[Lauri_L]

Mulle meeldib vana tööstuslik metallist mööbel. Eriti erinevad kapid, sest lisaks praktilisusele on need üldiselt ka tugevamad. Palju tugevamad ja toekamad kui need, mida tänapäeval kaubandusvõrgust või järelturult leida võib. Paraku on sellist vanemat ja toekamat tööstuslikku mööblit raske leida ning enamasti kui midagi müüki tuleb, siis see maksab korralikku hinda. Paljud oskavad kvaliteeti hinnata. Olen just suuremate metallist kappide otsingul olnud päris pikka aega ning olen ka tänaseni. Risti ette ei löö, kui miski remonti või kohendamist vajab. 

   
Hobigaraaži metallitööruumis on kõik justkui juba paigas, kuid ei ole kohta, kuhu panna näiteks freespingi tarvikud, mõned raskemad tööriistad või varuosad. Mul on üks tänapäevane klassikaline plekist töökojakapp, kuid kui sinna keset riiulit näiteks treipingi padrun panna ning mõni asi veel, siis riiul lihtsalt deformeerub. Seega metallitööruumis ebapraktiline ja mõni aeg tagasi juba välja veetud. Järelturul olen paari-kolme võimalikku asendust toekama inventari näol kohanud, kuid need on kas koheselt ära ostetud või pole hammas lihtsalt peale hakanud. Mõnikord aga tuleb huvitav asi otse koju kätte...

   
Minu naaberkülas toimetas pikka aega hobikorras üks kalamees. Vähemalt minu jaoks oli ta kalamees, kes omas naabruskonnas suvilat, kuid elukutselt oli tegemist juba pensionil oleva trammipargi elektriku või elektromehaanikuna. Peale selle, et mere ääres trehvasime, temaga rohkem läbi ei käinud. Kuna mehel vanust piisavalt ja tervis enam nii hea pole, siis otsustas suvila maha müüa ja kolida aastaringselt linna korterisse elama. Kui suvila leidis uue omaniku, siis laekus läbi kolmanda isiku mulle telefonikõne, et mehel garaažis seinal vana suur elektrikilp ja et kui ma soovin, siis võin endale võtta. 

   
Mõtlesin küll, et mis ma vana elektrikilbiga peale hakkan, kuid otsustasin siiski vaatama minna. Kohapeal selgus, et ega see väga elektrikilp ei olnudki. Tont seda teab, mis see algselt olnud on, kuid ilmselt oli endine ametimehest omanik püüdnud asja enda jaoks kodusemaks ehitada ja ehtinud selle täitsa autentse välgunoole ja rubilnikuga. Nagu näha, siis väljast petab inimese ära küll. Kui uks lahti teha, siis on kapp mis kapp. Teatavate modifikatsioonidega küll, kuid mis sellest.

   
Kapp on väga hea suurusega - kõrgust tasa 2 meetrit, laiust 75cm ja sügavust 45cm. Kaalu omajagu. Metall on korralik, kuskilt otseselt midagi väga katki polegi ning sisse on permanentselt keevitustega pandud viis riiulit. Alumine olemas olev riiul või siis kapi põhi on ümber ehitatud ning sinna on pandud punnlaudadest tasapind. Nagu vanale asjale ikka kohane on, on kappi korralikult modifitseeritud, mõned korrad värvitud, vana aja elektrikeevitusega kallal käidud ning erinevate kemikaalidega seestpoolt balsameeritud. Ühesõnaga nägi välja nagu ehe nõukaaegne tööstuslik kapp, kaalus nagu üks ning omas ka ajastukohaseid aroome. Mis sa hing veel ihkad!

   
Lisaks lisavarustusena paigaldatud puidust põhjale, välgunoolele ja rubilnikule hakkasid kohe silma veel ka järgmised modifikatsioonid. Kapi uks on ilmselt mingil ajahetkel ehitatud vasaku käe uksest parema käe ukseks parema käe uksest vasaku käe ukseks (edit: tänud Peeter2). Paigaldatud on uued tavauksele omased hinged ning vanad hinged on uksele alles jäetud. Tegelikkuses on lahtikäival poolel olemas ka vanade vastuste jäljed - lihtsalt ei paista fotol välja. Vaeva on nähtud ka sellega, et terve lukustusmehhanism on ümber tõstetud. Vasemal on näha poldi peast tehtud pime seal, kus varem lukustuse läbiviik oli. Lisaks on kapi alaossa keevitatud kaks nelikanttorust nö jalast. Ei kujuta ette, et kas ja mis seal all kunagi tegelikult on olnud või on kapp istunud otse põranda peal. Aga väga palju tähtsust see ei omagi.

   
Tegelikkuses on see kapp mul garaažis seisnud juba paar kuud, kuid aja puuduse tõttu ei saanud kohe kätt külge panna. Nüüd on see aeg! Kõigepealt eemaldasin toitelüliti käepideme. Näritud jälgedele viidates saab järeldada, et omanikul on olnud ikka väga vaja seda sinna paigaldada. Vaeva on nähtud kõvasti ja ilmselt nii mõnigi kord on pidanud sellise töövõtte puhul puuri teritama. Ja võib arvata, et selle kapi algne värv on olnud helehall, mitte hallikas-roheline nagu praegusel ajahetkel. Konstruktsiooni enda materjal on siinkohal üsna tummine.

   
Selle augu tarbeks lõikasin igatahes paraja lapi ning panin ära kinni. Nii uhket lisavarustust minule vaja pole. 

