[_rein_]

Minul on värvimata osale paigaltatud  10mm teras plaat.

[Lauri_L]

Minul on värvimata osale paigaltatud  10mm teras plaat.

Selle laua 3mm plaadist on mulle hetkel piisavalt. Kuna laud on heasti sügav (80cm) ja mitte nii väga lai (125cm), siis pigem on otstarve peenem nokitsemine ja koht, kus teinekord arvuti lahti lüüa. Viimane on üsna vajalik, kui midagi kiirelt vaja leida on. Muidu jookse tuppa ja siis tagasi - kulub terve igavik, mille saaks garaažis toimetamisele kulutada. Nutitelefon mulle ei meeldi. Liiga väike ja paberit välja ei saa printida.

Aga lauaga toimetamine on jätkunud igapäevaselt mõni tund päevas vastavalt vaba aja olemasolule.
   
   
Seniks kuni laud ise kuivab, võtsin pulkadeks valgusti. Täiesti ulme, kui lihtsa asja on suutnud venelane nii keeruliseks ajada. Lihtne lamp ja sees hulgaliselt seibe, võrusid ning tifte. Meeletu vaev lihtsa asja valmistamisele kulutatud. Kui pole varem sellist lahti võtnud, siis esmakordsel tegemisel võtab kohati isegi vanduma.

   
Kõik värvitud osad lihvisin siledamaks peenema liivapaberiga. Kuppel ise oli emaili all. Emaili pole üldiselt kasulik maha lihvida, sest selle alune pind on üsna inetu. Aga mis teha, välimus oli ikkagi nii palju käest ära, et heaks seda enam leotamise ja pesemisega ei saanud ning paar mõlki ja füüsilist kahjustust oli ka.

   
Kupli tagaosa (bakeliidist vist) lihvisin üle karukeelega ja sai rahuldav. Lülitit sellel lambil mulle tulles ei olnud - selle kohapeal oli vaid auk. Valisin sinna kõige säravama ajastutruu lüliti, kuid siis selgus et lambi sisu enam sinna sisse ei mahu. Võtsin oma antiik-kola kasti välja ning leidsin sealt veel paar-kolm enam-vähem sama ajastu lülitit. Need olid küll fotol olevast madalama profiiliga (kõrgus kuni 1,5cm) aga ikkagi sisse ära ei mahtunud. Silma järgi ütleks, et ohutuks tööks oleks vaja olnud ca 7-8mm kõrgusega lülitit (mõõt koos klemmidega). Mina sellist kuskilt ei leidnud ja ei kujuta ette mis ime seal originaalis olla võis. Mul treipingil sama valgusti, aga selle töösse lülitamine toimub pingi paneelist. Kokkuvõttes ei jäänudki muud üle, kui pressisin olemasoleva lüliti sinna ikkagi sisse, natuke modifitseerisin et madalam saaks, kuid kaablit sinna enam taha panna ei saanud. Jääb paljalt augutäide, et silmal parem vaadata oleks. 

   
Sai selline. Vähemalt on autentsus olemas. Lambi painduva varre ning muud metallist kroomitud detailid puhastasin samuti karukeelega.

   
Sahtlid on valmistatud 1mm terasplekist, käepideme poolne ots 2mm terasplekist. Põhi ja küljed on ühes tükis painutatud, otsaserv ja esiosa külge punktitud. Siin oli natuke painutamist ja töötlemist, et ajaga loperguseks vajunud küljed taas vormi saada ning et sahtlid oma kohal sahtliboksis otse püsiksid. Punktidest lahti rebenenud kohad lasin elektroodiga ettevaatlikult jälle kinni.

   
Pärast painutamist-punktimist käisin sarnaselt lauale endale ka sahtlid terasharjaga üle ning lihvisin suurema rooste ja karmimad kohad maha.

   
Et oma aega kokku hoida ja et sahtlite sise- ja välispind tugevam saaks, värvisin need esialgu tugeva ning kiiresti kuivava kahekomponentse värviga. Minu sinine alküüdvärv kuivab kõvaks nädalatega, fotol olev roheline on vasaraga töödeldav juba järgmisel päeval. Ülevärvitav 5-6 tunni pärast peale pealekandmist. Nii ehk naa on töölaud ning suurtesse ja tugevatesse sahtlitesse tuleb ka rauda sisse. Seega peab värvkatte mehaaniline tugevus võimalikult hea saama.

   
Kohe kui roheline alusvärv kuivaks sai, pöörasin sahtlid teist pidi ning värvisin käepideme poolse (nähtava) osa siniseks nagu ülejäänud laud. Roheline värv suletud sahtlitega kuskilt välja paistma ei hakka. 

