[Ri-Q]

Kuna siin foorumis toimetab enamik meie autoajaloohuvilistest, arutaks natuke ka transpordiajaloo mittemateriaalse külje üle. 
See, et vanaautoliikumine on Eestis päris heal järjel, ei vaja ilmselt tõestamist. Meil pole küll korralikku automuuseumi, kuid on tugevaid erakogusid, üritustel on alati palju vaatamist ja rääkimist, A24s on kümneid kodumaal väga heal tasemel restaureeritud autosid jne.

Ent mil määral hindavad vanatehnikasõbrad kirjasõna? On selle järele üldse mingit sisulist vajadust? Kui jah, siis millest tuntakse kõige enam puudust?

Mul on teemaga isiklik puutepunkt. Aastate jooksul on kogunenud materjali nii u 2-3 raamatu jagu. 2020. aastal andsin välja esimese raamatu "Kokkupõrge", mis sel ajal oli vast ikkagi kõige põhjalikum ja loodetavasti ka olulisim varasema autoajaloo käsitlus. Mõtlesin, et isegi kui paarsada tehnikasõpra teose ostab, on väljaandmisel jumet. Reaalsus oli selline, et ülimalt ressursimahukaks osutunud projekt lõppes täieliku läbikukkumisega. Ei saa välistada, et kirjutasin kehvasti, kuid miskipärast arvan ikkagi, et põhjus on muus. Ka Alar Teemuski bussiraamat sai üsna leige vastuvõtu osaliseks. Töö oli jällegi meeletu.
Nüüd ongi dilemma, kas on üldse mõtet hakata ajaloolist materjali raamatuks vormistama või peaks sellega tegema miskit muud, kui üldse midagi. 

Ühesõnaga, mis võiks olla tehnikaajaloo uurimise tulevik? Kas raamatuid on vaja või eelistatakse raha panna pigem metalli? Mis teemad võiksid pakkuda huvi? Vahetame mõtteid!

[gruppen]

Hea koolivend, ma arvan, et küsimus pole mitte selles, kas mingi teema huvi pakub. Ilmselt iga teema osas on huvilisi, kuid sealt edasi taandub asi sellele, et kas need huvilised saavad endale lubada ca 30-50 eurose raamatu hankimist ning vahest veelgi enam, mitu sellist huvilist Eesti peale üldse kokku on keda ikka niipalju huvitab, või kellel seda tingimata oma hobi juures niipalju vaja läheb, et see omandatakse. See, et vanatehnikaüritustel kõik käima lähevad ja jutlevad (ning nostalgitsevad) ei tähenda veel seda, et järgmisel hommikul see "laks" peal on. Seda enam, kui projekti õnnestumiseks on vaja, et raamatut ostetaks 300-500 eksemplari.

Ma arvan, et meil läheb selleks kõigeks veel aega, enne kui need inimesed hakkavad tekkima, kes loeks laiemalt erinevatel transpordiajalooga seotud teemadel. Ilmselt enamjaolt siis kui raamatut saab endale lihtsalt lubada aga seda rauda enam mitte. Ja põhjus on siis mitte madalas ostujõus, vaid kõrges "raua hinnas". Ning suurenenud teadlikuses. Praegu kõik krutivad selle raua sees ringi, kuigi see aeg vist nüüd hakkab ka läbi saama, kui vaadata müügikuulutusi ja äramüüdud asju. Aga las nüüd teised kirjutavad oma mõtted siia jätkuks.