   
   
   
Järgmisena võtsin ette alumise poole. Ehk jalased. Nii see asi tegelikkus välja näeb (ülemised fotod). Need vähesed toed ja tugevdused on tehtud õhemast plekist ja niivõrd-kuivõrd kokku keevitatud. Ilmselt mitte kõige tugevam lahendus, aga üllatuslikult on kestnud ning väga ära pole midagi väändunud. Igatahes lihvisin ja lõikasin keevised läbi ning eemaldasin jalased. Kõik muu jäi esialgu paika, sest tulevasi plaane need ei sega.

   
See, mis aga riiulitasapindadelt vastu vaatas, polnudki visuaalselt kõige hullem. Hull oli hoopis see lehk ja probleem maha saamisega. Nagu oleks kergelt söövitavad ja mitte kõige paremini kuivavad ained olnud. Kohe nurklihvijat ja terasharja näidates tulemust ei saanud. Hakkas sulama ja määrima. Kokkuvõttes meelitasin nii piduripuhastusvedelikuga, atsetooniga kui ksüleeniga. Iga keemia tundus võtvat mingi osa sellest plägast maha. Kuigi puhtaks ei saanud, aitas töötlemine nii palju, et kuivatas lõpuks pinnad ära. Nüüd kannatas juba nurklihvijaga kallale minna.

   
Sai enam-vähem hea, kuid visuaalselt mitte väga apetiitne. Pole viga, värviga parandab. Pärast sisemisi lihvimisi ja töötlemisi pesin sisu veelkord ksüleeniga üle ning puhusin nurgatagused ja pleki vahed suruõhuga puhtaks.

   
   
Edasi eemaldasin luugilt ja ukseavalt kõik üleliigsed hinged ja nende jäägid, lihvisin ebatasasusi siledamaks ning painutasin mõne koha väheke sirgemaks. Punktisin mõningad augud kinni ja silusin suuremad roostekohad terasharjastega kettaga. 

   
Pärast terasharjaga hullemate kohtade töötlemist jätkasin paar tundi liivapaberiga järelpuhastamise ja karestamise eesmärgil. 

   
Kokku ühe päeva rahulik nokitsemine. Sain kapi enam vähem vormi nii seest kui väljast. Arvan, et siinkohal on tehtud täiesti piisavalt, et anda asjale uut hingamist, kuid samal ajal säilitada teatavad vanusest tingitud armid ja omapärad.

[Peeter2]

Pildil on igatahes vasaku käe uksega kapp ja kunagi on ta olnud parema käe uksega. Mitte vastupidi

[A.V.S.K]

Siinkohal tahan südamest tänada ka üht meie ksf-i, kes täitsa omaalgatuslikult võttis minuga ühendust ja pakkus selle projekti jaoks oma üleliigseid perfostendi

Kuskohast selliseid perforstende saaks tööriistadele tänapäeval?
Mõistliku mitte kullahinnaga?

On kellegil ostukogemust või teab, kes müüb (ka eraisikutele).

[Lauri_L]

Siinkohal tahan südamest tänada ka üht meie ksf-i, kes täitsa omaalgatuslikult võttis minuga ühendust ja pakkus selle projekti jaoks oma üleliigseid perfostendi

Kuskohast selliseid perforstende saaks tööriistadele tänapäeval?
Mõistliku mitte kullahinnaga?

On kellegil ostukogemust või teab, kes müüb (ka eraisikutele).

Mina olen omad sinised perfoseinad ostnud Balti Laomeistrist. Neil on aeg-ajalt täitsa arvestatavaid soodukaid. Ega keegi sulle ilmselt odavamat hinda pakkuda ei suuda, kui uut asja silmas pidada. Järelturu kaup on üllataval kombel vaid grammi (5-10€ olenevalt raami suurusest) odavamad kui sedagi. Ning sel juhul pead leppima, et ei pruugi saada õiget suurust, värvid erinevad, kulumisaste on erinev, sügavus võib olla erinev ning halvemal juhul satub sisse mõni plaat, millel on vale augu suurus ja või vahe. Lisaks on nende kauplus Tallinnas olemas, asjad kohapeal riiulis ning kohapeal makstes jalutad asjaga minema nagu poest paki piimaga. 

   
Nüüd teemaga edasi minnes pean aga tunnistama, et olen pikalt olnud (nagu nii mõnigi siinne ksf) Vevori klient. Kvaliteet on üldjuhul tugev keskmine ning sealt üles, klienditeenindus mega (pead oskama inglise keelt), hinnad mõistlikud ning seda pole veel juhtunud, et midagi pärast tellimist hiljaks oleks jäänud. Valik on ju mega mida pakutakse... Iga tellitud asi (ja neid on mul palju) on olnud 5-7 kalendripäevaga kodus ukse taga. Muljetavaldav võrreldes meie Eesti ja teiste suuremate Baltikumi veebipoodidega. Minu viimane ost Vevorist sisaldas lisaks mõningatele käsitööriistadele midagi, millest olen päris pikalt puudust tundnud. Kui ma midagi garaažis lõikan, keevitan ja lihvin, siis enamasti teen seda ukse ees. Et sodi garaaži ei lendaks ja ise õues märjaks või lumiseks ei saaks. Nagu ikka. Metalli töötlemisel garaaži lendavat metallipuru ja keevitussädemeid olen seni püüdnud käepärasega - plastmassist, papist ja vineerist tahvlid. Neid on ka ustele, seintele, masinatele ja värvitud pindadele kaitseks pandud. Sisuliselt samad abivahendid, mille endale külje alla viskad kui auto alla ronid. Metallitöö juures loomulikult pole kõige ohutum, mugavam ja kaitsvam lahendus. 

