Üsna palju olen siiani mõelnud, et mida garaaži suurema ruumi seintega pihta hakata. Iseenesest neil midagi viga pole, kuid hall krohvi pind on ikkagi hall ja neelab mingil määral valgust. Muidugi kare on ka. Kui õlise kindaga vastu toetad, siis on pitser seina peal ja seda sealt enam nii lihtsalt kätte ei saa. Vaadates pinna suurust ja kõrgust, siis mitte ei tahaks seda lihvima ja värvima hakata. Veel enam olen ma kõrguse kartja ning iga kõrgus üle kahe meetri on minu jaoks juba vägagi ebamugav. Ning seda ebamugavust on ehituse juures juba liigagi palju tunda olnud. Kui aga vaadata väiksemaid töökoja ruume, siis need said värvi all väga head ning hele toon andis ruumi juurde. Kas "värvida või mitte värvida" mõte tiksus mul peas tegelikult kogu selle aja, kui väiksemate ruumidega tegelesin.
Esialgu ma iseendaga kokkuleppele ei jõudnudki. Võtsin hoopis kätte ja tegin viimastest paksu vineeri jääkidest sapingile aluse. Nüüd on seda rauakolakat hea valge inimese kombel transportida. Ühele poole tegin augud, et saaks roklaga alla sõita, teise külge alt kinnised augud, et saaks vajadusel traktori alusekahvlitele võtta ning sellega õue sobiva koha peale jalutada. Pingi panin aluse külge igast küljest kahe nuga ja poltide/kruvidega kinni. Roklaga liigub hästi. Korraks ajasin traktori kahvlitele ka ja loksutasin ning kallutasin teist seal. Istub mõnusalt. Hea ilmaga kannatab isegi vast naabrimehe juurde sõita kui vaja. No ja kui selle tööga valmis sain, siis oli juba nii hea tuju, et otsustasin siiski seintega edasi proovida. Kõigepealt oli vaja seinad terves ulatuses üle lihvida, et terad ja lahtised jäägid krohvi pinnalt minema saada. Selleks kasutasin tavalist lihvimisalust ja jämedama teraga (80) liivapaberit. Taha läks maalrirulli teleskoopvars. Töö oli vägagi tolmune, kuid edenes üle ootuste kiiresti. Seina pind allus lihvimisele hästi ning garaažile (tööruumile) kohane tulemus tuli kätte üllatavalt ruttu. Aega ei võtnud, aga umbes 6-7 tunni intensiivse lihvimisega sain ruumi seinad kõik üle käidud. Kõrgemad kohad tegin kas platvormi või kõrgema A redeli pealt. Mask ja prillid pidid loomulikult ees olema ning koristamist oli pärast üksjagu. Kõik pinnad tuli pärast lihvimist korralikult üle harjata ning seejärel tolm ja sodi kokku korjata.
Järgmiseks etapiks on teipimine. Ja teipida mulle meeldib. Siinkohal palun mitte väga kõva kriitikat anda, sest ka teipimisel kasutasin neid jääke, mis mul olemas olid. Kui päris ausalt tunnistada, siis ehitamisele planeeritud eelarve on põhimõtteliselt ära kulutatud ning nüüd tuleb kuludega hoolas olla, et pere nälga ei jääks. Suuremas osas kasutasin kunagi odavalt hunnikus kokku ostetud PVC maalriteipi. See aga oli niivõrd halbade liimimisomadustega, et oli jäänud riiulisse vedama. Küll ei tahtnud rullilt maha tulla ning kui tuli, siis ei jäänud enam kinni. Pärast seda olen alati ostnud kas Tesa teipe või enne proovinud, mida ostan. Aga seekord oli nii, et pidi olemasoleva ära kasutama. Selleks, et asi kuidagigi toimima saada, soojendasin rulli puhuriga eelnevalt tubli 40-50 kraadini. Ja ikka nii, et kogu rull soojenes. Seejärel hakkasin alles paigaldama. Ütleme, et mingil määral hakkas tööle, kuigi vandumist ja nikerdamist oli rohkem, kui võinuks.
Kui üks sein teibitud sai, siis sai kohe haaratud ka värvi järgi. Sain aru, et ega selle kvaliteediga teip seal kaua üle ühe ööpäeva ei püsi ning et tuleb kohe tegutseda. Enne aga panin pritsmete kaitseks seina äärde maha tükid ehituspaberist ning järele jäänud katuse aluskatte ribadest. Esimese kihina läks peale kena matt-valge kruntvärv. Sama Grund, mis väiksematesse ruumidesse. Peale kandsin peamiselt 250mm laiuse rulliga. Nurkades ja kitsamates kohtades oli ka 100mm rull ja pintsel abiks. Pikendusvarre kasutamist püüdsin vältida, et saaks krundi nii hästi kui võimalik krohvipinna pooridesse suruda. Kui esimese seinaga lõpuni jõudsin, siis oli selgemast selgem, et väga õige otsus oli värvima hakata. Ruumi nägu muutus tundmatuseni.
Krunt kattis hästi ning jälgisin, et seda saaks ka piisavalt. Igatahes kuivas ruttu ja kui oli kuivanud, siis jäi pind ühtlane ning laikudeta. Kui esimene sein lõpetatud sai, siis liikusin sujuvalt järgmisele - otsaseinale. See aga oli nii kõrge, et sinna üles nurkadesse ma enam teipima ei julgenud minna. Otsaseina ja lae vineeri vahele on õige väike vahe jäetud. Otsustasin, et vean sinna enne pintsliga joone ette ning pärast lasen väikese rulliga üle. Nii ei ole vaja teipida ning ei määri ka lage ära. Kõigepealt tegin redelil ilma värvita kuivtrenni ning pärast kerget eneseületust tundus, et võiks nagu toimida.
Otsasein sai laiemas osas samuti tagasilöökideta krundi alla. Ülemise ja kõige raskema osa jätan viimaseks ja teen siis, kui garaažil ring peal. Etteruttavalt ütlen, et tööprotsessist fotosid arusaadavatel põhjustel ei teinud. Käsi lihtsalt värises liiga palju ning pärast väikest pausi töös ei oleks ma suutnud ennast taas sinna üles sundida.
Siin siis garaaži esikülg ehk sissesõit seestpoolt. Kuna siin olid väikesed pinnad, siis sain foto tehtud enne, kui värv ära jõudis kuivada. Nagu näha, siis märg värv on ikkagi kergelt laiguline. Kui ära kuivas, siis muutus ühtlaselt valgeks ja pind matiks. Eks nii ole kuivades pea iga värviga.
Ja saigi ring sisuliselt peale. Nüüd on vaja natuke julgust koguda ja raskemad (st. kõrgemad) kohad ära teha. Kokkuvõttes läks kruntimine üle ootuste sujuvalt ning ruum sai sellega palju juurde. Ringi peale tegemine kulutas taas ühe pika tööpäeva. Valget nägi korraks, kui lõunale sai mindud. Isegi puu taga ei olnud aega käia. Päeva lõpuks oli tunda, kuidas käed enam väga ei liigu ja et küüru selga lastes puutuvad küüned vastu maad.
Panen mõned lähemalt tehtud ülesvõtted ka. Aluspind sai pärast lihvimist hea ning värv tegi selle veelgi paremaks. Kui nina vastu seina panna, siis loomulikult saab aru, et tegemist ei ole pahteldatud aluspinnaga. Meetri kauguselt vaadates tundub juba sama hea kui toa sein. Eks kui hiljem pestava värvi peale paneb, siis tulevad suure tõenäosusega mõningad defektid paremini esile, kuid see vast ei morjenda.