   
   
Kui kruustange ma tagasi laua külge ei pane, siis laua vasakus nurgas olnud "alasi" läks oma kohale tagasi. Lihvisin selle natuke siledamaks, sest eelmised omanikud olid seda igati sihtotstarbeliselt kasutanud. Tegemist on siis terasplaadiga mõõtudega 20x30cm ning paksusega 4cm. Lauaplaadi külge kinnitub see altpoolt kahe pika poldiga mis läbivad nii laua metallist plaati, kui selle all olevat laudadest aluspinda.

   
Oma töökoja metallist plaatidega lauad olen alati pärast korralikku puhastamist (või kui on olnud värske plekk) üle poleerinud WD40 õliga. Selle laua puhul muutis see plaadi tooni nautke pruunikamaks (lisas olemasolevale toonile kontrasti), kuid palju-palju siledamaks ning mis kõige olulisem - vähem vastuvõtlikuks korrosioonile. See ei tähenda, et laua pind õline oleks. Ei ole õline, on täitsa puhas ning palja käe all väga mõnus ning sile.

   
   
Värvkate on juba mõnevõrra kuivanud ning roklaga sai see ettevaatlikult oma kohale viidud.

   
   
Ning kohe ka sahtlid sisse proovitud. Sahtleid veel päris lõpuni kinni lüüa ei usaldanud, sest kaks värsket kihti värvi võivad omavahel veel nakkuma hakata.

   
   
Sahtlid on kuratlikult head. Piisavalt kõrged ja laiad, heasti sügavad ning väga toekad. Kolme ülemisse sahtlisse mahub 25 väiksemapoolset (punane) hoiukarpi või 16 keskmise suurusega hoiukarpi. All on suur sahtel ja sinna saab juba miga iganes ära mahutada. Eks aeg näitab.

   
Selline see väike projekt saigi. Juurde vedasin elektritoite ning eraldi lüliti, mille kaudu saab valgusti tööle lülitada. Karbik valgustini jookseb täpselt tasapinna ülemise riiuli tagant seina pealt. Kokkuvõttes oli väga nauditav nokitsemine. Kokku tuli kulutatud töötunde 26. Saan vaid öelda, et sellise vana asja korda putitamine tasub ennast võrreldes uue samaväärse asja ostuga igati ära. Saab soodsamalt ja saab palju toekama asja. Pealegi ise tehtud, hästi tehtud!

[M.R.]

Muidu on puhas ja kuiv tunne, juuksed kammitud ja lips ka sirge aga siiski väikene kognitiivne dissonants on. 
Lambile on temale sobiv pinge märgitud....

[Lauri_L]

Muidu on puhas ja kuiv tunne, juuksed kammitud ja lips ka sirge aga siiski väikene kognitiivne dissonants on. 
Lambile on temale sobiv pinge märgitud....

Tean ja mõistan igati.

[Lauri_L]

Kõnealuse töölauaga tulid kaasa vanemad nõukaaegsed kruustangid aastast 1985. Kuigi nad selle laua külge tagasi ei lähe, mõtlesin et putitan ka need ühe soojaga enam-vähem kasutuskõlblikku töökorda. Nagu näha, siis tööd on nendega tehtud ja ka kellegi jõud on neist mõned korrad üle käinud.
   

   
Kruustangidel oli kaks suuremat probleemi. Esimene on pildil. Ehk siis pöördaluse ring on neljast kohast tükkideks. Põhjuseks ilmselt liiga tugev poltide pingutamine ja võib-olla olid poldi pead altpoolt ka veidi kandilised ning laia toetuspinna asemel toetusid servale nurkadega. Remontida ma seda muidugi ei oska ega suuda. Küll on aga positiivne see, et murdumiskohad on iga 90-kraadise nurga järel ning vaid siseringil. See tähendab, et terved kohad on endiselt kasutatavad ning tänu neile saab kruustange alusel ka 90 kraadi kaupa liigutada ja fikseerida. Murdunud serva all on veel pisut materjali alles. Seega kui fikseerimispoltide pead võimalikult täpsed teha, siis võiks pööramise funktsioon säilida 360 kraadi ulatuses ilma ohuta, et kruustangide osa mingi nurga all oma kohalt lahkuks.

   
Ja siin on teine probleem. Lõugade pooled ei joondu ja kuna juba üks pool on teise poole pakist gramm kõrgem, siis ei saa joonduda ka pakid.

   
Selle mure süüdlaseks, et lõugade pooled omavahel ei joondu, võib pidada seda, et kruustangid on kokku pandud kahest erinevast seadmest. Siin fotol on hästi näha, et vasemal poolel on algseks värviks suure tõenäosusega sinine ja paremal poolel must. Profiil on silmnähtavalt teine.