   
Ostetud sai ratastel keevitusekraan. Pikalt käisin tegelikult kodumaistes kauplustes luurel, et osta needitud aukudega keevituskardinat, kuhu ise raam ümber ehitada. Midagi oli ja siis midagi jälle ei olnud (st tellimisel 30tp jms). Olid ka muud tagasilöögid nagu sobiv suurus, neetide vähene arv kinnitamiseks raami vahele jne. Ühesõnaga aega kulus ja tolku netu. Seejärel avastasin puhtjuhuslikult, et Vevoris on ka keevitusekraane võtta. Hind oli tunduvalt kliendisõbralikum kui kohtades kus känud olin ning raam komplektis kaasas. Kokkuvõttes sain komplekti kätte 60 euroga, mis sisaldas veebilehe soodushinda, millele lisandus minu enda püsikliendi boonus. Transport oli küll lisaks, kuid see summa oli marginaalne arvestades, et sai ka palju muud samasse tellimusse pandud. 

   
Kogu komplekt saabus Vevorile omases lainepapist pakendis, kuhu olid kõik detailid piinliku täpsusega pakendatud. Iga detail veel eraldi mullikiles. Viisakat pakitud saadetist (mis on Vevorile pigem omane) on alati hea meel saada. Pakendis olid siis kokkupandav raam, ekraan ise, rattad, kasutusjuhend ning punt kaablisidemeid ekraani kinnitamiseks raamile.

   
Selge on see, et sellise hinna eest ei saa profitoodet, kus peal vabal ajal lõuga tõmmata. Metallkarkass on võrdlemisi õhuke ja võbelev, kui seal midagi vahel ei ole. Natuke ka kiiva kiskuv. Pinnatöötlus ja värvkate on aga väga heal tasemel. Suurem võbelemine kaob, kui karkassile kangas vahele panna ning kiiva kiskuvad detailid saab sirgeks kergema toore jõuga käte vahel. Rattad on kenad - küll plastik, kuid kergema pehmema pinnakattega. Pöördmehhanism on kuulidel ning neljast rattast kahel on pidurid. Ainuke möödalaskmine oli see, et ratastega ei tulnud kinnitamiseks kaasa seibe. Kui laia seibi vahele ei pane, võib kergesti õhukesest metallist jala mutriga kokku pressida. Fotol olevad seibid on oma varudest ning kulusid siinkohal marjaks ära. 

   
   
Kõik kinnituskohad on kenasti materjali sisse needitud, need on tugevad ja neid on piisavalt palju, et kogu asja ühtlaselt pinges hoida. Detailid, mida meie kohalikes kaubandusketis müüdavatel lahendustel väheks kippus jääma. Õmblused tunduvad olema kenad ja tugevad, kuigi siin-seal leidus lõikamata niidi(või millega iganes õmmeldud on)otsasid.

   
Kokkuvõttes annaks konstruktsioonilisele ülesehitusele hindeks 2,5...3/5 ja ekraani materjalile endale tubli 5/5. Tegemist mingit tõugu klaaskiudkangaga, mis on immutatud silikoon ilaadse materjaliga mõlemalt poolt. Näha on, et pole kõige õhem materjal. Nagu mainisin, siis kokku on õmmeldud tummiselt ning mingil põhjusel on lisatud ka aken. Mina viimasest lugu ei oska pidada, kuid kui on, siis las olla. Kokkupanduna on ekraani kõrguseks tublid 198cm ning laiuseks 243cm. Kokku sai ostetud neli ekraani, millest saab vajadusel ehitada lahtise garaažiukse ette tööala või siis vajadusel nelja seinaga ajutise metallitöö- ja keevituspinna garaaži sisse. Peamine on see, et nüüd on garaažis sisalduv paremini kaitstud. Safety first!

   
Sellise pika sissejuhatusega aga tahtsin tulla tagasi eelmise postituse töökoja kapi juurde. Sellel kapil puudus põhi ning põhja alla kunagi paigaldatud jalased sai maha lõigatud, sest need ei toetanud kapi raskust piisavalt hästi. 

   
Otsustasin, et teen kapi põhjale ümber nurkrauast raami nii, et see kannaks kogu kapi põhja. Ehk siis kapi metallist konstruktsioone, mis muidu vastu põrandat puutuksid. Ei midagi keerulist - lihtsalt ja kiirelt valmiv lahendus. Töökoja kapi põhja välismõõdud olid siinkohal 75cm*45cm.

   
   
Taaskord tegelesin osalise taaskasutusega. Pikema külje jaoks lõikasin tükid uuest toorikust, lühemate külgede jaoks läksid kasutusse ülejäägid, mis mõni aeg tagasi töökotta korrastatud töölauast üle jäid. Sellepärast ongi materjal pisut erineva gabariidiga. Lõppkiirusele see aga ei mõju. Diagonaalid paika ning keevitama.

   
Siin on minu uued elektroodid - väga head elektroodid on. Oma varasemates postitustes olen üsna tugevalt kritiseerinud oma odavat Telwini elektroodkeevitust. Kuigi üldiselt ma ei ole loobunud seisukohast, et see masin ongi s*tt, tuleb taaskord kiita siinse foorumi kasutajaid, kes on minu projektidesse panustanud tänuväärselt palju. Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust üks väga lugupeetud kaasfoorumlane, kes minu teemasid hoolega loeb ning paneb hästi tähele, kui ma millegagi rahul pole  Selle inimese ja persooni teeb suureks asjaolu - kus näed viga laita, seal tule ja aita. Ühesõnaga võttis härra minuga ühendust, jagas oma teadmisi ja kogemusi keevitamise vallas ning kutsus külla, kus teooria leidis ka praktikas kasutamist. Kogu selle protsessi lõpptulemus on see, et minu senised Elga, UTP ja Esab elektroodid läksid tagasi ahju peale paremaid aegu (ja keevitusaparaate) ootama ning asemele kolisid Lincoln Electric'u Omnia 46 elektroodid. Täiesti uskumatu, kuidas saab üks elektrood (ning näpunäited kogemustega inimeselt) muuta ühe töövõimetu vaimusünnituse täitsa toimivaks keevitusaparaadiks. Ühesõnaga ei esine enam elektroodide kinnijäämist, süttimine ning korduv süütamine on väga hea ning voolutugevuse aken, kus elektrood hästi töötab on mugavalt lai. Miks ma siinkohal jätan ütlemata, et minu odav keevitusaparaat töötab nüüd hästi on see, et õppeaparaadina kasutusel olnud masin (mis oli täiesti tavaline väike ning päevi näinud masin) tegi minu omale mäekõrguselt silmad ette. Kokkuvõttes on tehnikaga kuidas on, aga sellist meeldivat suhtumist ja kogemuste jagamist täiesti võõra inimese poolt tänapäeval kohata on kahetsusväärselt harv. 