[kr8nik]

Olen suurema osa oma elust kogunud tehnikaalast kirjandust - raamatuid ja ajakirju. Ja neid on enam kui 40 aastaga kuhjunud päris suur ports. Raamatust "Kokkupõrge" sain teada siit teemast umbes 15 minutit tagasi. Nähtavasti on see üks vastustest Sinu küsimusele - raske on osta raamatut, mille olemasolust pole lihtsalt vähimatki aimu. Teiseks olen tähele pannud, et raamatute lehitsemise asemel eelistatakse muid tegevusi. Olen siin foorumis teinud pakkumise oma tehnikaraamatukogu külastamiseks. Huvi oli 0. Ja kolmandaks põhjuseks võib olla pisut vale fookus, Eesti tehnikaajaloo vastu on huvi pisut leige. See on kahjuks korduvalt ka siin foorumil tõestatud. Nii kurb kui see ka pole...

[Raivo]

Raamatust "Kokkupõrge" sain teada siit teemast umbes 15 minutit tagasi.

Käisin mingi hetk üritusel Kirjanduslik oaas ja seal jäi mulle silma kohaliku piirkonna ajalugu ja pärimusi sisaldav raamat. Tundus huvitav ja seetõttu küsisin, kas seda on võimalik ka kohalikust raamatukogust laenutada. Vastus oli ei, "aga osta omale". Nii see jäi ...

Eesti raamatukoguvõrgu moodustavad 2023. aasta raamatukogude statistika andmetel 879 raamatukogu: 493 rahvaraamatukogu, 38 teadus- ja erialaraamatukogu, 348 kooliraamatukogu.

Riksweb vahendusel ajasin ühte raamatut Järvamaal taga tükk aega, osta ma seda jälle ei tahtnud.
"Kokkupõrge" annab tulemuseks "0" - ei tea, kas pole pakutud või ei tahetud.

[Peeter2]

Inimesed on harjunud, et netis on tasuta infot rohkem kui jõuab läbi töötada. Rõhk sõnal "tasuta". 
Raamatute ostmise traditsioon on kadunud, hea kui raamatukoguski käiakse.

[Raudpats]

Olen viimase viie aastaga koostanud ja välja andnud neli raamatut seoses kodukoha vanema ajalooga. Spetsialistid ütlevad, et head ja põhjalikud raamatud, aga müük on peaaegu olematu. Ei huvita raamatud enam vist kedagi. Ja noh, müügiga on muidugi kehvasti osalt ka minu enda mõtteviisi tõttu. Rahva Raamat pakkus mulle neli aastat tagasi abi müümisel. Letihind oleks olnud 18-20€ ja sellest oleksin puhtalt kätte saanud 2€ tükist. Ma ei olnud nõus.

[mossepower]

Kindlasti on oma mõju ka üldistel suunamuutustel ja tõekspidamistel ühiskonnas. Elutoas raamatuid täistuubitud riiulid jäävad pigem rohkem Nõukogude aega, tänapäeva kodudesse neid enam nii suurejooneliselt ei planeerita. Samaaegselt ka olemasolevad esivanemat nõuka-aegsed raamatukogud leiavad tihtipeale lõppsihtpunkti tasuta äraantavana või jäätmejaamades. Tänapäeva ühiskond liigub igatepidi jagamis- ja ringmajanduse poole ning seda ka raamatute osas, paberraamatuid kas laenutatakski pigem raamatukogust (nagu ka ksf. eespool sooviks teha) või siis raamatukogus puudumisel raamatuvahetusest. Näiteks praegugi on teemaalusele raamatule "Kokkupõrge" viis kasutatud raamatu soovijat raamatuvahetuse järjekorras (Link).

Eks autori vaatevinklist on tegu muidugi ebameeldiva suundumusega kuna 10 korda üksteisele edasiantav raamat võrdub ka 10 korda väiksema tuluga võrreldes iga lugeja raamaturiiulisse jääva raamatuga. Siinkohal võiks olla kaval abimees e-raamat, mis oleks paberkandjal versioonist ostja silmis kasulikum nii hinna, loodussäästvuse kui ka mugavuse osas (koduse "igavese raamaturiiuli" puudumine).