   
Kõigepealt harutasin selle vähese lahti. Keermed on õnneks kenad ja ilma suuremate defektideta. Võll sirge ning liigub mutris sujuvalt.

   
   
Pakkide lahti saamisega oli pisut probleeme, sest kruvid olid sedavõrd kannatada saanud. Samas asukoht ideaalne ning pead sai hetkega maha puuritud. Keerme osa ise tuli juba kullinokkadega ratsides välja.

   
Freespinki mul ei ole ja võib-olla oleks nii robustse välimusega tööriista juures liiga siledad pinnad ka liigselt häirivad. Seega kasutasin seda mis oli võtta. Nurklihvijat esmalt abrasiivse lihvkettaga ja hiljem liivapaberist lamellkettaga. Lihvisin teise lõua esmalt enam-vähem ühele kõrgusele teisega ning seejärel mõlemad pisut allapoole, et pakid jääks mõni millimeeter kõrgemaks. Seejärel andsin mõlemale poolele väliselt sarnase kuju.

   
   
Ma arvan, et minule käib selline küll. Parim, mis ma ilma kruustangideta põlve otsas teha suutsin. No ja siis lükkasin terasharjastega kettaga kõik detailid vanast värvist puhtaks. Peaaegu.

   
Need kruustangid kasutavad 14mm polte. Pikki polte mul ei olnud. Olid vaid lühemad (fotol paremal), mis olid piisava pikkusega vaid pöördalusele. Aga sinna neid panna ei saanud, sest pea jäi väikeseks ning nurkade maha lihvimisel jooksid need juba pesa kahjustatud kohtadest välja. Küll oli mul M14 keermelatti, kuhu keevitasin M16 mutri otsa (vasakul) ning see andis piisavalt ruumi, et poldi pea pöördaluse soone järgi töödelda. Sama meetodi järgi tegin valmis sobiva pikkusega poldid pöördaluse laua külge kinnitamiseks.

   
Paika läks ja taaskord minu jaoks piisavalt okei.

   
   
Kruustangid sättisin laua külge nii, et pöördalus jääks laua nurgaposti alla. See tähendab ka seda, et kruustangid jäid kenasti pööratavaks ja opereeritavaks nii laua pika kui lühikese külje suhtes. Kuivõrd kruustangide pinna (halja metalli) värvus läheb hästi kokku töötasapinnaga, otsustasin neid mitte värvida. Liikuvad pinnad hästi kerge määrdega kokku ning nähtavad pinnad sai WD40ga ära poleeritud.

   
   
Taas koht väikeseks tähistamiseks. Nüüd on garaažis olemas töötavad metallitöö kruustangid.

[Lauri_L]

Mõnikord väga-väga-väga harva läheb nii, et keegi või miski mängib sulle lisaks igapäevaprobleemidele ka huvitavamaid kaarte kätte. Just täpselt siis, kui oskad seda kõige vähem oodata või loota. Ja siis istud tõesti maha, unustad hetkeks kõik oma mured, hingad sügavalt kevadist värsket õhku sisse ning mõtled, et enam paremaks minna ei saa. Ehk kaugelt maalt saabus hobigaraaži uus pereliige, läbides eelneva nelja päevaga tervelt 2100km.

   
   
   

[M.R.]

Deckel tundub olema?

[Lauri_L]

Deckel tundub olema?

675 on. Pakin lahti ja siis saab juba paremad fotod.

[M.R.]

Pea-aegu läks pihta, 675 on Deckeli koopia.

[Lauri_L]

Teema jätkuks mõned lubatud fotod ja pisut juttu garaaži jõudnud freespingist.

Kõik algas tegelikkuses sellest, et hakkasin garaaži otsima hoopiski tavalist universaalset puurpinki. Pisut toekamat, mille oleks saanud kuhugi suurema aluse peale istutada. Kaua sa ikka trelliga mängid. Vahest vaja midagi suuremat ja/või paksemat ka puurida ning nii, et tulemus viisakas jääks. Kuna turul liigub üksjagu kasutatud puurpinke, siis uusi siinkohal ei vaadanud. Üsna kaua otsisin, kuid midagi, mis oleks kohe kõnetanud, silma ei hakanud. Ütleme siis, et peamiselt jäi asi selle taha, et isegi minu kogenematule silmale tundusid kõik pingid liigagi palju kulunud või pihta saanud. Minu ammuseks unistuseks on aga olnud väike freespink. Puurpinki otsima hakates ma tegelikult freespingi ostmisele ei mõelnud. See mõte tekkiski vägisi alles siis, kui sobiva kasutatud puurpingi leidmine üsna keeruliseks osutus. 