   
   
Kokkuvõttes käis uute elektroodidega kapile toetava põhja raami kokkusäristamine seekord lõbusas meeleolus ning ilma vandesõnadeta. 

   
Selline tore raam sai. Õnnestus teha üsna täpne suurus. Kapi põhja ümber istub kergemate haamrilöökidega.

   
Kuivõrd töökojaruumi põrand on põranda keskel asuva äravoolutrapi poole kaldega, siis pidin raamile ehitama ka reguleeritava kõrgusega jalad. Miks nii pikad? Aga sellepärast, et nagu iga teine seade ruumis, peab ka kapp kogu sisuga olema vajadusel roklaga teisaldatav. Ehk jala kõrgus peab olema vähemalt 80mm. Materjali valik on taas kodune ehk käepärastest vahenditest kokku pandud.

   
Kõigepealt lõikasin sobivad pikkused M16 keermelatti, neile keevitasin otsa mutrid ning tulemi keevitasin omakorda raami külge nurkadesse. Tugipinnaks M16 suur seib, mis on punktitud M16 mutri külge. Selline lahendus annab turvalise 12mm reguleerimisvahemiku, mis minu põranda puhul on täitsa piisav. Kui tulevikus peaks kapp kuhugi mujale siirduma, siis saab vajadusepõhiselt kas täiendava mutri otsa keevitada või asendada olemasoleva pika mutriga. Praegusel hetkel on aga lahendus täitsa piisav. 

   

[M.R.]

Elektrikapi tundub olema nõukaaegne ЩО-70 sektsioon. 
Lüliti oleks mina kohandanud ukse lukustamiseks ja kirjad oleks värvinud "С газом" ja "Без газа"

Pildid kapi aluse raami keevitamisest.... mul lõi mõlemasse põlve valu sisse....

[jrgen20]

5+ kapi alusraamile. Ise kasutan keermelati ja mutri lahendust oma helitehnika riiulis. Muidugi tubastes tingimustes kasutan mitte mutri otsa keevitatud seibi vaid ostsin laia kraega mutri ja kuna toas vaja vahest lohistada, panin sinna veel kleebitavad mööblivildid. Igatahes jõudu ja jaksu!

[mopple]

Siin on minu uued elektroodid - väga head elektroodid on. Oma varasemates postitustes olen üsna tugevalt kritiseerinud oma odavat Telwini elektroodkeevitust. Kuigi üldiselt ma ei ole loobunud seisukohast, et see masin ongi s*tt, tuleb taaskord kiita siinse foorumi kasutajaid, kes on minu projektidesse panustanud tänuväärselt palju. Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust üks väga lugupeetud kaasfoorumlane, kes minu teemasid hoolega loeb ning paneb hästi tähele, kui ma millegagi rahul pole  Selle inimese ja persooni teeb suureks asjaolu - kus näed viga laita, seal tule ja aita. Ühesõnaga võttis härra minuga ühendust, jagas oma teadmisi ja kogemusi keevitamise vallas ning kutsus külla, kus teooria leidis ka praktikas kasutamist. Kogu selle protsessi lõpptulemus on see, et minu senised Elga, UTP ja Esab elektroodid läksid tagasi ahju peale paremaid aegu (ja keevitusaparaate) ootama ning asemele kolisid Lincoln Electric'u Omnia 46 elektroodid. Täiesti uskumatu, kuidas saab üks elektrood (ning näpunäited kogemustega inimeselt) muuta ühe töövõimetu vaimusünnituse täitsa toimivaks keevitusaparaadiks. Ühesõnaga ei esine enam elektroodide kinnijäämist, süttimine ning korduv süütamine on väga hea ning voolutugevuse aken, kus elektrood hästi töötab on mugavalt lai. Miks ma siinkohal jätan ütlemata, et minu odav keevitusaparaat töötab nüüd hästi on see, et õppeaparaadina kasutusel olnud masin (mis oli täiesti tavaline väike ning päevi näinud masin) tegi minu omale mäekõrguselt silmad ette. Kokkuvõttes on tehnikaga kuidas on, aga sellist meeldivat suhtumist ja kogemuste jagamist täiesti võõra inimese poolt tänapäeval kohata on kahetsusväärselt harv. 

Pigem sobib küll keevituse teemasse, aga ehk on ka laiemale publikule huvitav.
Elektroodide puhul sõltub väga palju nende tüübist ning keevitustulemus muidugi ka aparaadist. Huvitav oleks teada, et mis tüüpi eelnevalt kasutatud elektroodid olid? Elga, UTP (Böhler), ESAB ja Lincoln on kõik väga kvaliteetsed tootjad ning kõigi samat tüüpi elektroodidel (6013, 7016, 7018 jne) samade hoiutingimuste korral erilist vahet ei tohiks olla.

