11-01-2025, 14:00 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 11-01-2025, 15:54 PM ja muutjaks oli indreksirk.)
(10-01-2025, 19:00 PM)Marko Kirjutas:Ksf! deus - EMTA (Maksu- ja Tolliamet) saab andmed otse liiklusregistrist, mis tähendab, et sellise küsimusega tuleb esmalt pöörduda liiklusregistri pidaja ehk Transpordiameti poole. Soovitan alustada kirjast nende üldmeilile info@transpordiamet.ee. Selvekaupluse kassas ju hakka vaidlema kassiiriga selle üle, mis koostisega on piim või selle üle, miks neil kaupluses sellised hinnad. Kiusatus on loomulikult suur, sest kassiir on konkreetne inimene, kelle peal saab end välja elada, kuid tark inimene kulutab oma energiat ikka selles suunas, kus sellest ka mingit kasu on. Kui aga eesmärk on lihtsalt rääkida soovimata saavutada muutust, siis sobib muidugi iga adressaat, võib ka foorumis kirjutada.(10-01-2025, 18:53 PM)deus Kirjutas: Huvitav, kus on "Vaidlustan tehingu" nupp on? Tahaks natukene nendega rääkida auto valeandmete teemal enne maksmist.
Kohus, ikka kohus.
Ksf! tcumen on üks põhjustest, miks riiki esindavad ametnikud peavad kodanikke kiuslikeks kaabakateks ja see on ka põhjus, miks ametnikke peab olema rohkem, miks maksud peavad olema kõrgemad ja miks õigusnormid ei arvesta inimlike eksimustega. Meil on lihtsalt uskumatult palju inimesi, kes arvavad, et Eesti Vabariik on samaväärne Nõukogude Liiduga, mida tuleb igal võimalusel seestpoolt õõnestada. Püütakse ise teha riigi toimimine võimalikult ebamugavaks ning siis kirutakse kõige selle üle, mida riik jätab tegemata või teeb halvasti. Kuidas muutub elu meil kõigil paremaks sellest, kui sunnime riiki meid taga otsima, allkirja vastu dokumente kätte andma ja hoiame kõigi võimalustega kõrvale kohustustest, mis on kehtestanud meie enda valitud rahvaesindajad? Kui selliseid inimesi on paar protsenti, siis ülejäänud 98% panusega makstakse ka selle 2% inimeste laste koolitamine, ravikulud ja näiteks taristuga seotud kulud kinni. Kuid riik ei saa öelda, et 2% on lindpriid, kes ise panustama ei pea, kuid neid piskusid hüvesid siiski saavad. Sest muidu ei taha ka teised seda teha. Selleks ongi sunnimehhanismid, ametnikud ja sanktsioonid.
Nii mõnedki meie endi poolt valitud "rahvaesindajate" otsused on ka minu arvates põhjendamatud ja ebaõiglased, aga see on demokraatia eripära. Alternatiivsetest võimalustest võime lugeda ajakirjandusest teiste riikide näidete põhjal ning küsida endalt, kas laiale hulgale rahvast on see parem kui tänane riigikord. Rahulolematuid on igal ajal, mõned saavad paremini hakkama, teised mitte nii hästi. Meil Eestis on võimalus kiruda ja õiguslike argumentide olemasolul kaitsta oma õigusi kohtus. Alternatiivsed riigikorrad seda enamasti ei võimalda ning siis on ainus võimalus (vahel ka mugavus) lahkuda sinna, kus õigusi on rohkem.
Ksf! heigok - olen valmis väitlema. Minu väite alus on liikluskindlustuse seaduse 5 petükk, täpsemalt § 60 lg 2 p 2. Sinult ootan nüüd konkreetse sõiduki registreerimismärki, mille kaudu saan vaadata järgi, kas äkki oli sõiduk vahepeal ajutiselt registrist kustutatud, registrikanne oli peatunud või oli mingi kolmas põhjus. Samuti ei ole välistatud see, et LKF nähes seda, et omanikuna liiklusregistris oleva isiku elukoht ei ole Eestis, lihtsalt loobus oma töötajate aja ning organisatsiooni raha kulutamisest sellele, et saata kuhugi välisriiki sundkindlustuse teateid. Ma tean töö tõttu suurt hulka juhtumeid, kus inimesed jätavad mingi kohustuse täitmata või panevad toime õiguserikkumise, kuid sellest hoolimata ei kohaldata nende suhtes mitte mingeid järelmeid ega sanktsioone. Ükski võrk ei püüa kõiki kalu kinni. Ja üldse - kuhu seda nõuet ei tulnud? Äkki "tuli", aga ei saanud kätte? Eesti elukohaga inimestega on lihtne, nende suhtes alustatakse täitemenetlus ja täituril on üldjuhul 10 aastat aega võlga sisse nõuda. Kui Eestis elukohta ei ole, siis on see kõik oluliselt keerulisem. Jube mõnus on väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni meie riigi saamatuse üle parastada.