   
Hakkasingi paralleelselt puurpinkidega takseerima ka meite turul liikuvaid freespinke - allikateks klassikalised Kuldne Börs, Soov. Osta.ee, Okidoki ning Facebook'i grupid. Kuna mul garaažis on võimalikule freespingile ette nähtud vaid üks koht, siis suurus mängis väga olulist rolli. Ja muidugi kodukasutusse väga suur pink ei sobigi. Väga soovisin, et freespingil oleks nö puurimisfunktsioon ehk saaks käsitsi padruni spindli osa alla suruda. Nii asendakski freespink põhifunktsioonides puurpinki. Alguses hakkasid mõtted tiirlema kooli freespingi ehk NGF110 ümber. Odav ja lihtne õppimiseks. Sellel on aga paraku nii väike tööala, et midagi suuremat teha ei saa. Ja kui vertikaalpea (mis oleks peamine tööriist) külge panna, siis all ei mahu kuidagi toimetama. Lisaks ei ole selle pingi vertikaalpeal käsitsi liigutatavat spindli osa puurimiseks. Suuremad ja enam võimalusi pakkuvad pingid on muidugi kallimad ja eelarvet väga suureks ajada ka ei tahtnud.

   
Lõpuks jäid sõelale kompaktsemad sovietiaegsed universaalfreespingid ja tüüpilised Hiina kloonid. Viimastest siis Koneita.com lehel pakutavad Nova X45 derivaadid. Nende hind kukkus pakkumisi küsides kolisedes ja seetõttu tundusid väga ahvatlevad. Sovietiaegsed pingid on mulle meeldinud oma massi ja toekuse poolest. Ei ole laual värisev-võbelev hiinlane. Nova X45 tundus vähemalt käe all olevat masin, kuid erinevatelt kasutajatelt saadud tagasiside väga palju usaldusväärsust ei süstinud. Puurpingina olevat mõistlik kasutada, freespingina kasutades pidid hakkama probleemid tekkima. Kurdeti ülekannete kulumist, suuri õlilekkeid, ajas pidevalt suurenevat müra, tööpindade lukustusprobleeme ja nipet-näpet veel. Ei kutsu selline tagasiside uut asja ostma. Venelaste toodangut silmas pidades on ilmselt kõige suurem probleem leida see enam-vähem konditsioonis pink, mis poleks (väga) kulunud ja mida oleks mõistlikult hoitud. Varuosasid peaks neile ikkagi leiduma, õpetusi palju ning kui on korras pink, siis peab ka vastu. Need on muidugi minu sõnad ja arvamus. Oma ala spetsialistidel on siia kindlasti väga palju targemat ja tõesemat lisada.

   
Venelaste toodangust hakkasin seega silma peal hoidma 675 ja 676 mudelitel. Esimene neist (675) oli mulle sobivam, sest see füüsiliselt mahtunuks mul sinna, kuhu vaja. Teine (676) on küll vaid natuke suurem, kuid minu puhul oleks see juba tüliks. Lääne pinke meite maal väga ei leia ja kui leiab, siis hinnaklass on juba teine. Kuna 675 on tootmisaega arvestades vanem (vist?) kui 676, siis müüki tuleb neid üsna harva. Siiski käisin uurimas ja vaatamas mõlemaid. Hinnapiiriks seadsin 2500 eurot koos maksudega. Jällegi tõdesin, et väga raske on leida omale selle summaga pink, mis oleks puhas (loe: ei oleks tõsise š*takihi all), mis ei oleks roostes, mille füüsiline seisukord oleks hea ning mille funktsioonid korralikult toimiksid. Ei saa aru, miks reklaamitakse tööpinke müügiks, lubatakse 5+ toimivat masinat, kuid ei viitsita isegi laastu ja kõntsa (mõnigal juhul rotikakat) müügi ajaks pingilt maha lükata. Kohale minnes jutt muutub ja uueväärsest esemest saab asi, mida 10+ aastat tagasi väidetavalt käivitati. Aga see selleks. Kuna tööpinki ei leidnud ja 675(6) pingid ikkagi paelusid, siis hakkasin pisut uurima kirjandust, mida need masinad endast täpsemalt kujutavad ja mida ning kuidas kontrollida, kui pinki ennast kuhugi vaatama minna. Vaatasin nende kohta kümnete kaupa YouTube'i videoid. Küsisin ka foorumist abi ning sain - tänud ksf Honkomees.