Kui sa ütled, et ennem oli kordussüütamine vaevaline, siis näiteks Ameerika tähistuse järgi 7016/7018 tüüpi elektroodidega on see iga tootja elektroodidega nii, sest nende elektroodide räbu on klaasjas ning katab kaare katkestades elektroodi südamiku, mis teebki kordussüütamise raskeks. Nende elektroodide korduvsüütamist kergendab kui elektroodi otsa näiteks vastu vana viili hõõruda, mitte vastutusrikaste õmbluste korral sobib ka betoonpind / karedam tellis jne, aga siis võib alustatavasse õmblusesse sattuda hõõrutud pinnalt kaasa tulnud võõrmaterjali.

Kobedamatel aparaatidel hõlbustab elektroodide korduvsüütamist kõrge tühijooksupinge U0, mis on iga aparaadi andmesildil ära toodud. Profiaparaatidel võib see ulatuda kuni 105 voldini, hea väärtus algab vahemikust 85-90V. Teiseks on parematel aparaatidel ka seadistatav Hot Start seade, mis lubab kare süttimise alguses seadistada nominaalvoolust kas kõrgemat või madalamat stardivoolu ning selle kestust. Keskmikel aparaatidel on see tehasest paika pandud ning kehvadel puudub üldse. Telwini võib üldiselt lugeda Itaalia tootjatest tubliks keskmikuks ja nende kallimad aparaadid peaks korralikud olema.

6013 tüübi elektrood on üldse hea universaalne valik, kui keevisele / konstruktsioonile kõrgemaid nõudeid ei ole.

[Lauri_L]

Pigem sobib küll keevituse teemasse, aga ehk on ka laiemale publikule huvitav.
Elektroodide puhul sõltub väga palju nende tüübist ning keevitustulemus muidugi ka aparaadist. Huvitav oleks teada, et mis tüüpi eelnevalt kasutatud elektroodid olid? Elga, UTP (Böhler), ESAB ja Lincoln on kõik väga kvaliteetsed tootjad ning kõigi samat tüüpi elektroodidel (6013, 7016, 7018 jne) samade hoiutingimuste korral erilist vahet ei tohiks olla.

Kui sa ütled, et ennem oli kordussüütamine vaevaline, siis näiteks Ameerika tähistuse järgi 7016/7018 tüüpi elektroodidega on see iga tootja elektroodidega nii, sest nende elektroodide räbu on klaasjas ning katab kaare katkestades elektroodi südamiku, mis teebki kordussüütamise raskeks. Nende elektroodide korduvsüütamist kergendab kui elektroodi otsa näiteks vastu vana viili hõõruda, mitte vastutusrikaste õmbluste korral sobib ka betoonpind / karedam tellis jne, aga siis võib alustatavasse õmblusesse sattuda hõõrutud pinnalt kaasa tulnud võõrmaterjali.

Kobedamatel aparaatidel hõlbustab elektroodide korduvsüütamist kõrge tühijooksupinge U0, mis on iga aparaadi andmesildil ära toodud. Profiaparaatidel võib see ulatuda kuni 105 voldini, hea väärtus algab vahemikust 85-90V. Teiseks on parematel aparaatidel ka seadistatav Hot Start seade, mis lubab kare süttimise alguses seadistada nominaalvoolust kas kõrgemat või madalamat stardivoolu ning selle kestust. Keskmikel aparaatidel on see tehasest paika pandud ning kehvadel puudub üldse. Telwini võib üldiselt lugeda Itaalia tootjatest tubliks keskmikuks ja nende kallimad aparaadid peaks korralikud olema.

6013 tüübi elektrood on üldse hea universaalne valik, kui keevisele / konstruktsioonile kõrgemaid nõudeid ei ole.

Suur tänu ksf mopple tõsiselt hariva ja sisuka kommentaari eest. 

Ma olen hetkel töökojast pisut eemal ja ei saa täpemalt kontrollida aparaadi marki. Küll on tegemist Telwini valge seeria odavaima inverterkeevitusega umbes 7 aasta tagusest ajast. Hot Start funktsiooni sellel masinal küll ei tundu olemat, seadistatavat kindlasti mitte. Kui ongi nn sisse ehitatud eelseadistatud, siis see ei tööta. Raske öelda, kas on kunagi töötanud, sest töö selle aparaadiga on olnud aegade algusest katsumus. 

Elektroodid, mis masinaga kuidagi ei jookse ja mis nüüd ahju peal paremaid aegu ootavad on UTP 613kb (7018), Esab OK48.00 (7018) ning Elga roostevaba Cromarod 316L. Esimesed kaks on üsna lootusetud kasutada, Cromarod töötab nendega võrreldes pisut paremini kuid siiski suhteliselt väikeses voolutugevuse vahemikus. Olen püüdnud elektroodide otsa pauside vahepeal igal võimalikul viisil lihvida, lõikuda ja koputada, kuid märkimisväärset tulemust see ei ole andnud. Juba kasutatud UTP613kb/Esab OK48.00 pulka, mille otsa eelnevalt puhtaks ei tee, selle taas-süttimine ei tule kõne allagi, kui just keevitatavat konstruktsiooni löögipinnana ei kasuta. Ja kui kasutad, siis jääb neljal korral viiest koheselt kinni... 

Võrreldes eeltoodud UTP ja Esab elektroodidega on Lincoln'i Omnia 46 (6013) kate väga oluliselt õhem. Seega sinu kommentaar paksema klaasja räbu teemal tundub igati asjakohane olevat. Töötab lahedalt ja ei pea muretsema, mis nägu ots enne eelmise õmbluse lõppu oli. Kohe võtab tule vahele ning toimetab. 