Ja lõpuks omanikuvahetuse maksustamisest. Äärmiselt nõme osa meie automaksust on registreerimistasu, mida seoses Euroopa Liidu üldiste põhimõtetega ei saanud kohaldada üksnes nende sõidukite suhtes, mis esmakordselt Eestisse tuuakse. Registreerimistasust loobumise asemel tehti see "võrdseks" kõigile, kuid selle klausliga, et tagantjärgi registreerimistasu ei nõuta. Nii nõukajast Ziguli omanik kui 2019. aastast auto omanik ksf! heigok ei pea maksma mitte kunagi registreerimistasu, kui nad kasutavad oma auto lõpuni ja seejärel utiliseerivad (või kustutavad ajutiselt registrist ning hoiavad samal ajal keskkonnale ohutul viisil tõendades perioodiliselt, et sõiduk on ikka alles, mitte ei reosta loodust). Registreerimistasu tasumise kohustus tekib alles siis, kui tehakse omanikuvahetus. Ma ei tea, miks riigiasutused selgitavad, et registreerimistasu maksmiseks tuleb teha mingi kokkulepe müüja ja ostja vahel. Loomulikult võib teha igasuguseid kokkuleppeid ja on tore, et It-süsteemid seda ka toetavad. Liiklusseaduse § 190.18 lõige 1 sätestab selle küsimuse järgmiselt - Registreerimistasu tasub isik, kelle huvides või kelle suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud registrikande toiming tehakse. Registreerimistasu maksmine on eelduseks registritoimingu tegemiseks, st sõiduki uue omaniku nimele registreerimiseks. Seega põhimõtteliselt on see ikka uue omaniku asi maksta. Muidu ta lihtsalt ei saa autot enda nimele registreerida ja see jääb ajutiselt kustutatuks. Teisalt on liiklusseaduse § 190.19 kirjas, et registreerimistasu tuleb maksta enne omanikuvahetust, kuid ainus järelm selle enne omanikuvahetust maksmata jätmisele on see, et uus omanik ei saa registritoimingut teha lõpuni ja hakata autot legaalselt liikluses kasutama.
Selle automaksu seadusega läks palju auru kõrvalistele teemadele, mistõttu ebakõlasid lapitakse veel tükk aega. Loomulikult on kurb, et selline maksuseadus üldse vastu võeti, kuid 28. juunil 1992. aastal hääletasid Eesti Vabariigi kodanikud sellise põhiseaduse poolt, mille § 106 kohaselt ei saa panna rahvahääletusele maksude küsimusi. Seetõttu võib koguda 65000 allkirja asemel ka 1 127 312 (Eesti Vabariigi kodanike arv seisuga 01.01.2024) allkirja, kuid maksuseaduseid võtab ikkagi vastu Riigikogu, mille valimistel needsamad 1 127 312 inimest saavad valida endale sobiva rahvaesindaja või õigemini erakonna. Kui jätame valimistel käimata, siis otsustavad meie eest need, kes käivad valimas. Ja kahetsusväärselt sageli tuleb ka muidu ausatel ja aatelistel inimestel teha riigielu juhtimises ebamugavaid kompromisse. Kui totaalse vastuseisu asemel oleks peetud sisukat arutelu maksu erinevate aspektide üle, siis oleks seadus ilmselt tulnud hoopis teistsugune. Kuna aga osa poliitikutest välistasid diskussiooni ja osa rahvast ka, siis läksidki koalitsioonipoliitikud nö lukku ja ei suutnud mõistlikke ettepanekuid enam eristada nendest, mille eesmärgiks oli kogu süsteem põhja lasta.