   
Nüüd aga sellest, kuidas jõudsin käesoleva pingi juurde. Tegelikult väga lihtsalt ja kogemata - googeldades. Google viskas ühel heal päeval (Stanko 675 päringu peale) ette Hollandi müügiportaali Marktplaats.nl, kus keegi müüs just sedasama 675 pinki. Müügiportaal muidugi vaid hollandi keeles. Selleks, et üldse midagi aru saada, kasutasin Google'i sisse ehitatud tõlki. Fotod olid paljulubavad, kuid pingi kirjelduses suurt midagi kasulikku polnud. Mõtlesin, et küsija suu pihta ei lööda ning lootsin, et müüja ka mõne sõna inglise keelt "puhub". Muidugi sõnumit otse saata ei saanud ning telefoninumbrit ei näita. Pidin tegema müügiportaali oma konto ja selle lisaks valideerima. Läks vist 2-3 päeva enne, kui sain õiguse müüjale läbi portaali sõnum saata.

   
Üllatuseks tuli vastus ruttu ja sulaselges inglise keeles. Müüjaks mees, kes jutu järgi põhitöö kõrvalt metallitööpinkide ning tarvikute äriga tegeleb. Kust pink pärit, see jäi saladuseks. Jutu järgi pidi olema aga igati aus, hooldatud ja müüja enda poolt testitud et kõik funktsioonid toimivad. Nõus lisatasu eest ka Eestisse saatma. Nüüd muidugi taas fakti ees, et Hollandisse päris vaatama ei sõida ning põrsast ka väga kotis osta ei tahaks. Veel eriti sellist põrsast, mille kohta endal teadmised puuduvad. Aga ega siinkohal ei jäänud palju valikuid. Tegin seda, mida üks normaalne mees vist kunagi ei teeks. Küsisin abikaasalt nõu Näitasin veebilehte ja seletasin, mida pakutakse. Et on freespink ja sellega saaks puurida ja igasuguseid muid vigureid veel teha. Kaasa vaatas asja üle ja nõustus, et sellisest võiks kodus üksjagu kasu olla. Ma korraks isegi ehmatasin selle vastuse peale ning üks hetk tundus, et hoopis mina olen see, kes rohkem tehingus kahtleb. Otsustasin, et küsin müüjalt täiendavaid fotosid, sest fotod ja küsitud hind ei tahtnud nagu väga kokku joosta. Eestis ei hakanud ühtegi vähemalt nii viisakas visuaalses konditsioonis pinki silma. Fotod tulid üsna ruttu ja ka kohtadest, milleks tuli midagi kuskilt eest ära kruvida. Seega võis arvata, et pink ikkagi eksisteerib ja tegemist ei ole pettusega.

   
Olgu. Teatasin siis, et ostan ära, kuid saadan oma transpordi järele. Kui on pettus, siis ei kaota vähemalt transpordi raha. Hollandi müügiportaalis oli olemas ka kindlustus selle vastu, kui müüja peaks petma. Mina aga seda kasutada ei saanud, sest portaal ei tahtnud välismaalastelt vastu võtta raha oma hoiukontole. Seega toimus müük minu ja müüja vahel müügiportaali väliselt. Mina kannan raha talle, saadan transpordi järgi ja loodan, et autol on midagi kuskilt ikkagi peale võtta. Kui aus olla, siis ostu kinnitamisel oli juba kerge sabin sees. Kui olin raha müüja kontole üle kandnud, siis palusin, et ta paigaldaks pingi alusele, kataks selle enam-vähem sademekindlalt ja fikseeriks. Mees lubas seda teha ja fotod saata. Ootasin kolm päeva ja vastust ei tulnud. Saatsin müügiportaali kaudu kirja, et kuidas seis on. Läks veel kolm päeva ja tuli vastus, et ta jäi haigeks... ja kohe nii haigeks, et midagi teha ei saa. Mõtlesin, et nüüd on küll teemaga kõik. Rahad läinud ja pink ka.

   
Läks tublid poolteist nädalat, kui meilile tuli kiri vabandusega ja teatega, et nüüd sai taas jalad alla ning tervise nii heaks, et saab toimetama hakata. Juures olid ka fotod pingist, mis oli kenasti alusele pandud, kilega üle tõmmatud ja kahe koormarihmaga veel aluse külge kinni fikseeritud. Kui aus olla, siis ma olin juba leppinud, et olen paari tuhande võrra vaesem, aga läks hoopis positiivsemalt. Kohe kui kiri tuli, kirjutasin oma logistikule, kes transpordi Hollandisse järgi saatis. Kohapeal tõstis müüja pingi autole peale, tegi ka fotod ning saatis need kohe mulle edasi. 4 päeva hiljem maandus tööpink minu õuel. Meeletu pingelangus. 