Tööpostil saan teinekord Kemppi väikest inverterit kasutada, kus põhielektroodiks ongi Esab OK48.00. Selle masinaga töötab hästi. Kui väga sundida, siis komplitseeritumatel pinandel võtab ikka kinni ka, kuid see on pigem erand. Ilmselgelt on kordades kallim (ja usaldusväärsem) aparaat võrreldes Telwiniga. Kokkuvõttes on positiivne, et olemasolevat aparaati ei pea veel pesionile saatma ja et on vähemalt üks universaalne elektrood, mis masinale sobib.

[muska71]

Minu jaoks esab ok48 elektrood paras saast...Põlema ei sütti ja toksi nigu rähn et süttiks...Ise kasutan sootuks ine 55b elektroode ja ostan espakist  ja müüvad kõik ehituspoed.Süttib hästi igas asendis ja põleb ka hääste ja igati rahul,masinaks minul eurotek vvs-250 ilmselt mingi hiina junn,aga kodus teeb töö ära ja olen ka objektidel moiilsena kasutanud.
Moded võiks selle keevituse jutu siit teemast õigesse teemasse ümber tõsta,mople tegi hea postituse,aga siit teemast ei oska keegi otsida vajadusel.

[Lauri_L]

Elektrikapi tundub olema nõukaaegne ЩО-70 sektsioon. 

Nii ta tõepoolest on! Püüdsin ise veebist infot leida, kuid vene keele mitteoskajana see tulemust ei andnud. Samas nüüd õiget otsingusõna kasutades annab palju vasteid ning tuleb tõdeda, et ikkagi on tegemist töökojakapiks ümber ehitatud vana elektri- või jaotuskilbiga. Ka lüliti, mis sai eemaldatud, tundub veebi kammides olevat täiesti autentne. 

   
Garaažis olen koduseks kasutamiseks ette nähtud metallkonstruktsioone pintseldanud enamasti alküüdvaikvärvidega. Peamiselt siis sellepärast, et värv ei vaja eraldi alusvärvi, paljudel juhtudel piisab ühekordsest katmisest, värv jääb tugev ning vastupidav, hea läikega ning on hästi isetasanduv. Selliste värvide puuduseks on aga see, et kuivamisaeg on pikk ning ulatub toatemperatuuril 24 tunnini. 24 tunniga on värv küll enam-vähem kuiv, kui vajab ca 28 päeva järelkuivamiseks, et saavutada juba arvestatav pinnakõvadus. Teiseks miinuseks on see, et värv on võrdlemisi paks, pintsliga pinnale kandes jääb kiht paks ning pika kuivamisaja tõttu hakkab see kergesti mööda vähegi kaldu olevaid pindu valguma. Kui värvida väikseid detaile ning konstruktsioone, siis pole väga lugugi. Kui aga värvida suure purjepinnaga detaile nagu toosama kapp, siis on vägagi ebamugav ja tulemus kipub kergesti tuksi minema. Seekord kasutasin kaubanduses saada olevat odavat Alpina "otse roostele" värvi.

   
Esimesena võtsin ette kapi tagakülje. See läheb vastu seina niikuinii ning on hea värvi valguvust katsetada. Värvisin 50mm pintsliga ning tee mis tahad - valgumise vastu on raske saada. Kui vedada peale väga õhuke kiht, siis jäävad pintsli triibud peale, aluspind paistma ning mõne aja pärast, kui värv tasaseks vajub, tekivad taas valgumisjäljed. Ehk siis midagi muud pole teha, kui värvida üks külg, oodata 24h, pöörata kappi, värvida järgmine külg jne. Aeganõudev ning tüütu. 

   
Kui tagant juba tehtud ja näha oli, et värv ikkagi on voolavam kui arvasin, siis järgmisena võtsin ette kapi siseosa. Siin enam mõni voolav triip enam oluline pole. Pigem pätserdasin korralikult, et ikka iga nurgatagune, pleki liidete vahed ja ääred saaksid sinise katte. Mage ka kui oled nii palju vaeva näinud ja nüüd mõni nurgatagune jääb roheliseks. Kapi lagi sai samuti väljast värvitud.

   
Edasi püüdsin iga päev taas natuke midagi teha. Mõnikord õnnestus ka nii, et varahommikul korra ja hilja õhtul kannatas ettevaatlikult juba kuhugi järgmise kihi peale panna. Siin fotol on näha, kuidas üks kiht värvi jätab alusvärvi läbi kumama ning tumedad triibud peale. 

   
   
Siin on küljed ja esimese poole raam saanud kaks kihti värvi ning uks ühe kihi. 

   
Uksega tegingi nii, et jätsin ühe kihi. Panin paksemalt värvi ning lasin kenasti ühtlaseks valguda. Kuna tegemist horisontaalpinnaga, siis valgumine oli minimeeritud. Ja sai olusid arvestades täitsa hea. 

   
Nagu mainisin, siis värvisin kõik nurgatagused üle. Sh põhja, mis küll välja ei paista. Kui nüüd tagant järgi tööaeg kokku arvestades, siis sellisele jupiti värvimisele ja kuivatamisele kulus 5 päeva. Täpsemalt käis töö viiel päeval mõned tunnid korraga. 

   
   
Kui värvitud kapi omale kohale sikutasin, siis tekkis üksjagu emotsioone. Sobis nagu rusikas silmaauku. Sobis suuruse poolest, asukoht sobis ning sobis ümbritsevaga kokku. Ning ideaalne raskemate tööriistade hoiustamiseks. 

   
Seda pole vaja tähele panna, et kapi külg kõver. Ei ole kõver - va kaamera lihtsalt moonutab lähivõtetel ja äärealadel. Kapp ise ikka sirge. Kapi põhja puuduvaks riiuliks lõikasin sobiva suurusega männipuidust kilbi. 

   
Ja ise tehtud uus alusraam. jalgadega sain kapi kenasti sirgeks ka aetud. Töötas väga hästi. 