[honkomees]

Kahjuks on Eestisuguses pisikeses konnatiigis tehnikaajaloo alaste raamatute väljaandmine tänapäeval lootusetu üritus. Lihtsalt pole ostjaid. Isegi 100 korda suurema rahvaarvuga Venemaal on tiraažid olematud, vaatasin riiulist N. Markovi raamatute tiraaže - TA ajalool 500 eks, bussiraamatul 1000 eks, Kanunnikovi Отечественные легковые автомобили (Za ruljomi kirjastatud) tervelt 3000 eks. Meie rahvaarvu arvestades tuleks neilt numbritelt 2 nulli tagant võtta ...

P.S. 

Raamatust "Kokkupõrge" sain teada siit teemast ...

[kr8nik]

Kahjuks on Eestisuguses pisikeses konnatiigis tehnikaajaloo alaste raamatute väljaandmine tänapäeval lootusetu üritus. Lihtsalt pole ostjaid. Isegi 100 korda suurema rahvaarvuga Venemaal on tiraažid olematud, vaatasin riiulist N. Markovi raamatute tiraaže - TA ajalool 500 eks, bussiraamatul 1000 eks, Kanunnikovi Отечественные легковые автомобили (Za ruljomi kirjastatud) tervelt 3000 eks. Meie rahvaarvu arvestades tuleks neilt numbritelt 2 nulli tagant võtta ...

P.S. 

Raamatust "Kokkupõrge" sain teada siit teemast ...

No mõned näited meil õnneks siiski on - Rene Levolli 2021 ilmunud Automotokroonika ja 2024 Ain Tulvi poolt kirjutatud Transpordi ja logistika ajalugu, mis suure üldpildi kõrval annab ülevaate ka Eesti vastavatest valdkondadest. Ja ega need Tõnu Ojala Uni(u)stuste autod ka nii hirmus ammu ei ilmunud, kuigi need keskendusid rohkem N Liidu toodangule. Seega täiesti kuival me ikka pole. Aga nende raamatute tiraažidest ja autorite lõppsaldost pole mul aimugi...

[Marko]

müük on peaaegu olematu

Väike soliidne teavitus allkirjatekstis ehk?

[indreksirk]

Riho - ära anna alla. Nii Eestis kui tegelikult mujal maailmas tehaksegi selliseid asju suures osas missioonitundest. Kui Sina ei tee, siis ei tee keegi ja jääbki tegemata. Jätka ikka edasi ja ära mõtle müügile. Tellisin just veel ühe raamatu, eelmine on riiulisoppidesse ära kadunud. 

Eestlastel ega üldiselt tänapäeva inimestel pole suurt häda midagi. Põhiline info püütakse ikka arvuti kaudu kätte saada ja seetõttu raamat enam nii hinnas ei ole. Aga sellest hoolimata tuleb ajalugu ikkagi paberile panna ja selliselt talletada.

[Raudpats]

Üldises pildis tegelikult ei saa öelda, et raamatuid ei osteta. Mallukas, BSH ja Epp Kärsin kuuldavasti ei kurda vähese läbimüügi üle.

[Telc]

Üldises pildis tegelikult ei saa öelda, et raamatuid ei osteta. Mallukas, BSH ja Epp Kärsin kuuldavasti ei kurda vähese läbimüügi üle.

Ega neid bränditooteid ei osteta siis lugemiselamuse ja kõrge kirjandusliku kvaliteedi pärast. Tegu artistide merchiga. Nagu ka bändisärk ei ole kindlasti parim riietusese, aga pilt rinnal maksab.

[tõnn]

Kui soov vanatehnikast kirjutada ja sellega vähemalt kulud katta siis võiks välja anda suur kalender kus on pilte ja lühijuttu mõnest põnevast projektist või masinast.
Julgen väita, et paberit ja aega kulub vähem, ostjaid on rohkem, müüa saab iga aasta, samadele inimetele uue eksemplari.