   
Esimene mulje suht positiivne. Tööpink on perfektselt puhas, kena värviga ning minu silmale korralike pindadega. Saabudes oli suurem osa pingist kaetud mingi konserveerimis- või kaitsevaha taolise kihiga. Peamiselt siis värvimata pinnad. Need pesin lakibensiini ja lapiga maha. Aru on saada, et mingil hetkel lähiminevikus võib olla pink päeva väljas seisnud ja vihma saanud, sest mõnesse lahtivõetavasse kohta (nt. toitekilbi ukse ja pingi vahelise pinna peale) oli tekkinud väheke roostet (rebasesaba). Mõnda kohta veel. See siiski pindmine ja tuli suuremas osas karukeelega paari tõmbega maha (siinsed fotod on tehtud enne karukeelega töötlemist). Ilmselt kohad, kuhu kaitsevaha sattunud polnud. Suurem osa pudinatest ja vidinatest, mis pingi juurde kuuluvad, tunduvad olemas olevat. Õli kenasti sees ja meekarva.

   
Pingiga oli kaasas üht-teist: käsirataste käepidemed (transpordiks eemaldatud), käepidemed millega kelkude asendit lukustatakse ja puurimispead üles-alla liigutatakse, väiksem komplekt koos padruni-tsangide-otsfreesidega, üks väga kompaktne padruni-lendterade komplekt, puuri padrun, ca 200ml plastikust anum määrdeõliga, horisontaalvõll koos kõige juurdekuuluvaga, pingi reguleeritavad jalad. mõningad võtmed nelikantpeaga poltidele (mida pingi juures siin-seal leidub) ning nipet-näpet veel. Kõik pakituna ühte suuremasse vineerist kasti. Olemas ja küljes on ka kena ja ilmselt algupärane z-telje liugpinna nahast kate. See on küll pakkekile tõttu natuke muljuda saanud, kuid peaks varsti taas oma loomuliku kuju võtma.

   
Mida ma sellelt pingilt aga ei leidnud, on tootjapoolne andmesilt. Et migitki infot võimaliku tootmisaja kohta leida, kaevusin nö mootoriruumi. Elektrimootoril vast ikka mingi info peal. Mootoriruum oli üle ootuste puhas. Ma mõtlen, et kas ikka nii puhas saab olla tööd teinud pingi suletud osa, kus on mootor, rihmad, kett ja hammasrattad. Pinnad ei ole seda nägu et neid oleks pestud. Kas tegemist võib olla mingi remonditud pingiga? Täpselt sama käekiri oli igal pool mujal. Piinlikult puhas, jälgi pesust ei ole, sisepinnad hõbedase värvkatte all, väljast nagu ikka standardne "tööpingi roheline". Väga ebareaalne on, et keegi selle pingi vahetult enne müüki või vaid müügiks korda oleks teinud, sest töömaht on meeletu ning pingi müügihinda arvestades ei oleks selline teguviis olnud kuidagi kasumlik.

   
Elektrimootoril oligi andmesilt täitsa olemas.

   
Birkalt loeb välja elektrimootori tootmisaastaks kas 1972 või 1977. Ilmselt siiski 1972, mis klapib nende pinkide tootmisajaga. Ehk väga puusalt tulistades ja eeldades, et mootor on siiski originaal, võiks tegemist olla ca 50+/- aastat vana tööriistaga.

   
Jahutus-lõikevedeliku pumpa pingil ei ole. Vastav koht on suletud kattega. All vedeliku vannis oli väheseid õli jääke. Töös seda ikka tekib ning sinna valgub ka õli tööpingi liikuvate pindade määrimisel. Lisaks ei ole ka valgustit. Ka see koht on "pimedaga" kaetud.

   
Mootori kiilrihmad ja rihmarattad on väliselt vägagi kenad ning ilma visuaalsete kulumismärkideta. Kett, hammasrattad ning kogu ülekanne kitarre seest on ilus. Ruum taas üllatavalt puhas. Kaablirüüs ja selle klambrid uueväärsed.

   
Siin-seal kuivast seismisest mõni täpp roostet. Üldpilt aga kordades parem, kui kõigil alternatiividel, mida Eestis vaatamas käisin.

   
Siin on ehk kõige paremini näha, mis kulul roostet siin-seal leidus. Samas nagu ütlesin, sai selle suures osas paari karukeele tõmbega maha. Liugpinnad olid õnneks kenasti määritud ja seal olulist roostet ei esinenud.

   
Elektrikilp. Toitekaabel on nüüdisaegne ning nn euro pistikuga. Näha on, et oma koha on leidnud ka tänapäevane ABB kontaktor ning ilmselt mõned kaablid. Muus osas ei ole pädev kommenteerima. Lülitid tunduvad originaalid - nii peamine toitelüliti kui kilbi lülitid. Ka on-off (must-punane) lüliti on väga väheste kulumisjälgedega. Kõik toimib nagu peab.