   
   
Riiuli tasapindadele lõikasin peale lainepapist katted ning seejärel tassisin ruumis üleliigsena põrandal vedeleva kola sisse. Papist põhi aitab kaitsta pinda mehaaniliselt ning näitab hästi ära, kui midagi peaks kuskil lekkima hakkama. Õnnestub veel õigel ajal jaole saada. 

   
   
Algselt oli küll plaanis, et mingit butafooriat ma kapi külge enam panema ei hakka. Aga kuna tegemist oli siiski algse elektrikapiga ning eelmine omanik oli seda sellisena pikalt säilitanud, otsustasin ära pesta ning tagasi kruvida algse välguga märgi. Olgu see siis heaks tooniks eelmise omaniku suhtes, kellelt see kapp täiesti tasuta, heast südamest ning elu keerdkäikude tulemusena minu õuele tuli. Aitäh!

   
Oli taaskord tore, hariv ning sihtotstarbeline projektike suuremas (hobigaraaži) projektis. Midagi vana sai taas metallihundi lõugade vahelt päästetud ning loodame, et sellel kapil saab veel palju aastaid olema. Metallitööruum sai sellega palju parem, puhtam ning hubasem. Tänud kõigile lugemast.

[Aspelund]

Uksele sobiks midagi sellist:

[alfredo]

Mitte et ma massohhismi ei pooldaks ja midagi maalritööst teaks
kuid järgmise sarnase projekti puhul soovitaks kõige tavalisemad(tänapäeval poes pealesurutavaid halli värvi nanorulle jällegi mitte) 100-150mm pikkused väikesed poroloonrulled osta ja servad ketasõikuri otsa pandud liivapaberikettaga kumeramaks lasta. Võid ka kohe kumera servaga rullid võtta, kui maksta raatsid, need tavaliselt vähe kallimad. Kuigi poes öeldakse, et nii ei saa, siis olenevalt tootjast kestab üks rull alküüdvärviga umbes tunnikese või veidi siia-sinna, siis hakkab lagunema. Pintsliga loomulikult assisteerid vajadusel.
Muidu mõnus tulemus, nagu siin teemas enam-vähem kõik projektid.

P.S. Need suure peaga kruvid, mis atribuutikat kinni hoiavad, asendaks isiklikult musta värvi neetidega.

[huvi5]

Nii kapriisne värvimise teema,  juba mõtleks krundile ja kahe komponentsele auto värvile, suht paksu segaks ja tuiskaks krundi püstoliga peale.

[Lauri_L]

Tänud kõigile kommentaaride eest! 

Uksele sobiks midagi sellist:

Minu jaoks esimese hooga ehk pisut liiga karm. Aga sellised vanad sildid, mis seostuvad tehnika/tööstuse/sõidukitega, mulle väga meeldivad. Kasutatud kraami müügiportaalidest ikka kiikan neid. 

Mitte et ma massohhismi ei pooldaks ja midagi maalritööst teaks kuid järgmise sarnase projekti puhul soovitaks kõige tavalisemad(tänapäeval poes pealesurutavaid halli värvi nanorulle jällegi mitte) 100-150mm pikkused väikesed poroloonrulled osta ja servad ketasõikuri otsa pandud liivapaberikettaga kumeramaks lasta. Võid ka kohe kumera servaga rullid võtta, kui maksta raatsid, need tavaliselt vähe kallimad. Kuigi poes öeldakse, et nii ei saa, siis olenevalt tootjast kestab üks rull alküüdvärviga umbes tunnikese või veidi siia-sinna, siis hakkab lagunema. Pintsliga loomulikult assisteerid vajadusel.
Muidu mõnus tulemus, nagu siin teemas enam-vähem kõik projektid.
P.S. Need suure peaga kruvid, mis atribuutikat kinni hoiavad, asendaks isiklikult musta värvi neetidega.

Olen tähendanud, et poroloonrull + paksem alküüdvärv kooslus kipub siledal metallpinnal kasutades libisema hakkama. Paned rohkem värvi rullile, siis hakkab libisemise probleem pihta. Kui paned vähem värvi, siis polegi värvi. Pisut karedam aluspind töötab hästi. Sellepärast olengi pleki ja siledate aluspindade puhul pintslile truuks jäänud. Värv tasandub hästi ja kokkuvõttes on lihtsam tulemust saavutada. 

Nii kapriisne värvimise teema,  juba mõtleks krundile ja kahe komponentsele auto värvile, suht paksu segaks ja tuiskaks krundi püstoliga peale.

Paraku puudub prits ja teadmised pritsiga töötamiseks. Antud juhul oli eesmärk saavutada tulemus, mis ei ületaks kvaliteedilt kunagist originaali. Muidu ei oleks muu sisustusega enam kokku läinud. Kõige lihtsam, parem ja kiirem tulemus oleks iseenesest olnud siis, kui kogu kapp autosse visata ja viia sinna, kus liivaprits ning pulbervärv tehakse. Mõtlesin selle peale, kuid isu ise teha sai võitu. 


Vahepeal juhtus aga nii, et kuller tõi ühe paki. Paki, mida ma tegelikult olen oodanud ja soovinud alates sellest ajast, kui garaaži ehitama hakkasin. Seda lego enam üksinda kokku ei pane. Peab abilise otsima ning toimetamiseks aega leidma. Aga peamine on siiski see, et kohal on  , seda hetke peab nautima.
   
   
   
   
   
   

[muska71]

Abiline tundub autotõstuk olema,siin kunagi mainisin,et tegin juhtme otsa puldi ja nüüd selle tegemisest alates enam keegi orginaali kasutada ei soovigi...pult peos oled peadpidi auto all vajutad nuppu ja jälgid auto all,et kõik toimuks nii nagu peab...Sai paaki vahetatud,tellingredel auto alla ja sellele paak toetuma ja oled paagi kõrval ja jälgid,et midagi puru ei lähe ja kergitad ja langetad autot niipalju kui vaja ja üksi tehes paak vahetatud samuti roolilatid ja muu värk...Orginaal nuppudest postil paraku võimatu...