[siimik]

Kui ajaloo rammatud ja muud projetid on huviks, siis ilma video ja podcastita enam ei saa. Youtube on teinud omatöö ja noored tellivad lemmik kanaleid sealt. Praegu on teemaks kodugaragedes vms kohtades, panna arvutist tuubi video taustaks käima ja melu olemas. 
Aga valgus on tunneli lõpus, Eesti automoto turundus ja levitus tiim on iseseisvalt koondunud. Viimane aeg on vanatehnika huvilistel kontakt sebida ja panustada arengusse.


Pundi koduleht ka.
https://petrolheads.ee/

[honkomees]

Kalendrid, tuub jms on ajutised info levi kohad. Nagu ajakirjandus, mis lendab prügikasti peale lugemist aga raamat on jääv ... 
Mul hulgi salvestatud kodulehtede jms linke, mis enam ei tööta, praegu salvestan huvitavad asjad välisele kõvakettale aga ei ole mugav.

[Sm.Samajev]

Ütlen paar sõna sekka. Tasuta info netist on mugav ja hea. Kuid väga palju liigub valeinfot ja kontrollimatutest allikatest pärit väiteid ja teoseid. Osadel inimestel on lugemise harjumus kaduma hakanud ja süüdi on mingil määral meie info ühiskond. Või ka lihtsalt fakt oleme laisaks muutunud. Sama trend on ka mujal, mitte ainult eestis. 

Tegelikult sotsiaalmeedial ning Youtubil on palju suurem kõlapind, samuti ka audio raamatutel. Viimased on ka noorte ja trendi inimeste seas väga levinud.

[kr8nik]

Lisan oma eelnevale postitusele veel akf Valdo poolt kirjutatud Eesti teede ja transpordi 100 aastat, mis ilmus aastal 2018. Tegelikult on kohaliku transpordi ajalugu käsitlevaid uurimistöid ju veelgi, nimetasin siin (ja eelnevalt) vaid laiemalt levinud ja tuntumad näited.
Ma ei tea, kas see tõdemus nüüd rõõmustab või kurvastab teemaalgatajat...

[Ri-Q]

Lisan oma eelnevale postitusele veel akf Valdo poolt kirjutatud Eesti teede ja transpordi 100 aastat, mis ilmus aastal 2018. Tegelikult on kohaliku transpordi ajalugu käsitlevaid uurimistöid ju veelgi, nimetasin siin (ja eelnevalt) vaid laiemalt levinud ja tuntumad näited.
Ma ei tea, kas see tõdemus nüüd rõõmustab või kurvastab teemaalgatajat...

Aitäh arvamiste ja kaasamõtlemiste eest. 
See arvamus ei rõõmusta ega kurvasta, võiksin lisada veel poole tosina jagu pealkirju. Meie liikumisajalugu on sedavõrd rikas, et nõuab-vajab palju-palju rohkem. Enamik tuntud raamatutest on ülevaateteosed, mitte uurimused. Kunagi paluti Imelisest Ajaloost ülevaateartiklit EW-aegsest autondusest. Mõtlesin, et hea teema - nii palju teada. Kirjutamise käigus selgus, et usaldusväärseid allikaid, millele saab ka päriselt toetuda, sisuliselt pole. Kõik see asi vajab läbitöötamist ja lahtikirjutamist. Arhiivid ja väljaanded on põnevat materjali täis. Ses mõttes julgen küll öelda, et materiaalne ja mitte-materiaalne aspekt on tasakaalust üsna korralikult väljas esimese kasuks.
Eespool oli juttu ka raamatukogudest. Mul oleks küll ülihea meel, kui minu raamat oleks kasvõi kümnendikus esindatud. Reaalsus on selline, et säärast tüüpi raamat jõuab raamatukokku vaid siis, kui elanikud seda nõudma hakkavad. Nii et siin on jäme ots meist igaühe käes. Tasubki minna koduraamatukokku ja öelda, et on vaja seda ja teist raamatut. Siis vast tellitakse ka. Muidu läheb raha ikka "Varedale" jms.