oli hetkel oluline teada, et kogu
komplekt -pump, rihm ja mõlemad rihmarattad olid kokkusobivad. Ajasin sellises seades mootori nn süüte paika ning plunseri õigele kõrgusele tõusma, fikseerisin kõik niimoodi paika,
korjasin pumba ja nukkvõlli rihmarattad ning rihma ära ning panin õiged TD asjad asemele. Toimis vist. Plunseri mõõtmine oli paras ooper sest polnud töövahendeid selleks ega teadmisi.
Tegin olemasolevale indikaatorkellale pika ora külge, mis pumba sisse ulatus ning kella fikseerisin pumba külge portsu magnetitega.
Päris mitu õhtut sai jamada. Et kellal üldse mingeid numbreid saada ning et siis midagi nende numbritega ka teha oskaks. Aga lõpuks sai asi vist enamvähem paika.
Ja kui juba lammutamiseks läks, siis sai ka kõik pihustid algosadeks kistud. Oli kaks komplekti- pooltel olid sees nõelad rohkem-vähem kinni. Testimiseks oli kasutada mingi igivana
käsipump. Sellega näitas kolmel pihustil ca 125 bar avanemisel, ühel 110. Sai siis nendelt defektsetelt pihustitelt seibikesi võetud ning see ka 125bar seatud. Kui täpne see
mõõduriist oli, ei tea, aga vähemalt sai kõik neli enamvähem sama näitaja peale.
Kui pump ja pihustid paigas, tuli veel sada pisiasja. Rihmakatte plekid, vaakumpumba õlitrass jne. Kuid lõpuks oli kõik käivitamiseks valmis. Tõmbasin mootori koormarihmaga
euroaluse külge kinni, aku ning kütusepump koos kanistriga. Sellised olid tulemused:
Pihustite õhutamine väga vaevaline. Käimaminek nõuab pikalt käiamist ning kui lõpuks käima läheb, siis käib kõrge pöördega ning pumbapeal gaasihoob ei toimi. Peale mõningat
käimist sureb välja. Lisaks vajub ära kütus- ning ilmub suure loiguna mootorialla. Pumba korpus, torud, pihustid jääb kuivaks.
Kuigi kõik vead said lõpuks korda ning mootor korralikult käima, siis jätan siin loo pooleli- kes kaasa mõelda viitsib- mis te arvate, milles oli viga ja mis jäi tegemata? Mootor mitmest eri mootorist koos (D ja TD), asjad pikalt seisnud, koostajal puudus igasugune eelnev kogemus.