   
Kõik sõlmed, mis on seotud kelkude liigutamisega ja tööpingi funktsioonide juhtimisega, on kenasti puhtad ja hoolikalt määritud. Kes ja millal seda teinud on, seda ei tea. Tundub et pärast võimalikku remonti pole see pink sisuliselt tööd teinud, sest isegi määre pole veel laiali lennanud ega allapoole vajunud.

   
Tööpingi reguleeritavad jalad. Viisakad ja mitteoriginaalid. Positiivne see, et oma kõrgeimas asendis on täpselt piisavad, et roklaga pingi alla sõita ning seda vajadusel teisaldada.

   
Horisontaalvõll koos otsapukiga. Mis need kaks rohelist seibi on, seda ma ei ole endale veel selgeks teinud.

Kogu selle asja juures oli kõige suurem küsimus aga see, kas pink ka töötab. Töötab. Minu üllatuseks äärmiselt vaikselt töötab. Jällegi võrdluseks need pingid, mida seni vaatamas olin käinud. Kohe väga-väga palju vaiksem on ning töötava pingi kõrval kannatab täitsa rahulikult häält tõstmata teise inimesega juttu ajada. Ka kõik funktsioonid tunduvad vähemalt esialgu töötavat, ettenihked kõigil telgedel toimivad kenasti ning midagi nagu otseselt ei loksu ega logise. Töö- ja ettenihke kiirused on kergesti vahetatavad. Kangid lukustuvad kena klikiga oma asendisse, püsivad seal ning jõudu kuskil kasutama ei pea. Käsitsi opereerimine on samuti sujuv. Joonlauad on kõik olemas, nooniused kulumata, selged ning hästi loetavad. Muidugi eks aeg näitab ja toob vead välja. Kõigepealt peab aga ise õppima, kuidas uue riistaga ringi käia ning järk-järgult hakkama vajalikke tööriistu ja abinõusid muretsema. Täna pole peale kaasa tulnud väheste pulkade ja tööristade midagi võtta. Ka ei ole varustust, millega pingi täpsust mõõta. Kogu see ost käis lihtsalt nii kiiresti ja impulsiivselt. Kuid üks asi korraga ning küll kõik muugi paika loksub. Tähtis, et ostuga petta ei saanud, pink ühes tükis Eestisse jõudis ning et vähemalt esmane hinnang seisukorrale ületab seda mida meite turul seni näinud olen. Ei taha väga hõisata, kuid teataval määral heameelt saab endale vast lubada.

[Lauri_L]

Meelitasin uue tööriista pidulikult üle ukseläve selle uude alalisse asukohta. Kõigepealt roklaga ühelt poolt alus otsaga üle lävepaku. Seejärel klotsid alla ning roklaga teisele poole. Teiselt poolt alus juba samm-sammu haaval üle kõrgema koha. Püüan endiselt jälgida seda, et ruumis kus seisavad sõidukid ja muu liikuv tehnika, oleks võimalikult vähe kõrvalist kola ning mööblit. Vaid hädavajalik.

   
   

Umbes siia peaks pink nüüd mõneks ajaks jääma. Hetkel veel küll aluse peal, et liigutada saaks. Peab leidma võimaluse et kõik sõlmed üle kontrollida, puhastada ja määrida kust vaja. Seejärel saab juba jalgadele panna ning elektritoite vedada. Fotodelt on näha, miks suurus minu jaoks kriitilise tähtsusega oli. Ega siia ruumi enam suurem freespink ei oleks väga mahtunud. Lainurk küll petab, kuid peab arvestama, et ümber seadme peab jääma piisav ruum töötamiseks, liikumiseks, hooldamiseks ning puhastamiseks. 

   
   

[_rein_]

Põhiline et iga kord enne tööle hakkamist ei unusta spindli laagrit määrida

[Lauri_L]

Põhiline et iga kord enne tööle hakkamist ei unusta spindli laagrit määrida

Suur tänu soovituse eest.

Ma olen küll algaja ja alles teen endale selle pingi põhitõdesid selgeks, kuid kas 675/676 pinkide vertikaalpea spindlil ei ole sees mitte konsistentse määrdega eelmääritud (originaalis lahtised) laagrid? Tugilaager ja tavalaager? Kas sinna on veel vaja eraldi õli lisada? Siiani olen elanud teadmisega, et neid laagreid tuleks mingi aja tagant avada, määrida ja kontrollida (mõni soovitab poole aasta tagant, mõni aasta tagant). Õli lisamise kohta nagu märget ei leidnud. Juhendid on mul küll kõik venekeelsed ja neist on keelebarjääri tõttu raske aru saada - tõlgin telefoni äpiga. Ei välista, et olen selle koha kogemata lugemata jätnud või pole õigesti aru saanud.

Seega iga selline tähelepanek ja soovitus on siia teretulnud.