[Lauri_L]

Abiline tundub autotõstuk olema,siin kunagi mainisin,et tegin juhtme otsa puldi ja nüüd selle tegemisest alates enam keegi orginaali kasutada ei soovigi...pult peos oled peadpidi auto all vajutad nuppu ja jälgid auto all,et kõik toimuks nii nagu peab...Sai paaki vahetatud,tellingredel auto alla ja sellele paak toetuma ja oled paagi kõrval ja jälgid,et midagi puru ei lähe ja kergitad ja langetad autot niipalju kui vaja ja üksi tehes paak vahetatud samuti roolilatid ja muu värk...Orginaal nuppudest postil paraku võimatu...

Autotõstuk ta on. Minu puhul oli kolm "raskendavat" asjaolu. Esiteks see, et tõstuk peab olema pealesõiduteedega, mitte käppadega auto alt tõstetav. Plastikust monokokk-kerede ja raamiga sõidukeid üldjuhul ei tohiks kerest pikemateks perioodideks üles riputada. Selliseid sõidukeid on mul aga kaks. Teine nõudmine oli see, et autotõstuk peab olema isepüstuv, st et mitte põranda külge ankurdatud. Mul on küll kahepostitõstuki jaoks kohad tehtud, kuid neljapostitõstuki jaoks kohtasid pole. Igal pool ju põrandaküttetorud betoonis. Ning kolmas nõudmine oli, et tõstuk peab olema kergesti käsitsi lükates teisaldatav igasse kohta ja nurka garaažis, et ruumi saaks paindlikumalt kasutada. See, mis nüüd kodus on, vastab kõigile kolmele nõudmisele. Lisaks on sellel olemas pealesõiduteede vahele käiv mobiilne tõstuk, millega saab auto tõstukil ollesomakorda üles tõsta. Kogu see pakett tuleb aga teatavate miinuste hinnaga. Nendeks on näiteks mehaaniline asendi lukustamine ja seetõttu pole võimalik suure tõstuki opereerimiseks pulti kasutada. Küll aga käib väikese vahetõstuki opereerimine otse vahetõstukile kinnitatud pneumohüdraulilsest pumbast. See on juba suur asi. No ja peab arvestama, et tegemist on ikkagi made-in-china asjaga. Samas kui Taanlased seda EU-sse transpordivad ja paljudes riikides edasimüügivõrku omavad, siis ei saa asi väga hull olla.

[Walter]

On sul anda näit. müüja koduleht missugune see kokku panduna välja näeb (koos tehn. spec-ga)?

[Lauri_L]

On sul anda näit. müüja koduleht missugune see kokku panduna välja näeb (koos tehn. spec-ga)?

Koduleht:
https://jemaautolifte.com/products/4-pos...t-ja4000fp
https://jemaautolifte.com/collections/ca...a1600j-air

Seal kodulehel on videod veel vanast aastate tagusest mudelist. Tegelikkuses näeb välja selline:
https://www.youtube.com/watch?v=Cw7BQMKNxUI
https://www.youtube.com/watch?v=bRNkLsn1iK8
https://www.youtube.com/watch?v=T9fQs_GA7Yo

Ehk tüüpprojekt Hiinast, mis on levinud üle maailma ning mida on viilitud siit-sealt vastavalt ühe või teise edasimüüja soovidele. Eks näis mis käesolevast välja tuleb kui kokku saab pandud.

[alfredo]

Täiesti teemast väljas postitus, eks tublimad kustutavad vajadusel.

Sattusin klikkima ühele eeltoodud juutuubi videole ja silma jäi huvitav nähtus, mida olen korduvalt täheldanud ja endiselt suudan imestada. Nimelt, et inimestel on väliselt uhkes garages sadade tuhandete eest plekist sõpru, antud juhul veel ostetud mitu odavat tõstukit lisaks, aga seinal olevaid kipsplaadi vuuke ja pahteldatud kruvipäid pole isegi üle võõbatud. Meil tellija paremal juhul minestaks ja kehvemal haaraks aia äärest kaika, kui töövõtja seesuguse lõpptulemuse peale priske arve saadab ja ütleb, et nii see jääbki.

Antud juhul pole tegu ei vaesuse ega viitsimatusega. Üks meerikas käinud(ja garaagesid samuti ehitanud) tuttav väidab, et nii neile lihtsalt meeldib. Samuti kehtib see igasugu keldrite, salaseksiks sobivate ja sauna eesruumide kohta jne. Isegi juhul, kui vastupuiklev omanik töömehe pealekäimisel värvimisega nõustub, siis ei tohtivat mingil juhul mehhikaano poolt laia joonega pahteldatud servi maha lihvida või midagi lisaks tasandada, kerge võõp peale ja sarved seinale. Huvitav ja omapärase huumorisoonega rahvas.

[Jesper]

Kusjuures mulle meeldib ka selline veidi "rustikaalsem" stiil, aga noh see muidugi on tekkinud aja jooksul, spetsiaalselt garaaži seinu koledaks värvida ei osanud  Kui lõviosa päevast möödub piinlikult puhastes ja värskelt remonditud ruumides, siis see on kuidagi nagu rahustav, kui seinal on ebaõnnestunud kardaanitassimisest kriimud ning töölauale ei pea haamrit hellalt kahe käega asetama, sest kolksuga pillates lööb esimese täkke sisse. Aga suur vahe on funktsionaalselt hooletul stiilil ja düsfunktsionaalsel seapesal.