[Lauri_L]

Sellest olen teadlik ja see toimib kenasti. Paraku on vänt (manuaalne lubrikaator) hõõrduvate pindade tsentraalõlituseks. Spindlit (spindli laagreid) sellega minuteada ei määrita.

[_rein_]

Suurtel vertikaalpinkidel millel on tsentraalne määrimine on aken kus peab paar tilka minutis kukkuma.

[Brrr]

Seal, kus ketilukk pildil, pool lukustist puudu?

[Marko]

Seal, kus ketilukk pildil, pool lukustist puudu?

Katki jah. Hea terane silm sul!

[Lauri_L]

Seal, kus ketilukk pildil, pool lukustist puudu?

Tegelikult mitte. Foto petab hästi ning ehmatas ka minu ära. Olin omateada esimese hooga ketid üle kontrollinud ja nüüd selline asi.

   
   
Ega siin enne rahu ei saanudki, kui tellitud ketimääre käes oli ning topelt põhjus pink taas seinast eemale tõmmata. 

   
Ühe hooga tegin ära pingi tagumistele liikuvatele/liigutatavatele sõlmedele hoolduse - puhastamine, vajalikud määrimised ning üleüldise kontrolli. Suures pildis oli kõik juba enne hea aga loodetavasti sai nüüd parem. Ka mootori rihmad tundusid igati värsked ning suure pingutusvaruga olevat. Peal lausa lääne kirjad "Made in Germany".

   
   
Ja siis kett. Võiks öelda, et ketid - ülemise ja alumise keti lukustid sama nägu. Seal on kallal käidud, mõlemad on sama käekirja järgi venitatud, kuid siiski terved ja püsivad omal kohal. Oleks hea uued panna ja nende leidmine on ka to-do nimekirja lisatud. Alumisel fotol on siis alumine kett, mille lukusti eelnevast postist vale mulje jättis. Süüdlane oli lukul olnud tükk prahti, mis jättis mulje, et koht on purunenud. 

   
Kui tagant said asjad aetud, otsustasin pingi omale kohale sättida. Kõige suurem väljakutse oli siinjuures ca 800kg kaaluv kolakas aluselt maha saada nii, et seda külili ei keera. Tõstekohtasid laes muidugi ei ole. 

   
Aga kui ei saa (abi)nõuga, siis saab jõuga. Minu õnneks mahtus rokla küljelt aluse alla nii, et pingi esimesed ja tagumised jalgade kohad kaetuks ei jäänud. Ehk siis pink õhku ja kogu võimalik puit lihtsalt ümber rokla ära lõigata. Mõnus ja kiire tegemine, kui on õige tööriist käepärast. Tegelikult olengi ennast üha enam tabanud kurvalt mõttelt, et kas garaaž hakkabki varsti valmis saama? Tööd saab sees teha ja ka igale tööle tundub juba oma abinõu ning tööriist olemas olevat. Ühest otsast ju hea, aga natuke kurb ka. On igati nauditav protsess olnud. 

   
Nüüd siis alus ümbert ära nuditud ning toestasin nurgad klotsidega, et rokla alt ära sõita ja viimased pilpad alt ära korjata.

   
Ongi olemas! Pink on aluselt ilma suuremate tagasilöökideta maas ning teisaldatav kuhu vaja. 

   
Pingiga kaasa tulnud aftermarket jalad (tundusid samuti mingi sakslaste või austerlaste Šveitsi toodang olema) on selles suhtes mõnusad, et need võimaldavad pingi nii kõrgele upitada, et saab roklaga vabalt alla sõita ning selle teisaldada kuhu vaja. Kriitiline sellises olukorras kui sul on väike töökoda ja oled sunnitud tööpingi näiteks nurka või vastu seina panema. Kümme minutit ja selle ajaga saad kogu asja üles kruvida ning selle kas seinast eemale tõmmata või teise kohta viia. Ehk siis nii nagu suurem osa hobigaraaži sisustusest juba on. 

   
Jäigi selline. Kui aluselt maas, siis tundub hulga kompaktsem ja mis on igati hea. On ruumi liikuda mõlemale küljele ning ette. Freespingi alla panin plastmassist aluse, sest eks siit sealt ikka tilk õli alla kukub. Lihtsam kohta puhtana hoida. Eks kui tegelikuks tööks läheb, siis saab vajadusel laiendada. Ning loodimise tegin samuti ära. 

   
Esimese tööriistana soetasin freespingile kruustangid.

[muska71]

Tartu mnt ääres putka nimega varson.Kui mul autotõstuki kett pooleks lendas siis seal otsiti mulle mõõdu järgi uus ketilukk ja kuna maksis mõni ruts siis võtsin kohe ka ühe varuks ja valida oli ka erinevata ketilülide paksuste vahel.